Viimase poolesaja aasta jooksul on seeneuurijad Eestimaa risti põiki läbi käinud. Ometigi toob iga hea seeneaasta jätkuvalt välja mõne seninägemata või harva kohatava liigi. Alljärgnevalt tulebki juttu ühest üllatajast mullusel seenerikkal sügisel.

Suviselt soe sügispäev Hanikatsi laiu salumetsas. Kummardudes vaatlema üht järjekordset kõdunevat puutüve maapinnal, näen midagi kummalist – oliivjad kõrvakesed kikitamas taeva poole (# 1). Midagi taolist pole oma metsaskäikudel veel kohanud, ometigi võtan mõttes need kummalised moodustised seeneriigi liikmena omaks.
Asja lähemalt uurides tundub, et tegemist võiks olla mõne tiksikulaadse kottseene nn. viljakehadega. Kõhrja konsistentsi, ebakorrapärase kuju ja värvuse kombinatsioonile ei oska muud seletust leida. Minu hõigete peale kohale tormanud Vello Liiv aga ei jaga arvamust eluka seenelisest olemusest ja paneb ette kihlveo: kui on seen, saad pildi, kui ei, siis...

Nõnda algas üks uus tutvus, mille peategelane osutus lähemal vaatlemisel mikroskoobi ja kirjanduse abil tõepoolest üheks ebatavalise välimusega ja küllaltki haruldaseks tiksikulaadseks (selts Helotiales). Tõendust selle kottseene süstemaatilise kuuluvuse kohta pakkusid veidi üle sentimeetri küündivates viljakehades ehk lehtereoslates tiheda reana asetsevad silindrilised eoskotid ja nende vahel paiknevate peente steriilsete seeneniitide e parafüüside ümarad tipud (# 2, 3).
Liigimäärangut Chlorencoelia versiformis (Pers.: Fr.) Dixon toetasid lisaks tiksikulaadsete seas haruldasele lehtereosla värvusele ja kujule ka tugevalt amüloidsed poorid eoskottide tipus, mis Melzeri reaktiiviga (värvaineks jodiin) töötlemisel tõmbusid tumesiniseks (# 4); aga ka veidi kõverdunud ellipsoidsed ehk allantoidsed (maakeeli vorstikesekujulised) kotteosed (# 5). Lehtereoslatele iseloomuliku oliivja värvuse andev pigment on kogunenud eoslat moodustavatesse hüüfidesse, olles hästi jälgitav eelkõige pinnale ulatuvates tipurakkudes (# 6).

Pikka aega loeti seda seent meil tavalise rohetiksikuga, Chlorociboria aeruginascens (=Chlorosplenium aeruginascens) ja selle sõsarliigiga C. aeruginosa samasse perekonda kuuluvaks. Osalt oli sellise käsitluse taga ilmselt lihtsustatud keelekasutus eluslooduse mitmekesiste pigmendimustrite kirjeldamisel. Väljendades kummagi seeneperekonna lehtereoslate värvust nimetusega „roheline”, võib hõlpsasti jõuda mõttele nende tiksikulaadsete seas ebatavalise tooniga seente sugulusest.
Kui rohetiksiku värvuse tagab pigment nimega ksülindeiin, ei õnnestu kirjandusest leida viiteid sinepi- või oliivikarva iluduste pigmendikeemilistele tagamaadele. Igatahes värvub rohetiksiku koduks olev puit seene lehtereoslatega sarnaselt sinakas-roheliseks ja seda nähtust on edukalt kasutanud sajanditetagused puugravüüride ja ikoonide meistrid Itaalias, Inglismaal ja ilmselt mujalgi. Kõnealuse seene elutegevusega aga substraadi värvimuutust ei kaasne.
Võimalusele, et need „rohelisena” kirjeldatavate lehtereoslatega seened pole üksteisele lähisugulased, viitavad ka mitmed mikrotunnused. Neid omavahel hoolikalt võrreldes jõudis USA mükoloog John R. Dixon järeldusele, et oliivikarva ebakorrapäraste viljakehadega seened sarnanevad pigem nn. entsölioidsetele tiksikulaadsetele (alamsugukond Encoelioideae), mis tingis liigi üleviimise uude perekonda Chlorencoelia [2]. Nagu ikka, ei võetud seda seisukohta ühehäälselt omaks ja paljudes seeneraamatutes jätkati C. versiformis’e käsitlemist rohetiksiku perekonnas.
Ometigi näitavad ka kaasaegsed DNA-põhised analüüsid, et käsitletud „rohelised” tiksikulaadsed ei ole lähisugulased ja võimalik, et süsteemi korrastamisel paigutatakse need suisa eri seltsidesse. Avaldatud andmed näitavad seniteadaolevalt saprotroofse Chlorencoelia sugulust enamasti krüptiliste viljakehadega taimeparasiitide ja endofüütidega sugukonnast Hemiphacidiaceae [4]. Nende seenerühmade sugupuu väljaselgitamine on osutunud oodatust märksa keerukamaks ja töö selle kallal jätkub ka Tartus.

Tiksikulaadsete hulgas on meie loo kangelane päris hiiglane, mistõttu tema kahe silma vahele jäämine asjasse pühendunud uurijate välitöödel on ebatõenäoline. Pigem on tegemist kindla elupaiga eelistusega, harva esineva seenega nagu ka teise hiljuti Eestist leitud „suure” tiksikulaadse, kurd-pigikubi (Ionomidotis irregularis) puhul [3].
Chlorencoelia versiformis’t ja tema sõsarliiki C. torta’t on leitud väga mitmel pool maailmas, kuid ta pole kuskil sage. Arvatakse, et Inglismaal on seda kaitset vajavat seent viimastel aastakümnetel oluliselt vähemaks jäänud [5]. Soomes on liik kantud ohualtide seeneliikide nimistusse [6]. Turu ülikooli botaanikamuuseumi juhataja Seppo Huhtineni andmetel on seda viljakaid lehtmetsi armastavat seent kogutud seitsmel korral lõuna Soomest kuni Sotkamoni. Seen näib eelistavat mitmesuguste lehtpuude tugevalt kõdunenud puitu, põhjamaades mõningatel andmetel halli lepa oma (Dissing, 2000).
Eestis on teda senini leitud vaid kolmel korral meie vähestest laialehistest metsatukkadest Alam-Pedja ja Puhatu looduskaitsealal ning nüüd siis ka Hiiumaa laidude kaitsealalt. Hanikatsi leiu puhul oli puuront sedavõrd kõdunenud, et ei võimaldanud kindlalt väita, kas tegemist oli ikka pärnaga. Ümberringi kasvasid mitmesugused laialehelised puud nagu pärnad, tammed, vahtrad, üksikud jalakad ja saared.

Nüüd veel ka nimest. Kõik lähimaades C. versiformis’ele omistatud muukeelsed nimed kombineerivad ta oliivjat värvust ja karikat meenutavat kuju. Samas on ta lehtereoslad sageli ebakorrapäraselt pikaks veninud ja lõhenenud, seda ka Hanikatsi leiu puhul, erinevalt näiteks üldtuntud vereva karikseene kaussidest või peekritest.
Vähemasti Inglismaal on seda arvesse võetud, kuid tõlgendatud veidi ootamatus mastaabis, kutsudes seent kirbukõrvaks (Flea’s Ear). Tõsi, ega ta suisa sea kõrva mõõtu välja anna, pigem jääb sinna nirgi oma kanti. Aga tühja sest suurusest – olgu pigem oliivkõrv, kui ta juba kord sellise ilusa värvi on enesele saanud.

1. Dissing, Henry 2000. Chlorencoelia Dixon. – Hansen Lise; Knudsen Henning (ed). Nordic Macromycetes vol. 1, Ascomycetes. Nordsvamp, Copenhagen: 140.
2. Dixon, John R. 1975. Chlorosplenium and its segregates. II. The genera Chlorociboria and Chlorencoelia. Mycotaxon 1: 193–237.
3. Pärtel, Kadri; Põldmaa, Kadri 2008. New Estonian records. Helotiales, Ascomycota. Folia Cryptogamica Estonica 44: 155.
4. Wang, Zhang; Binder, Manfred; Schoch, Conrad L.; Johnston, Peter R.; Spatafora, Joe W.; Hibbett David, S. 2006. Evolution of helotialean fungi (Leotiomycetes, Pezizomycotina): a nuclear rDNA phylogeny. Mol. Phylogenet. Evol. 41: 295–312.
5. www.abfg.org/chloren_versif.php
6. www.ymparisto.fi/default.asp?contentid=262117&lan=EN#a4


Kadri Põldmaa (1970) on mükoloog, töötab Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis ja TÜ loodusmuuseumis.