Kui Google’i satelliidipiltidelt uurida Eestimaad, siis Kirde-Eesti kohal jääb tahtmatult silma suur ja hele naeratus. See pole muud, kui maailma suurima põlevkivikarjääri, Narva karjääri jälg.

Põlevkivisaaga Ida-Eestis, praeguse Narva karjääri alal, algas esimesel iseseisvusajal. 1923. aastal teatas ajaleht „Vaba Maa”, et Viivikonnas, Sirgalas ja Metskülas on leitud põlevkivi, “..mille kättesaamine on hõlbus, kuna kivi algab maapinna lähedalt.” Juba järgmisel aastal näitasid Vaivara maade põlevkivi vastu suurt huvi ülesse Rootsi kapitalistid.
1925. aastal anti Türsamäel, praeguse Sillamäe külje all „Silmeti” tehaste asukohal, rootslastele õigus rajada õlitehas ja elamud tööliste jaoks. Kaks aastat hiljem raporteerisid Eesti suuremad päevalehed, et ettevõtmist saadab suur edu. Türsamäel on rajatud esmane õlivabrik, 11 hoonet ja raudtee Vaivara jaamast. Tööle lubab Estlänska Olekiffer-konsortiet võtta kuni 3000 töölist. Järgmise aasta ajalehed aga teatavad, et rootslased valmistavad toorpõlevkivist kvaliteetset bensiini juba esimese destilleerimisega. Riiklikus õlitehases Kohtla-Järvel saadi hea kvaliteet alles kahe destilleerimise järel.

Oma kaevandust rootsi töösturid esialgu ei avanud, kivi toodi Kohtla kaevandusest.
Kõik ei olnud siiski nii roosiline, kui paistab. Türsamäe, nagu ka kõrvalasuv Sillamäe, oli tuntud kui vaikne suvitusküla. Peterburi „supelsakste“ kadumine pärast Esimest maailmasõda oli kohalikule turismimajandusele paras hoop, kuid 20-ndate esimestel aastatel tundus olukord pisut paranevat. Omamaised suvitajad leidsid tee põhjarannikule. Ent kui 1927. aastal proovitehas tööle hakkas, peletas „Zeidleri hais” Sillamäe ümbrusest kõik suvitajad. Rudolf Zeidler oli nimelt Türsamäe tehase insener. Suvilaomanikele pakkus lohutust vaid see, et tehas rentis majad oma töölistele elamiseks.

Rootslaste õlitootmise plaanid olid küll võimsad: lubati rajada suur tehas ja põlevkivikarjäär. Ent 1929. aastal tabas maailma majanduskriis, mis jõudis kiiresti ka Türsamäele. Tehas suleti ning 200 inimest jäid töötuks.

Saaga järgmine peatükk algas 1935. aastal. Sügisel pandi kokku uus nn „Balti õliühing”, kus teiste hulgas oli osalus kuulsal Wallenbergide suguvõsal. Vana tehast remonditi ja täiendati, parandati raudtee ja rajati sadam. Juba järgmise aasta 13. juulil viis Saksa tanker „Julius Rückero” Sillamäe sadamast esimesed 1000 tonni põlevkiviõli [1, 6].

Ajaleheartiklites ja kohalike mälestustes on huvitav jälgida suhtumise muutumist põlevkivitööstusesse. 1920-ndatel ei teadnud avalikkus sellest maavarast suurt midagi ning ajakirjandus vaatles Kirde-Eestis toimuvat pigem kui mingit kurioosumit. Pärast kriisi muutus põlevkivitööstus aga progressi sümboliks ja ajakirjanikud suhtusid uute linnade ja tehaste tekkimisse ilmselge sümpaatiaga. Ainsa negatiivse uudisena Türsamäe õlitööstuse kohta ilmub „Päevalehes” 22.04.1937 teade, et Sillamäel levib meres õlireostus, mis peletab kalad, eriti just lõhed, eemale. Mõistagi ei olnud kalurid sellega sugugi rahul.

Kõrvuti Sillamäe tehase taasavamisega käisid Viivikonnas, 7 km Vaivara raudteejaamast edela pool ettevalmistustööd põlevkivikarjääri avamiseks. 1936. aastal kaevandati seal kokku 22 800 tonni põlevkivi. Paljandustöödel rakendati 1 m³ kopamahuga draglaini, põlevkivi murti aga käsitsi. Samal aastal alustati Viivikonna külas suurema töölisasula ehitamist. Käima pandi diiselelektrijaam.
Järgnevatel aastatel kasvas nii tööliste arv kui toodangu maht. 1939. kaevandati aastaga juba 216 700 tonni põlevkivi, karjääris töötas umbes 270 töölist. Ka õlitehast oli tublisti suurendatud – aastas anti ca 30 000–40 000 tonni toodangut. Bensiini tootmises oldi Eestis Kiviõli järel teisel ja õlitootmises kolmandal kohal. Toodang läks peamiselt sõjaks valmistuvale Saksamaale ja ka Rootsi sõjalaevastik kasutas Sillamäel toodetud õli.
Nõukogude võimu kehtestamisega tootmise maht suurenes. Kaevureid palgati juurde ja tööd alustas Viivikonna allmaakaevandus. Legendide järgi läks ka nüüd enamus tehaste toodangust Saksamaale. Viimane õlilaadung läinud Sillamäe sadamast Kolmanda Reichi poole sõja eelõhtul [1].
Saksa okupatsiooni ajal üritati Viivikonna karjääri ja kaevandust taas tootma panna. Kaevuritena kasutati peamiselt Vilniuse juute, kuid koonduslaagri vangid polnud just kõige tööaltim personal. Nii mobiliseeriti 1944. aastal karjääri tööle kohalik elanikkond. Vaatamata okupantide pingutustele ja mõnedele masinatele, mille sakslased olid toonud, andis Viivikonna välja vaid veerandi sõjaeelsest toodangust.

Ilmasõda pühkis minema nii Sillamäe tehase kui Viivikonna asula. Viivikonna purustused olid ilmselt nii suured, et kui mõned läänepoolsed kaevandused saadi taas tööle juba 1944. aasta lõpus, siis siin planeeriti täismahulist tootmist alustada alles 1947. aasta kolmandas kvartalis. Väljastatava põlevkivi mahtu aga suurendati tööplaanides ennesõjaaegse toodanguga võrreldes kolm korda – 300 000 tonni aastas pidi tulema karjäärist, teist sama palju allmaakaevandusest.
Siiski ei läinud alguses kõik päris nii libedalt, kui „Giproðahti” projekteerijad Leningradis ette olid kirjutanud. Seda vaatamata sellele, et Viivikonnas asus Ahtme sõjavangilaagri 6. osakond ja sakslastest tööorje kasutati nii kaevanduses kui asula ülesehitamisel. Alles 1948. aastal saavutati sõjaeelne tootmistase.
Tööd tehti spartalikes tingimustes – tehnikat oli vähe, hobusedki loetud ja elamispinda praktiliselt polnud. Üllatav on aga see, et esimese paari aasta raskelt kätte võideldud põlevkivi ei leidnud tarbijat ja ladustati puistangusse. Sillamäe õlitehase kohale rajati ju hoopis uraani rikastamise vabrik ja kohalikuks kütteks nii palju põlevat enam ei kulunud.
Ajapikku tuli juurde nii tehnikat, kaevureid kui ka elamuid. 1948–1949 ehitati välja klubi, ühiselamu ja paari tänava jagu stalinistlikus stiilis maju. Edasi läks kõik tõusvas joones – asula kasvas, inimesi tuli juurde, toodang suurenes.
Siiski püsis Viivikonna karjääri toodangu maht ligi kümme sõjajärgset aastat suurusjärgus 200 tuhat tonni aastas.

Hoopis uus lehekülg nii Viivikonna karjääri, kui kogu põlevkivikaevandamise ajaloos keerati 1960-ndatel, kui meie pruuni kulda hakati ajama suure soojuselektrijaama ahjudesse. Kõik eelnev muutus nüüd lapsemänguks. Uus ja võimas tehnika lubas toodangut tõsta kordades. 1959. aastal jõuti Viivikonnas „projektvõimsuseni” (s.o. 600 000 tonni) ja isegi ületati seda. 1962. aastal toodeti ca 840 000 ja 1964. aastal rohkem kui 1 160 000 tonni. Viivikonna karjääri tippaastad jäid 1970-ndate lõppu. Siis võeti aastas maast välja ca 3,3 miljonit tonni põlevkivi. Pärast seda algas allakäik ja 1987. aastal ühendati Viivikonna Sirgala karjääriga.
Juba mainitud Sirgala karjäär avatigi elektrijaamade vajaduse täitmiseks. Projekteerimine algas 1956. aastal ja karjääri aastatoodanguks planeeriti 4,2 miljonit tonni. Selle loomisest ja edasisest tööst on põhjalikult ja värvikalt kirjutanud Sirgala karjääri kauane direktor Matti Maack [4]. Sisuliselt loodi karjäär sohu tühjale kohale. Enne Teist maailmasõda oli Sirgala väike metsaküla, kus oli aga siiski poolesaja õpilasega algkool. 1944. aasta veebruarist alates seisis rinne pool aastat Sirgala külje all ja külast ei säilinud mitte midagi märkimisväärset peale toponüümi.
Aastatel 1958–1959 hakati kiirustades rajama teid ja kuivenduskraave. Lahti läks elamuehitus. Leningradis loodud projektide järgi pidi Sirgalast saama 9000 elanikuga Eesti keskmisest suurem linn. Paraku avastati üsna kiiresti, et karulaande tühjale kohale asula rajamine on ülearu kulukas tegevus. Nii juhtuski, et juba 1960. aastal Sirgala arendamine lõpetati. Valmis said kümmekond hruðtðovkat ja kolm ühiselamut, 1962. aastal ka kool. Parimatel aegadel elas Sirgalas umbes tuhat inimest, kellel tuli esmatarbevajaduste täitmiseks sõita Sillamäele. Ülejäänud töölistele ehitatigi elamud juba Sillamäele.
Kommunaalprobleemide kõrval oli hoopis tõsisem katsumus vesi. Soos on seda palju. Juba Sirgala töölisasula ehitamiseks tuli maa kuivendamisega palju vaeva näha. Veel hullem oli lugu karjääri enda ettevalmistamisel. Rajati see ju Puhatu soomassiivi kuuluvatesse lahtiste laugastega Ani- ja Laukasoosse. Kuigi kaevati üle kahekümne kilomeetri magistraalkraave, olid kevadised üleujutused koos liiva- ja mudavooludega algusaastate suur probleem.
Ega ka kraavikaevamine olnud lihtne: kuna töökohalt lahkumine oli võimatu, võtsid ekskavaatorijuhid kaasa nädala toidumoona. Sageli satuti soopinnasesse varjunud pommiaukudele või lausa lõhkemata lahingumoonale.
Kõigi nende raskuste tõttu andis Sirgala karjäär ehk Karjäär nr. 1 oma esimese toodangu 1962. aasta 25. augustil – ligi aasta planeeritust hiljem. Ent selle eest hakati siit põlevkivi välja andma mitte kümnetes või sadades tuhandetes tonnides nagu varem rajatud karjäärides, vaid miljonites tonnides. 1980-ndatesse jäänud tipptoodangu aastatel laaditi vagunitesse 5,5 miljonit tonni aastas. Pruuni kulda võeti maast välja enim 1987. aastal: 6,1 miljonit tonni. Meenutame, et kogu sõjaeelse perioodi jooksul saadi kõikidest kaevandustest kokku umbkaudu 10 miljonit tonni põlevkivi [6].
Pärast tippu algas allakäik – kadus vajadus nii suure hulga põlevkivi järele. Jõuti ka juba eraldatud kaevevälja piiride lähedale. Ressurss hakkas ammenduma, ees olid looduskaitsealad. Aastal 2000 ühendati Sirgala karjäär Narva karjääriga.

Narva karjäär on kõnealusest kolmikust noorim. Toonase nimega Karjäär nr. 2 andis esimesed tonnid põlevkivi 30. septembril 1970.
Lugedes mälestusi Narva karjääri loomisest, tundub, et siin läksid paljud asjad ladusamalt kui kümnend varem Sirgalas. Ühelt poolt oli objekt seotud üleliidulise tähtsusega ehituse, Eesti Soojuselektrijaama valmimisega, mistõttu karjääri tööstusplatsi rajamisega läks kõik enam-vähem libedalt. See rajati sõjas kadunud Mustajõe küla kohale. Teiselt poolt oli vee ärastamisega Sirgalast vähem probleeme. Oma osa oli kindlasti sellel, et Narva karjääri rajasid Sirgala veelahingutes karastatud mehed, nende eesotsas juba toona legendaarne mäemees Ülo Uluots (1930–1997), hilisem poliitik ja taasiseseisvunud Eesti esimene kaitseminister.
Kuigi ka Narva karjääris läks kaevandamine sooaladele – Putki- ja Krivasoole – polnud vaja kaevata kümneid kilomeetreid kuivenduskraave. Vesi pumbati läbi settebasseinide Mustajõkke või Narva jõkke. Vett oli muidugi palju, kuna 1955. aastal ülesse paisutatud Narva veehoidla mõjutab piirnevate alade veereþiimi.
Narva karjääri tippaastaks jäi 1974, mil väljastati napilt alla 4 miljoni tonni põlevkivi. Edasistel aastatel toodang langes, kuna kaevuritel tuli maadlema hakata ootamatult paksu ja mitmekesise katendikihiga. Narva karjääri toodang jäi püsima 2,5–3 miljoni tonni tasemele. Alates aastast 2000, mil Narva alla ühendati Sirgala ja Viivikonna, on kogutoodang taas tõusnud 4–5 miljoni tonnini. Praegu on aga Narva karjäär otsaga kas jõudmas või juba jõudnud mitmete endiste omanike järeltulijatele tagastatud maade ja Puhatu looduskaitseala piirideni [1].

Miks neid miljoneid toodangutonne pidevalt rõhutada? Sellepärast, et nende kättesaamiseks tuleb teisaldada miljoneid kuupmeetreid pinnast ja vett. Ja seda on tehtud mitmesaja ruutkilomeetri ulatuses. Praeguse Narva karjääride läbikaevandatud ja rekultiveeritud ala on umbes 103,5 ruutkilomeetrit – sellele mahuks kaks ja pool Tartu linna. Mart Vihalem nimetas seda arutut loodusressursside raiskamist ja põlevkivi ahju kühveldamist geotsiidiks [8].
Vahetult pärast Sirgala hiigelkarjääri käikuandmist tegi Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering ekspeditsiooni Alutaguse soodesse ja Jüri Jagomägi artikkel Eesti Looduses [2] on täis nukrust karjääri neelatavate soode-rabade-metsade pärast. Tavakujutluses ei ole karjäärimaad ju midagi muud kui ülessongitud kuumaastik.
Eesti mäemehi on selline suhtumine alati rängalt solvanud. Juba 1927. aastal ilmunud mäeseaduses nähti ette kaevandamistööde käigus tekitatud keskkonnakahjude korvamist. Neli aastat varem oli vabariigi valitsuse korraldusega riigi põlevkivitööstusele ette kirjutatud ettevõttele eraldatavate maade hilisem rekultiveerimine. Veel aasta varem – 1922. aastal inglastele antud kontsessioonis oli sisse kirjutatud kohustus pärast kaevetööde lõppu kasutatud alade tagastamine vastavalt kas metsa- või põllumajandusliku maana. Tegelikkuses, eriti, kui töö käis ekskavaatoriga, rekultiveerimiskohustusi kuigi hästi ei täidetud. Sellest ajastust on meile oma huvitavate pinnavormidega Küttejõu karjäär [5].
1960-ndate alguses, kui põlevkivi kaevandamise mahud kasvasid kordades, taassündis idee läbikaevandatud maid rekultiveerida. Esimesed „isetegevuslikud” rekultiveerimise katsed tehti Kohtla karjääri maadel. Ent üsna kiiresti rakendusid karjäärialade tasandamise ja metsastamise parima tehnoloogia väljaarendamisele teadlased.
Eraldi peaks välja tooma rekultiveerimise pioneeri Mart Vausi tööd. Teinud Kohtla ja Viivikonna karjääris vastavaid katseid, kaitses ta nende alusel väitekirja, mis juba 1970 aastal ka eraldi raamatuna eesti keeles ilmus [7]. Mainitud uurimuses on üllatavalt suurel hulgal tsiteeritud läänemaailma st. USA, Suurbritannia ja Saksa autoreid. Võib öelda, et 1970–80-ndatel kujunes Eestis välja rekultiveerimisteadlaste koolkond. Nimetamist vääriksid kindlasti Elmar Kaar, Enn Leedu, Leopold Lainoja ja Liilia Raid, aga ka paljud teised põlevkivi uurimise instituudi teadlased ja metsandusteadlased.
Karjäärialade rekultiveerimine oli ka NSV Liidu mastaapides niivõrd uudne mõtteviis, et võideti mitmeid riiklike preemiaid ja saadi autasusid. Rekultiveerimisest on saanud põlevkivi kaevandamisprotsessi lahutamatu osa. Rõõmsalt rohetavad männi-istandused on Eesti Põlevkivi giidide meelis-näitamisväärsused.
Peab ütlema, et Eesti Põlevkivi on koos rekultiveerimisteadlastega teinud oma aja kohta Heraklese töö ja kivikõrbe kuumaastiku asemel loonud haljendava... männikõrbe (83% istandikest on männid). Ega omaaegses rekultiveerimisinnovaatikas pole midagi halba – loodust püüti kaevandamise kurbadest mõjudest säästa nagu osati – lihtsalt vahepeal on ühiskonnas ja loodusteaduses valitsevad tõekspidamised muutunud.
Pole mingi uudis, et metsandus oli Eesti NSV-s ja on praegugi väga tugeva lobijõuga majandusharu. Ja pole saladus, et karjäärialade rekultiveerimine võeti ette peamiselt metsamajanduslikel eesmärkidel. M. Vausi ja teiste töödes on märgatav muidugi ka maastikuline ja esteetiline aspekt, kuid peamine on siiski puude juurdekasv ja boniteet.
Viimasega põhjendatakse sooaladel kaevandamist praeguseni. Väheproduktiivsete lodumetsade, angervaksa- ja pilliroopuhmaste, lagedate õõtsiku- ja laukaalade asemel on tekkinud metsamajanduslikult arvestatavad metsad.
Paraku on sellel kontseptsioonil üks väga õrn koht – juba ammu ei peeta soid liigniiskeks väärtusetuks jäätmaaks, jõhvikate ja pohlade karjamaaks või potentsiaalseks turbamaardlaks. Sood on ülihuvitavad ökosüsteemid, millest saadav kasu ei ole mõõdetav turba tonnihinnaga. Hiiglasliku mageveereservuaari ja loodusliku puhastussüsteemi kõrval võib soid globaalsete probleemide valguses vaadata ka kui üht efektiivset süsinikdioksiidi kõrvaldajat ja ladustajat. Ja siin pole midagi vaielda – pool sajandit meie vanemate ja meie endi toasoe, telekavalgus (aga muidugi ka nõukogude sõjatehased ja keemiakombinaadid) on meilt röövinud Ani-, Lauka-, Putki- ja Krivasoo. Jäädavalt, vähemalt lähimate sajandite perspektiivis vaadates. Keegi ei näe enam seda maastikku, millest omal ajal kirjutas Jüri Jagomägi. Seda enam lihtsalt pole.
On hoopis istutatud männid. Nemad saavad kivisel pinnal üsna hästi hakkama. Ent ka Elmar Kaar tunnistab, et mänd ei ole rekultiveerimiseks kõige parem puuliik. Küll jällegi pigem metsamajanduslikust aspektist vaadatuna – tehismännikud on tuleohtlikud ja neid kimbutab juurepäss. Kaar hurjutab ka Eesti Põlevkivi, et see pole Narva karjäärides ehitanud korralikke teid rekultiveeritud metsade majandamiseks [3].
Ent ökoloogilisest ja looduskaitselisest seisukohast, mille tugisambaks on tänapäeval kujunenud liigirikkuse väärtustamine ja kaitse, võivad need monokultuursed istandused olla suhteliselt väheväärtuslikud. Rekultiveeritud metsad ei kannata liikide arvukuse osas looduslikult uuenenud koosluste võrdlust välja [5].
Milline oleks siis alternatiiv? See oleneb sellest, kui pikaajalist perspektiivi silmas peame. Vaadates 50 aastat ette, on praegune suhteliselt töömahukas rekultiveerimine vägagi asjakohane. Võib vaielda istanduste ökoloogilise ja majandusliku tasuvuse üle, kuid mis siin salata – rohelist noorendikku on kena vaadata.
Kui aga lähtuda pikemaajalistest ja ökoloogiliselt jätkusuutlikumatest perspektiividest, siis võiks maastiku jätta nii, nagu ekskavaator selle ümber tõstab.
Loomulikult, küsitav on kas Küttejõu või Viivikonna vanade karjääride isetekkelisi kooslusi saab tuua oma liigirikkusega näiteks praegustele Narva karjääridele. Nüüdsel ajal tõstetakse kümnete meetrite kõrgustesse kuhjatisse saunasuurusi paerünkaid. Kui kiiresti sellisel tõelisel kuumaastikul taimekasvu- või mullatekkeprotsessid alata saavad? Kindlasti tohutult aeglasemalt kui vanades karjäärides, kus katendikiht oli õhuke ja juba iseenesest tublisti porsunud. Ent ilmselt oleks juba praegu 30–40 aastat tagasi kaevandatud alasid katmas võsastik ja noor kaasik, mis annaks varju ja toitu palju rohkematele looma- ja taimeliikidele, kui istandus seda suudab. Metsamajanduslikku kasu aga ei maksaks sellistelt aladelt lähisajanditel unistadagi.
Viimase majandusbuumi ajal võis kuulda hooplevaid väljaütlemisi, et rekultiveeritud põlevkivikarjääride näol on tegemist maaparandusprojektiga. Viimane sillutavat teed lisaks metsamajandusele ka kinnisvaraarendusele: on räägitud ideedest rajada endistele karjääridele golfiväljakuid ja suvituskohti.
Asjaolu, et meie põlevkivikarjäärid on rajatud valdavalt loodusmaastikusse, peaks määrama ka nende kaevandusjärgse saatuse. Kohustab ju Rio de Jaineros sõlmitud bioloogilise mitmekesisuse kaitse leping alla kirjutanud riike tegema kõik selleks, et säilitada ja taastada elupaiku. Seega tuleks rekultiveerimise sihiks seada eesmärk, et endise loodusmaastiku kohal tärkaks pärast kaevandamist teisenenud loodusmaastik. Lõpeks on pea kõik kaasaja keskkonnaprobleemid taandatavad sellele, et maailmas on liiga palju golfiväljakuid ja sellega kaasnevat ning liiga vähe alasid, kus loodus saab omapäi toimetada.
Lõpetuseks tahaks öelda, et Eesti on taas energeetilisel ristteel. Lähemal ajal peab Eesti, ehk siis meie kõik otsustama, millist teed minna. Meil on reaalne võimalus lisaks juba eelpool mainitud läbi kaevandatud soodele igaveseks kaotada Puhatu ja Sirtsi soo. Samas võime ka valida tuumaenergeetika tee, mille keskkonnamõjud võivad ebameeldiva õnnetuse korral kuhjaga ületada mõnesaja ruutkilomeetri soode ja rabade kadu. Seega tuleb hoolikalt kaaluda erinevate alternatiivide plusse ja miinuseid ning valida oma võimalike kahjude poolest sobivaim variant.


[1] Jõesaar, Aino-Monika 2002. Kuni sõda kõik purustas... Vaivara ja Alutaguse valla majandus ja omavalitsused 1944. aastani. Ida-Virumaa.
[2] Jagomägi, Jüri 1966. Üliõpilaste ekspeditsioon Alutagusele – Eesti Loodus 17 (2): 127–128.
[3] Kaar, Elmar 1998. Rekultiveerimine Eestis. Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist XII, Metsateaduse ajaloost Eestis. Tallinn, Teaduste Akadeemia Kirjastus.
[4] Maack, Matti; Mändmets, Aavo; Freiberg, Allan 1997. Sirgala-35. Tallinn, Disantrek.
[5] Sepp, Mait; Pensa, Margus 2007. Mis saab maast pärast kaevandust: Küttejõu karjääri lugu – Eesti Loodus 58 (9) 510–513.
[6] Varb, Nikolai; Tambet, Ülo (koost.) 2008. 90 aastat põlevkivi kaevandamist Eestis.
[7] Vaus, Mart 1970. Eesti põlevkivikarjääride pinnaste metsakasvatuslikud omadused. Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Tallinna Botaanikaaed. Tallinn, Valgus.
[8] Vihalem, Mart 1990. Geotsiid! – Eesti Loodus 41 (12): 338–344.