Eesti Looduse juuli/augusti numbris ilmunud kopraloost võis lugeda, et kobras kujundab puid langetades puistu liigilist koosseisu. Koiva jõe kõrgel kaldal, Koiva puisniidul, on ta rõngastanud hulga mände: tüvedelt on koor rõngana eemaldatud, aga kõik puud seisavad püsti. Mändi kobras tavaliselt ju toiduks ei langeta. Miks ta neid nõnda suretab?
T.K. Tartust

Olen korduvalt mõtisklenud kobraste märgistatud ja rõngastatud puude üle, kuid üheselt ja väga konkreetselt ei oska asja selgitada, sest elus, ka kopra tegevuses, tuleb ette juhuslikke sündmusi, mis varjutavad looma tegelikke püüdlusi ning kavatsusi.
Tavaliselt rõngastab ja märgistab kobras puid juulis-augustis. Märke puudele närib ta aga ka kõrgvee aegu, nagu loodiks veekogude kallakuid (langust), et siis projekteerida tulevikus oma ehitiste asukoht, konstruktsioon, kavandada materjalide valikut ja ehitise vägevust.

Puude rõngastamisel suve lõpupoole on kindel tähendus. Sügisel hakkavad toitained laskuma puu võrast juurtesse ning talletuvad ka koore kambiumikihis. Osaliselt või täielikult rõngastatud puudel on laskuv vool takistatud ja toitained ladustatakse enamasti koores. Nii osutub rõngastatud puude koor talve hakul märksa toitainerikkamaks kui rõngastamata puudel. See ongi üks põhjusi, miks kobras puid rõngastab – tundub väga aruka ja lausa teadliku tegevusena.

Samaga võiks seletada okaspuude rõngastamist, kuid paljudel juhtudel jäävad rõngastatud puud langetamata, seda juhtub ka mõnede suurte lehtpuudega. Siin on varuks teine seletus. Okas- ja lehtpuid rõngastatakse enam-vähem samal ajal. Suvel eritavad okaspuud rohkesti vaiku, mis võib takistada puu läbinärimist ja langetamist. Jämedad lehtpuud võidakse langetada alles teisel või isegi kolmandal aastal pärast rõngastamist. Osa puudest aga kuivab ja jääb kotkastele ja teistele väärikatele lindudele istumispuudeks, kuni nad kord ümber kukuvad.

Okaspuude ja suurte lehtpuude kuivatamine (suretamine) võib aga olla ka evolutsioonis välja kujunenud kohastumus, mis tagab kaldaala puistute noorenemise esmajoones kõrgekaldaliste veekogude lähikonnas. Madalate kallastega veekogude ääres saab kobras asja korda ajada liigvee abil: toiduks vähekõlblikud puuliigid, sealhulgas ka okaspuud hävivad paisutatud liigvee tagajärjel.

Puude rõngastamine on omapärane, aga samal ajal ka tüüpiline kopra elutegevuses, ning sellel on kahtlemata eriline tähendus. Toiduks eelistatud puuliikidest jäävad vähesed pärast rõngastamist langetamata, küll aga jääb kuivama suur osa okaspuid, samuti tammed, jalakad, saared ja ka üksikud kased – vähem eelistatud ning kõva või vaiguse puiduga liigid. Harva jäävad püsti haavad ja pajud.

Niisiis võib rõngastamist käsitleda kui evolutsioonis välja kujunenud kohastumust: ühelt poolt parandab kobras sel moel toiduks sobiva puuliigi toidukvaliteeti – tagab varu eriti ökonoomse, säästliku kasutamise, teisest küljest kujundab elupaika soodsamaks ja uuendab toidubaasi.