Praegu on naaritsad ilmselt tõeliselt õnnelikud, sest vett peaaegu pole ja konnad on kogunenud viimaste niiskuseallikate juurde – ainult nopi neid toiduks. Ka vähke ja kalu on vähesest veest lihtne kätte saada. Järgmisel aastal võib olukord olla paraku hoopis kehvem, sest äärmuslik kuivus annab vooluvee elustikule kahtlemata tõsise hoobi. Nii et naaritsate toidubaas võib edaspidi olla hoopis nigelam kui varasematel aastatel.

Aga peale suure põua jääb see aasta meile meelde ka ühe olulise julge otsuse poolest. Plaan asustada Tallinna loomaaias tehisoludes paljundatud naaritsad Hiiumaale sai välja käidud 1999. aastal ja selle aja jooksul on meil olnud kaks tõeliselt rasket momenti.

Esimene oli siis, kui hakkasime euroopa naaritsale kõikjal saatuslikuks saanud minke ehk ameerika naaritsaid Hiiumaalt välja püüdma ning selgus, et me ei tule sellega kohalike jõududega toime. Õnneks oli mujal asjatundjaid, kes meile appi tulid.

Teine n.-ö. kriisimoment tuli selle aasta alguses. Seire tulemused näitasid, et nendest loomadest, keda me oleme loodusesse lasknud, on ellu jäänud liialt vähesed – kuus-seitse-kaheksa, võib-olla üheksa looma. Midagi erakordset selles tegelikult pole: looduses ongi naaritsa suremus suur – ehk oma viiskümmend protsenti, põhjuseks toidunappus ja suuremad kiskjad, Hiiumaa oludes rebased ja hulkuvad koerad. Aga sellele lisanduvad antud juhul veel tehistingimustes sündinud loomade kohanemisperioodist tulenevad peaaegu niisama suured kaod.

Seepärast tegimegi julge, aga paratamatu otsuse. Ehkki Tallinna loomaaias on naaritsate kunstlikes tingimustes sigitamise kunst hästi kätte saadud, pole seal puht-majanduslikel põhjustel ometi võimalik üle 100–150 n.-ö. tõulooma pidada. Nii otsustasime astuda sammu, mida näiteks ameeriklased ei julgenud oma mustjalgtuhkru taastamisel teha: lasksime loodusesse loomaaias tiinestatud emasloomad.

Vähemalt praeguste andmete põhjal on selline lähenemine osutunud edukaks. Meile on teada vähemalt kolme loomaaias tiinestatud emasest sündinud pesakonna olemasolu, aga neid võib olla veel paar-kolm.

Niiviisi võib oletada, et koos sügisel vabadusse lastavate loomadega õnnestub neist looduses sündinud naaritsatest panna alus tõeliselt looduslikule asurkonnale ja et kompleksne liigitaastamise metoodika on sellega välja töötatud.

Rööbiti tööga looduses jätkub muidugi ka loomaaia paljunduskeskuse arendamine; tänu LIFE-Nature rahale ei ole paranenud mitte ainult loomade elu-, vaid ka talitajate töötingimused. Ja suvel hakkasime koostama euroopa naaritsa kaitsekorralduskava. See peaks muu hulgas ette nägema ka selliseid töid nagu naaritsate toidubaasi suurendamine Hiiumaal või võimalike konfliktialade, naaritsakaitse ja hiidlaste majandushuvide kokkupõrkepunktide selgitamine ja neile lahenduste otsimine.