2009/6



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
intervjuu EL 2009/6
Looduse uurimine algab sageli Puhtust

Jri Keskpaik on sndinud 7. detsembri 1936 Narvas. Lpetas Tartu likooli bioloogina-zooloogina 1961. Ttanud 19651993 zooloogia ja botaanika instituudis, alates 1973 vanemteadur, alates 1986 juhtteadur, olnud 19931996 T zooloogia ja hdrobioloogia instituudi ppelesannete titja, 19952002 Virtsu phikooli bioloogiapetaja. Uurinud lindude kofsioloogiat: termoregulatsiooni, lennufsioloogiat, tardund, rnnet ja kitumist. Kasutas maailmas he esimesena lindude uurimisel biotelemeetriat. Olnud lindude rnde uurimise Balti komisjoni ja Nukogude liidu kurgede uurimise rhma broo liige. Eesti vabariigi teaduspreemia 1994.

Puhtu seostub sageli rndevaatlustega: rndlindude saabumist ja lahkumist on siin vaadeldud aastakmneid. See on htlasi ka ks lihtsam loodusvaatluse viis, mis huvilisi tsisema teaduse juurde toob.

Puhtus on lindude rnnet uuritud tskliliselt. Esimesed rndevaatlused tegi Keyserlingk, kuni 1939. aastal Hitler sakslased koju kutsus. Temalt prineb vga huvitav psukeste letargia vaatlus, rndel kogunevad psukesed kobarasse ja jvad liikumatuks. Mina tabasin selle nhtuse teistkordselt 1969. aastal ja see lks ka maailmakirjandusse.
Kumari tegi oma esimesed rndevaatlused Virtsus-Puhtus 1953, mil Puhtust sai ornitoloogiajaam. Olen lugenud tema kirja Habermanile, kes siis oli ZBI direktor (Kumari oli teadusdirektor), kus ta kirjutab, et Puhtus lheb vga hsti: rnne on massiline ning lhemate aastate jooksul lahendame rnde probleemi. See oli nii rabav kiri, tis optimismi. Kumari li siis rnde uurimise metoodika, mida siiamaani kasutatakse mitmel pool. Meie tpsustasime seda metoodikat, aga sellelt saab vajadusel Kumari omale tagasi minna.
Kumari aruannetes oli kaks viimast rida alati sellised: linnu kaal ja palju tonne kokku, et nii ja nii mitu tonni on meil reservi. See oli selle aja rndevaatluse praktiline tulem. Krvalt vaadates on see muidugi naljakas, aga tollal oli see hdavajalik. Kumari rndevaatluste seeriat jtkas Ahto Jgi, kes kaitses vitekirja arktiliste partide ja kauride rndest.
1950. aastate lpus tegin ka mina lindude sgisrnde vaatlusi. Vaatluspunkt asus Virtsus: elasin ise Puhtus. Virtsus kisin jalgrattaga ja see vttis aega ligi tund sinna ja prast vaatlust vsinuna veel tagasi. Tegelikult on kige parem levaade rndest otse Puhtu rannas, eriti linnutornist. See sai vist 1957. aastal valmis. Asendi poolest on koht suureprane, sest neb nii Virtsu kui Rame lahe poolt lendavaid linde. 1980. aastate lpus uurisime seal arktiliste partlaste rnnet. Rndevaatlustel osalesid peaaegu kik meie ornitoloogid. Seekord tegime koostd Moskva ornitoloogi Vladimir Jakobi trhmaga. Meie vaatluste eesmrk oli praktiline edastasime lennuvljadele teavet lindude rnde nn. huruumi ornitoloogilise seisundi kohta. See oli oluline lennuliikluse ohutuse tagamiseks Lnemere piirkonnas.
Lennukid lbivad hku tustes ja maandudes tsooni, kus liigub rndlindude phimass. See on krguste 0,53 km vahemikus. Lennukile on see liohtlik, sest linnud vivad sattuda mootorisse. Olen ise ninud, kuidas Haapsalu lennuvljalt startinud lennukid lbisid lindude parvi ja tean ht juhtumit, kus lennuk langeski lindudega kokkuprke tttu Vinamerre. Teema oli tollal pevakorral ja meid veti uurimisgruppi kui kogenud rndevaatlejaid olime 1950ndatel lbi teinud Kumari kooli.
Nende vaatluste ajal tegin oma esimesed sammud ka radarornitoloogias. Enne mind oli nendega seotud Ahto Jgi, kes tegi koostd Jakobiga juba varem. Nad said kasutada Prnu sjave lennuvlja radari andmeid.
Puhtu on olnud alati ka mitmesugustel le-eestilistel rndevaatlustel ks vaatluspunkt. Kokkuvtvalt viks elda, et kui ornitoloogid rgivad Puhtust, siis on mrksnaks rnne. Ka Eerik Kumari nimi seostub minul ikkagi lindude rndega.

Ornitoloogide kohta eldakse vahel, et loevad kshaaval ja panevad kirja, et algul lendas tuhat ja siis veel ks ning kokku lheb kirja 1001 lindu.

Andres Kuresoo sai taanlastelt programmi, millega testiti loendajaid: istud ekraani ees ja linnud (punktid) lendavad peale. Oli nagu teline aulide rnne. Mu testil tuli lppsumma 5030 ei hakanud viimaseid ksikuid punkte enam lisama. ige summa oli 5037! Kui loendajal on kogemus, vib ta tpsus olla silmapaistev. Kumari luges ka vga tpselt. Kuid on ka mehi, kes kunagi ei suuda seda teha. Vib olla normaalse ngemisega inimene, aga ta ei haara tervikpilti, numbrid tulevad valed, kusjuures ta ei blufi.
Kogemus tekib ajapikku ning jutt, et vaatlejad blufivad, on ige vaid vhese loenduskogemuse puhul. Kes on harjunud loendama, sel on viga vga vike. Olen niteks sookureparvi prooviks teise vaatlejaga hinnanud vahe on 12 lindu vi lheb tppi, see on sajalise parve puhul.

Et vaatad linnuparve ja tled: 88?

Jah, vib ka nii elda, kuid natuke lheb aega. Tavaliselt on nii, et vaatluse algul pead end kigepealt soojaks loendama, seejrel vaatad parve ja tled numbri. Enamasti on nii, et hinnangus hakkavad tulema ltkud parve suurenedes 110 loed tpselt, edasi aga hakkad teadlikult mardama. Viksin elda ka 101, ent teadlikult mardan sajani. Lpuks loendatakse suurusklasse, enamasti intervalliga 10 lindu.

Kuidas sa Puhtusse sattusid?

Puhtusse lksin esimest korda 1954. aastal. Mul on see siiamaani meeles judsin htul Virtsu ja ma ei julgenud Puhtu minna. Magasin he talu juures heinakuhjas, ajasin ratta vaikselt heinakuhja juurde, kraapisin augu ja pugesin sisse.
Hommikul, kui kell oli kaheksa, kloppisin end heinapepredest puhtaks, vtsin ratta kekrvale. Ei saanud isegi sita, jalad nii vrisesid. Judsin Puhtu puust vrava juurde, kus oli silt Puhtu ornitoloogiajaam. Sissekik keelatud, sisseps ainult lubadega. Helistasin vaskset laevakella, mis rippus vrava postil. Lks veidi aega, kui tuli valvur Aliide Savi ja tegi vrava lahti. Mul oli vga khe tunne. Esimest korda Puhtus ja ees seisis kohtumine professor Kumariga!
Olen seda hiljem korduvalt lbi elanud ja melnud, et see oligi mu esimene samm teadusesse. Sealt algas mu teadlase karjr. Olen melnud, et mis oleks siis saanud, kui poleks Puhtu vravast sisse astunud. Kuna ma selle sammu tegin, siis lks kik nii, nagu ta minema pidi. Kikide vaevade, konfliktide ja rmudega, nagu see elu meil ju on. Mida noorem sa oled, seda konfliktsem vi temperamentsem oled ning seda lihtsamalt tekivad tlid just vanemate inimestega. Noor ei mista vana, kuid vana, vibolla suurte raskustega, saab siiski mista noort. Seda juhul, kui ta asetab end noore asemele ja meenutab, milline vnikas ta ise oli.
Vrava juurest sitsin lbi metsa ornitoloogiajaama. Kumari puhkas, teda ei tohtinud segada. Seal oli lipilane bioloog-parasitoloog Vilma Jgis, kes oli Ahto Jgiga hel kursusel, vist neljandal. Siis sain kokku Kumariga. Ajasime juttu ja ta vttis mu kaasa htusele marsruudile. Kisime selle lbi ja tegin kohe ka esimese prahmaka tlesin, et merivart ujub. Merelinde tundsin siis halvemini. Kumari tles, et see peab tuttvart olema, kuna merivarte siin pole. Vrvulisi tundsin ma vga hsti ja midagi uut seal mulle polnud. Siis sime htust, traditsiooniline toit Puhtus oli marineeritud angerjas. See oli tollal tavaline ja seda muretses valvur Elmar Savi. Kik teadsid, kuidas ta seda tegi, aga vaikisid.

Kas oled varem tegutsenud ka Matsalus?

Matsalu lahe linnustiku uurimisega algas minu teadlik teadustegevus. 1957. a. suvel osalesin Matsalu esimesel ekspeditsioonil, kus olid Sven Onno (ekspeditsiooni juht), Rutt Ling, koolipilased Mart Rahi ja Rein Saluri ja mina teisele kursusele saanud tudeng. Eeluuringu tegime aga Sven Onnoga juba aprilli alguses. Ta kutsus mind kaasa, sest oli valinud mind oma uurimisgruppi. Mul on siiani meeles ilus pikesepaisteline kevadilm Suitsu je suudmes ning mudatildri laul kumiseb krvus, kui mtlen sellele hetkele. 1958. aastal ttasin seal vlitde ajal paaris Eimar Laanemetsaga. Matsalu ngi siis vlja metsik ja vga huvitav, hoopis teistsugune kui praegu. Inimene on osanud seda kuidagi niiviisi sttida, et need tohutud niitmised ei ole enam lindudele adekvaatsed.
Matsallu sitsin Tallinna kaudu, sealt lks htul kell 9 kitsarpmeline rong ja hommikul kell 6 oli see Lihulas. Reisijad sitsid loomavagunites, kus kis trall ja lbus elu. Kui oli peatus, jooksis rahvas maha ja kui rong vilet andis, algas jaamas rongile jrelejooksmine rong sitis nii aeglaselt.
Kumari tegi mulle selgeks, et oma tuleviku huvides pean hakkama tegelema lindude fsioloogiaga. Nii katkes Matsaluga seotud vliornitoloogia ja minu asukohaks sai Puhtu. Vaatamata sellele olen Matsaluga seotud olnud siiani. Koos Raivo Lehega ttasime seal vlja sookurekogumite uurimise metoodika. See oli 1981./1982. aasta sgisel ja aastatel 1991 kuni 1995 ning 2004 ja 2005 uurisin ka sookurgede sulgimist. Ka selle huvitava nhtuse uurimine algas metoodika vljattamisest. Nd olen vlja ttanud rngastusandmete analsi meetodi, kuid sealset rngastuskeskust see enam ei huvita. Niisiis, Matsalu mail olen alati midagi loonud vliornitoloogia tarbeks. Seal algas ja lppes minu tegevus teadlasena.

Kuidas sai sinust kofsioloog?

Alustasin Puhtus lindude ainevahetuse uurimist, millega tin sisse meie ornitoloogiasse eksperimentaalse suuna. Praeguse laborihoone asemel oli siis vikene elektrijujaama putka. Aparatuuri polnud, ehitasin ainevahetuse uurimiseks vajalikud seadmed ise. Vtsin seda td vga tsiselt. Alustada tuli ju nullist, ei mingeid teadmisi lindude fsioloogiast ega ka katsetehnikast.
Algul oli mul vga raske. Niteks laboris polnud vimalik temperatuuri muud moodi hoida, kui tuli ahju ktta. Uurisin rstaste phiainevahetust 30 ˚C juures ktsin labori sellele temperatuurile, see oli nagu saun, kisin seal lhikestes pkstes ja srgivel. Linnud olid kambrites. Temperatuuri inerts oli nii hea, et sain katset teha tiesti laitmatult. Kui oli vaja temperatuuri alandada, tegin ukse natuke lahti. Nii primitiivne katsetemperatuuri reguleerimine oli retult tkindel, aga vaevarikas. Tuli ka kttepuid teha. Kasutasin hiljem termostaate, kuid kontakttermomeetriga ssteem ei olnud nii lollikindel. Katsetehnika primitiivsusele vaatamata judsid need uurimist tulemused ksiraamatusse Avian biology.
Aspirantuur tuli kohe prast likooli. Eerik Kumari soov oli, et minust saaks rndefsioloog. Ta otsis mulle ka juhendaja. Selleks sai Abram Donovit Slonim, kes oli 1930. aastatel Venemaal ks kofsioloogia rajajaid. Vga huvitav kuju, ta soosis mind. Nii ma prast likooli lksingi Leningradi, sain kaubale, et teoreetiliselt harin end seal, eksperimenteerin Puhtus. Tegelikult olin Leningradi lhedases uurimiskeskuses Koltuis, kus paiknes Slonimi koloogilise-fsioloogia labor. Labor asus Nobeli preemia laureaat Pavlovi majas. Selles majas oli tiesti eriline hkkond hiljem ehitatud laborikompleksid olid nagu tallid, polnud enam loovust ja hubasust.

Puhtus uuriti algul peamiselt termoregulatsiooni?

Rndefsioloogi minust ei saanud, sest Slonimi kofsioloogiline suund oli termoregulatsioon. Ka Puhtu oli nende uuringute jaoks eriti soodne koht, sest lindude liigirikkus oli seal suur. See on oluline kohastumiste uurimisel, mis on kofsioloogiliste uuringute telg.
Lindude termoregulatsiooni uurisin koos Slonimi labori teaduri Aleksei Davdoviga, kes oli minust kmme aastat vanem, saime suurteks spradeks. heskoos ttasime Puhtus ligi kmme suve. Selle koost tulemus on monograafia lindude termoregulatsioonist, mis ilmus Venemaal 1992. aastal.
ige pea lisandusid termoregulatsiooni eksperimentidele kitumisvaatlused. Ttasime koetoloogia vallas umbes kmme aastat. Uurimisobjektid olid Puhtus kurvitsalised, phivaatlejad Aino Kumari ja minu abikaasa Tiiu. Raivo Leht koos Rein Kaldaga tegelesid kullilistega Tallinna lhedal. Kui Agu Laisa uurimisgrupp tegeles Puhtus fotosnteesiga, siis tegime koostd Ain Kallisega. Uurisime pikesekiirguse mju kurvitsaliste kitumisele. Sellest on ilmunud ka hisartikkel.
Puhtu tmbas ligi paljusid noori, kik nad olid seotud lindude termoregulatsiooni, kitumise vi energeetika uurimisega. Minu juures ttasid Kalevi Kull, Taivo Kastepld, Toomas Veidebaum, Mati Kahru, Mall Paju, Toomas Saat, Raivo Leht jt. Raivo Leht on veel tnaseni minu kodutalus sage klaline.
Ma pole kunagi ttanud ksinda, vin kll olla ksildane ja eraklikult elada, aga teadust tehes on mind alati inimesed mbritsenud. Ju on see perekonnast prit, olin kmnelapselises perekonnas vanim poiss ning nii on olnud pikk rida isiklikke pilasi, kel olen mhkmeid vahetanud jne. Sellest on ka kollektiivse t eelistamine, kogu aeg peab keegi lheduses olema, kellega mtteid vahetada.

Kuidas Kumari nendesse uuringutesse suhtus?

Rndefsioloogia uurimiseks ei olnud Puhtu sobiv paik. Lisaks sellele olid vene rndefsioloogid koondunud Kura srel asuvasse Rbati (endine Rossitten) bioloogiajaama. Ka minu psukeste tardune eksperimentaalsed uuringud said alguse sealt. Et vltida konkurentsi, svisin kofsioloogiasse. Minu tegevus ei meeldinud Kumarile, kuid tal tuli olude sunnil sellega leppida.
Kumari isiksus on mulle siiani mistetamatu. Ta on mulle jnud alati suunaandjaks ning sellega ongi kik piirdunud. Sellest tuleneb ka minu tnulikkus. Pigem mtlen, et ta vaatas: t juba jookseb, Keskpaik saab ise hakkama. Ma arvan, et meie vahel ei olnud telist konflikti. Oli ju Aino Kumari palju aastaid mulle Puhtus abiks. Ta hoolitses minu eest nagu oma poja eest, oli mulle teine ema. Nende ttrele Ene Kumarile olin eksperimentaalse t juhendaja. Minu poja vttis ta Puhtust kaasa lhiajalistele vlitdele, talvel aga ti talle Leningradist apelsine. Viks elda, et sdamlik inimene. Me elasime ainult erinevatel lainepikkustel, mis teineteise mistmist raskendas.
Kumari kis Puhtus ja eks meil oli ikka vahel ka tlemisi. Philine lahkheli tuli sellest, et maja mbert oli vaja vsa maha vtta. Puhtu maja ja laboriruumid olid kohutavalt niisked, vesi oli sageli piiskadena seintel. Meie, kes seal pikemalt pidime elama, olime sageli haiged. Oli vaja, et tuul pseks majale ligi ja kuivataks. Vtsime siis maja mbert psaid ja puid vhemaks ning sellest tuli suur pahandus. Kumari looduskaitse oli range midagi ei tohtinud maha vtta, ei puid ega psaid. Mina ei saanud tollal sellest aru, mistttu lksin tema eetikaga vastuollu. Nd Puhtus kies olen kll veendunud, et Kumari rangus oli vajalik.

Kuidas algas telemeetria uurimine?

1960. alguses tekkis mul ootamatu kontakt fsik-elektrooniku Peet Hormaga. Ta sitis motorolleriga Puhtu ja tles, et tahaks midagi teha bioloogias. Olin kofsioloogina kursis selleks ajaks ilmunud biotelemeetria kohta kiva kirjandusega. Meie arutlus kandus raadiotelemeetria juurutamisele. Hormale ei tundunud see letamatu raskusena. Otsustasime, et raadiojlgimine on liiga lihtne ning valisime fsioloogiliste parameetrite registreerimise. Sihikul oli sdamertmi raadiotelemeetriline registreerimine. Tol ajal oli maailmas ainult kaks meest fsioloog ja elektroonik Kanadas, kes olid avaldanud t lennufsioloogiast.
1967 augustis sai Horma valmis esimese saatja see oli suur karp ja kaalus ligi sada grammi. Katselinnuks oli sinikaelpart, kes aga ei suutnud selle asjandusega lendu tusta. Siis algas katsetamine elektrooniliselt on nagu korras, aga paned linnule selga ja ei tule korralikku signaali. Jagasime ra, et saatjat ja lindu tuleb vaadata tervikuna. Linnu keha on nagu vgev kondensaator, see matab saatja signaali. Hakkasime nuputama, kahes suunas Horma saatja osas, mina kinnituse, elektroodide paigutuse ja muu sellega seonduva osas.
Lpuks leidsime sobivad lahendused ja lime lindude lennufsioloogia raadiotelemeetrilise uurimise metoodika. Meil nnetus registreerida lennu ajal tiivalgi sagedust ja sdame rtmi. Signaalid olid puhtad ning vastuvtu raadius oli avamaastikul kuus kilomeetrit, metsas muidugi palju vhem. Peet Horma kaitses sellel teemal ka vitekirja.

Mis linde kasutasite?

Me ei kasutanud metsikuid linde, vaid kasvatasime koos Tiiu Keskpaigaga kik katselinnud ise pesapojast les. Neid oli 25 liiki: valge-toonekurg, hall haigur, ronk, roo-loorkull, kanakull, raudkull, jt. Philiselt ttasime suurte lindudega, kige viksem oli hakk. Linnud olid kik treenitud, nad tulid mul kele kutse peale, said sgi, ja siis sai ka raadiosaatjat vajadusel vahetatud. Metoodika ttasime vlja ronkadel. Oluline oli saatja raskus ja kinnitusmeetod. Judsime jreldusele, et 5% kehakaalust on saatjale piiriks, siis on selle mju sdamertmile thine. Saatja asukoht linnul sltub aga liigist.
Mul on meeles, et raskuskatsete ajal oli rongal seljas 200-grammine lisaraskus. Aga see lind vttis maast roti ja lendas sellega mereranda! Linnu kandevime on tohutu: rott oli 300 g, seega oli tal kokku pool kilo kanda ning ronk ise kaalub umbes 1 kg.
Lindude fsioloogiat ei saa teha ilma uurimisrhmata, vaja on nii fsioloogi, elektroonikut kui ka matemaatikut. Matemaatikuna liitus hiljem meiega Raivo Leht.
Meiegi telemeetria ji selle taha, et tohutud materjalikogused olid salvestatud magnetlintidele. Materjali lbittamine ji puudulikuks puhtalt fsilistel phjustel.

Puhtu oli aastakmneid suletud territoorium?

Pidasin rangelt kinni Kumari soovist, et kik tulijad saavad sisse vaid lubadega. Minu sbrad ja vend tpselt samamoodi. Niisama metsas hulkuda vi rannas ujumas kia polnud lubatud. Uurimistid tehti paljudes valdkondades ja me ei saanud lasta enam inimesi randa. Seal olid meie katselinnud, fsikud tegid omi uuringuid.
Kokkuleppel vis tulla ekskursiooniga, neid juhendasid tavaliselt Elmar vi Aliide Savi. Nad teadsid mida rkida, eriti Elmar, kes oli suurte teadmistega erakordne isiksus. Aliide Savi oli aga oma ts vga tpne. Ta pani kik klastajad korralikult kirja, ka teadusttajad. Ekskursioon liikus nii: tamm, mnd, Schilleri mlestussammas ja tagasi. Ornitoloogiajaamani ja randa minna ei tohtinud. Rannas pesitsesid igasugused linnud, see oli meie philine uurimispolgoon.
Hiljem ehitasime katselindudele aedikud, et neid kaitsta rvloomade-lindude eest. sel olid katselinnud aedikutes, peval lendasid maja lheduses metsas ja rannas ringi. Linnud olid ainult meiega harjunud, vraste ilmumine peletas neid ja see hiris meie td. Siis olime sunnitud tarvitusele vtma vga rangeid piiranguid.

Hiljem tulid sookure uuringud?

1980. olime Soomes konverentsil, elasime koos Kumariga hes toas. Ta tles mulle, et kuulge Keskpaik, nuputame midagi vlja, peame soomlastele vlja pakkuma hise uurimisteema. Mu meelest oli meil kaks vimalust: kas arktiliste partide rnne Puhtus vi sookurg. Mlematega tegelesid ka soomlased, sakslased jt. Kumari ji mttesse ja lks vlja. Kui tagasi saabus, siis tles, et valik langes sookurele. Hakkate tegelema sookurega, sookure rndega.
1975. aastast on mul Karusel suvila ja olin siin ennegi thele pannud, et htul lendavad kik kured hes suunas ja hommikul vastupidi. Selline pendeldamine oli igapevane asi, et seda nha, pidi elama vaid kurgede teel. Praegu nagu iseenesest mistetav asi, aga varem olid need linnud kirja pandud lbirndajatena, nii ka mujal Euroopas.
Hakkasime Matsalu mbruses tegutsema, mehitasime kirikutornid ja muud krgemad punktid ja vaatasime, kuhu linnud lhevad. Tegime bimiskohad kindlaks ja fikseerisime tpsed lindude arvud. Selles ts olid aktiivsed ka Matsalu looduskaitseala ttajad. Matsalu kogumi uurimismetoodika ttasime phiosas vlja koos Raivo Lehega. Loendustel osalesid aga pea kik meie kutselised ornitoloogid ning lisaks veel paarsada loodusvaatlejat. 1983. aastal ilmus meie artikkel Rootsi ajakirjas. Hiljem keegi seda ei ole tsiteerinud, aga sellest ajast mratakse sookurgede arvukust vaid bimispaikades. Meie metoodika jooksis Euroopasse laiali. Oli vaja leida vaid senisest traditsioonist erinev lihtne lahendus, see hakkaski kohe tle.
1989. aastal organiseeris meie uurimisrhm Tallinnas rahvusvahelise kurekonverentsi. Eestis olid hiinlased, hindud jt. See nnestus hiilgavalt. Sel ajal oli ka meil sini-must-valge vljas. Pidin konverentsi juhtima, aga minu osa oli suhteliselt vike, sest kik meie ornitoloogid tegid rituse nimel thusalt td. Sellest kokkusaamisest on palju meeldivaid mlestusi. Vlismaal kies on eestlastele antud kiitvaid hinnanguid.
Mul nnestus paar aastat varem osaleda samalaadsel ritusel Hiinas. Mind veti seal Nukogude Liidu esindajana, sest teisi polnud. Pdsin kll vita, et olen Eestist, aga see ei aidanud. Nii olidki seal esindatud suured riigid: Nukogude Liit, Euroopa riigid, USA jt. hel banketil mngis suur orkester minu kui Nukogude Liidu esindaja auks Suur ja lai on maa, mis on mu kodu. Pidin minema rahva ette ja olema vrikas. Ma pole kunagi olnud esindaja, see pole minu loomusele omane.
Kureuurijate suhtes ei ole ma olnud autoritaarne, et korjan andmed kokku ja avaldan ise iga trhma liige on ise avaldanud Kuresoo Lahemaa sookurgedest, Aivar Leito, Lepisk Kagu-Eesti kogumitest jt. Lpuks viis Aivar Leito sookure uurimistulemused monograafiani.

Mis oleks siis saanud, kui su teadlastee oleks jtkunud katkemata?

Oleksin ilmselt ikka varem vi hiljem sellelt rajalt krvale astunud. Minu individuatsioon, inimese sisemine vaimne areng, oleks selleni viinud. Ma lbisin likooli, aspirantuuri, sain kvalifikatsiooni ja judsin teaduses pris kaugele. Lpuaastatel tajusin, et teadus ei suuda meie maailmast haarata kike. Tajusin, et vsin teaduses ra, aga minus avaneb seevastu midagi muud. See ongi philine, miks ma ei videlnud mul oli teadlasena siiski positsioon, olin juhtteadur ja mind on tsiteeritud siiamaani. Kui Kalev Rattiste tles, et teda hvardab koondamine, siis tlesin, et mina lhen ra, sa jd siis alles. Rattiste ji alles.
Vlised asjaolud soodustasid otsustust, mille tegemine oleks muidu jnud veel venima. Katkestasin selle ise ra. Ma ei pikendanud oma tlepingut 1993. aasta detsembris. See oli mulle trauma, olin nagu la saanud, aga tagasi vaadates oli see suur vit.

Kuidas sinust sai koolipetaja?

Virtsu kolhoosi kunagine esimees ja hilisem koolidirektor Martin Leiumaa kutsus. Mulle oli kooli sattumine elamus. Kui astusin petajate toast sisse, tajusin tugevat armastuse voogu. Sellist tunnet, et mind veti vastu, mind nagu oodati sinna. See armastuse ja headuse hkkond on Virtsu koolis siiani silinud. Olin harjunud rige konkurentsiga instituudis, siis muutud ise ka kohutavaks inimeseks.
Olin petaja seitse aastat, siis vsisin ra, petaja amet ammendus. Kolm aastat petasin seda nagu klassikaline petaja, siis tajusin, et niiviisi ei jua kuhugi, see ei klapi. Hakkasin uurima, kuidas saaks seda petajana muuta. Hakkasin huvi tundma Steineri, Montessori petuste vastu. Leiumaal oli see hea omadus, et ta tegi petajatele seminari ja kutsus pedast juhtivaid ppejude (Sarv, Kuurme, Siim jt) meile rkima, nad andsid meile kirjandust. Sain seminaridel tugeva ettevalmistuse ning tegin lput pdevast bioloogiast ja bioloogiapdevusest, mis on Akadeemias ilmunud (1999 nr. 9). Pakuti mulle, et kaitse sellest kohe magister no mul oli kraad olemas, polnud mtet.
Leidsin vahendi: eesktt tuleb pilaste teadvusesse viia mte, et nii nemad kui kik olendid koosnevad vaimust, hingest ja kehast. Kui olin seda elnud, hakati kohe sdistama, et rgin kui kirikuinimene. Aga mul oli vastus olemas: keha uurivad arstid ja bioloogid, hinge uurib pshholoogia ja vaimu uurib teoloogia. Need on meie likooli teaduskonnad, kuhu saab astuda. Ma ei hakanud lastele usku peale suruma ega jumalast rkima, vaid lksin seda teed, mis mulle tundub reaalne. Tuli laiendada elu miste mahtu. Loodus pole meie jaoks keskkond, vaid meist igaks on elu keset elu. Ja elu tuleb austada. Seda ei tohi lbu prast kahjustada vi hvitada. Katsusin lastele selgeks teha, et kik olev on elav, kik elav on pha, tuleb tunda aukartust elu ees, austust emakese Maa ees, piiritut usaldust vaimu vi kiksuse ees.
Kasutasin petamisel kunstipedagoogika vtteid ja osaliselt teadmisi, mida sain Rudolf Steineri tdest. pilased hakkasid mul joonistama, kive, kalu ja muud loodust. Nad olid ise loojad. Maksis idee, mis oli ktketud joonistusse.
Tundsin huvi, millal kaob lastel elava tunnetus. Viksel lapsel on nukk elus. Sa ei pea ngema, et puu on elus, kuid oma hingestamisega teed ta elavaks. Laps hingestab oma nukke. Tahtsin seda jlgida. Selleks andsin kokkuleppel petajatega ksikuid tunde esimeses klassist alates, neljandast klassist peale aga pidevalt. Leidsin, et kuskil neljandas klassis hakkab laps vtma kike asjadena. Putukas on talle asi, ta vib ta lhki tmmata vi ie tkkideks rebida. Kuidas see tekib, sellele ma pihta ei saanud. See mttemaailma muutus tekib ilmselt kodukool koosts ja mitte vike osa ei ole puberteedieal.
pikutes kis mulle vastu tkeldamine: is tmmatakse kroonlehtedeks, zooloogias vaadatakse, mis on loomal sees. Kas laps ikka peab seda nii vara teadma? Elav on ikkagi taim, loom ja seen tervikuna. Kaheksandast klassist alates pidin jrkjrgult le minema traditsioonilisele pimeetodile, sest lpuklassis tuli teha kindla programmi alusel eksamit. Nii ma siis kombineerisin emotsionaalse looduskasvatuse teabel phineva ppega. Tagasi vaadates oli petajaks olemine minu elu kige ilusam aeg.

Mis oleks siis saanud, kui oleksid sattunud elama mnda teise, vabasse riiki?

Arvan, et mu ige koht on siin Eestis, see tee, mida olen kinud, ongi ige. Kikidele inimestele, kes mu mber on olnud, on mul phjust olla tnulik. Nad on osalised minu individuatsioonis. Muidu ma poleks see, kes ma nd olen vaba inimene oma meeldiva hobiga, lapseplve aegade jtkuga. Kui ma siin rkisin konfliktidest ja tlidest, siis need on sndmused, mis kisid minuga kaasas nii nagu kigil. Neile vib anda mitmesuguseid hinnanguid, kas hetkeliselt emotsionaalseid vi tagantjrele tark olles kaalukaid. Ma arvan, et nii peabki olema, see annab, vhemalt osaliselt, elule mtte.
Mul oli vimalus minna tle Venemaale, seal oli mul ka palju spru, aga ma jin nendega suheldes alati eestlaseks. Ma tahtsin kigile nidata, mida suudavad teha teaduses eesti mehed ja oma kodumaal.

Oled kuulutanud oma talumaa eluaustuse rajaks.

Mulle meeldis vga Eesti Looduse intervjuu Martin Zobeliga, looduskaitse ja eraomandi suhtest, sest aastate eest kuulutasin oma viie hektari suuruse maa eluaustuse alaks vi rajaks. Mida see thendab: ma ei tee ega tooda siin midagi, vtan kogu ala elavana, kes tuleb omadega ise toime. Tahan sellega nidata, et omanik vib teha oma maaga mida tahab. See viks olla ks moodus, kuidas viia looduskaitset omaniku teadvusesse. Teadvustada, et tal on kaks vimalust: kas majandab oma valdust vi mitte. Kui ta otsustab mitte majandada, siis selle ks vimalusi on muuta oma maa eluaustuse alaks. Nii saame inimestes kujundada loodushoiakut tema hingeelust lhtudes.
Olen oma maal jahi ja seente korjamise vastu, asjata ma metsas ei ki, eriti kevadel ja suvel, kui kik on tis elujudu. Niteks korjan ktteks oksi vaid sgisel ja varakevadel. Kttepuud ostan naabrilt, kellele nende mk on sissetuleku allikas. Tema majandab oma valdust, mina austan oma valdusel elu. Ilmselt on tootmine ja eluaustus kaks rmust, mille vahele jb veel teisigi looduse suhtes sbralikke variante.
Tajun, et mul pole igus niita igal taimel on antud igus lehtida, itseda, viljuda ning minul pole igus seda looduse antut lbu prast ra vtta. Minu ilutaju on minu lbu, mis ei lange looduse korraga kokku. Niisama on seente ja loomadega. Mul pole igust tappa looma, pda kalu ja korjata seeni lbu prast. Toidule lisa saamine looduselt ei ole enam kaasajal vajalik. Kike toodetakse kllaga, mine ja osta.
Jahimehed on minule ette heitnud, et eluaustuse ala ei ole siltidega thistatud. See on testi nii. Arvan, et kui eluaustus tuleb sdamest, siis on sildid leliigsed. Oluline on teadmine, et eluaustuse rada on kuskil siinkandis olemas ja kes sellele teadlikult astub, teeb thusa sammu oma svakoloogilise maailmapildi kujundamisel. Ta on hakanud austama Loodusiguse seadust ja otsima kompromisse, st. tema eluhoiak on muutumas.



Zooloog Jri Keskpaika ksitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet