2012/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/11
Unustatud Irboskamaa elavad maastikud

Tavaeestlase jaoks thendab Irboska kant midagi pris kauget. Vahest peaaegu niisama kauget kui ennesjaaegne Eesti.

Lihtsam nib olevat prutada Itaaliasse, kui melda end oma kodumaa kagunuka servast veel mnevrra edasi. Sinna kaotatud Petserimaa idapoolmikku. Sinna, kus inimesed ja maastikud elavad endiselt oma elu. Tsi, tasapisi kadudes ja vramatult muutudes. Ent veel pole hilja, et Petseri taha kaema minna. Loodus on pikatoimelisem kui inimene, mletades ennast, mletades ka inimesi, kes siit juba ammu kadunud.

Petserimaale mineku eel on hea lbi lugeda 1928. aastal Tartus ilmunud Eesti koguteose Setumaa osa. Emakeele vahendusel elustuvad sealsed maastikud, saades ootamatult lhedasiks. Kik on jrsku siinsamas ja olemas. On ka nd, kaheksakmmend aastat hiljem. Tuleb vaid lunastada viisa ning lihtsalt minna. Just nii tegin ka mina tnavu suve hakul.


Kagunuka paepealsed. Petseri kandi mnnikute jrel kergitab maantee end hel hetkel krgemale ning vaade avardub. See on Irboska lavamaa, mis oma paealusphja poolest meenutab Phja-Eestit. Ainult et lheduses pole merd. Aastatuhandete eest ulatus siiani heal juhul vaid rikest aega Pihkva jpaisjrv. Sestap Petseri tagant sisemaist pangaastangut loota ei tasu. Paekaljuveerud on, tsi kll, tiesti olemas, ent paraku mattunud kujul. Vaid seal, kus muistsed liustikujed endale teed murdsid, avalduvad varisenud pangad selgemalt, haruharva ka otseselt paljandudes. Irboskamaal (Petserimaa idaosas) vljenduvad srased rgorud iseranis teravalt Kolomna ning Irboska juures. Too viimane on ks kagunuka kige silmapaistvamaid loodusmlestisi.

Irboska-Mla rgorg kipub tnapeval tasapisi kinni kasvama. Eriti metsaseks on rtunud Mla poolmik. Seetttu nuaks kaheksakmmend aastat tagasi kirjeldatud paljandite otsimine vga tsist pealehakkamist. Vib-olla pole paljusid neist enam ldse olemaski.

Nndasamuti on sna metsastunud oru poolesaja meetri krgune lneveer Brodi kla kohal. Siiski tabab silm taamalt lehtpuudelopsakuse keskel paljastuvaid helehalle oruklgi. Kohale judes selgub, et endisi suurepraseid allikalubjakaljusid enam paraku eest ei leia. Vahepeal on seda ilusat urbset kivimit usinasti murtud, phjalikult murtud. Alles on jnud vaid smerad pehmed lubjaveerud, sekka lahtiselt vedelevaid tugevamaid kivitkke. Pealegi kipuvad needki kinni kasvama. Paaris kohas trehvab ometi ka allikalubjakaljusid. Kumera seljana, selge murtud panganukikesena.

nneks tekib allikalupja sealsamas krval kigutamatu jrjepidevusega aina juurde. Just nagu Ruge Tindiorus, tormab Brodi kla kohalgi veerust alla pisikesi allikaojasid, helisedes ja sulisedes oma miniatuursetes koskedes, kasvatades neid settiva lubjaga tasapisi ha esilekndivamaks.

Irboska Linnajrve mber on eestiaegset lagedust silinud mrksa enam. Tkati tundub, justkui polekski siin midagi muutunud. Linnajrvest lhtuv Smolka jeke voolab endistviisi lagedal lammil, knklikud rohuveerud kerkivad idakaares silmapiiri Vastse kla majadeni. Siiski, Smolka mbruse allikasoo tikub ha enam kaskedesse kasvama. Vanalt linnamelt neks le kaselatvade ka siis, kui puud kolmekmne meetri krguseks peaksid sirguma. Aga siis ei oleks suurejooneline rgorg enam see, mis ta veel praegu on.

Irboska vana linname kohal likub ootamatult juliselt lavamaasse lhike umilniku slkorg, pisike ojanire phjas. Oru suudmeosa psib lagedana, ent pra on judnud jalakaid, sarapuid ning kontpuid tis kasvada. Seal pras asus Eesti ajal esinduslik looduslik paepaljand. Selle jrgi nimetati terve lade Gorodite lademeks (vana linname venekeelse nime jrgi). Nd on too nimetatud Eestist vljapoole jvate paljandite jrgi Plavinase lademe Snetogori kihistuks.

Ttt elda ji umilniku slkoru jalakastikus sedakorda ragistamata. Palju hlpsam oli nautida samade kihtide paljandumist Linnajrve lnekaldal. Kes on kinud Mehkamaal Kalkahju alumise panga juures, sellele tulevad need hukesekihilised, tkati kaunis rusused paeveerud pris tuttavana ette. Ainult et siin tungivad kaljukihtide vahelt vlja rohked allikad. Sdasuveks kahanevad nood siiski sna ahtakeseks, talve poole aga ... Vib vaid kujutleda kiki neid stendavaid skulptuure ja jlosse, kus ka kige pakaselisemal ajal ei lakka ealeski vaba vee vool. Irboska allikad on loodusime, millele vrdvrset Eestis ei leia. Mitte kusagil mujal ei pursku paekaljust korraga nii palju rikkalikke veesooni. Neil juunipevil polnud nad kll nnda veekllased kui ostetud postkaardil, ent maapue klma vee pidev sahin, solin ja pladin lummas siiski. Pannes unustama pikesekuumuse seal lal, pisut juba krbema kippuvail lagedatel paepealsetel.

Otse Irboska allikatest lespoole jb kalmistu, mis tipneb eespool mainitud vana linname neemikuga. Rahula mbruse teeradadel tungib tugevam paas konarliku prandana sageli vlja. Selle kirdenukas aga ilmub kiviaia jalamil esile paar vheldast panganukki.

Plavinase lademe keskmisi ja nooremaid kihte neb mrksa paremini Irboska vanas karjris, kige hlpsamini aga linnuse phjamri jalamil. Enamasti on nood paari meetri krgused, kandilise Talavi torni pool ulatuvad tkati umbes kuue meetri krgusele. Eesti ajal tunti neid kihte meil Irboska lademena. Nd aga Plavinase lademe Pihkva ja Tudovo kihtidena. Pihkva kihte neb ndis-Eestiski, Tiirhanna astangu karjris. Nii tiuslikku lbiliget tasub siiski kindla peale just Irboska linnuse alla vaatama minna. Pealtnha meenutavad need rstaina eenduvad tujukad kaljud pigem siluri panku meie lnesaartel. Jalamil tahab kujutlusvime vgisi vee lihvimise jlgi tabada. Ometi tundub too vike pikorg pisut kahtlasena. Pigem nib, et see suureprane panganukkidega jrsak on nnda esiletkkivaks saanud inimeste kte abil: mis oleks veel lihtsam, kui murda kive kantsi ehitamiseks otse selle servast, htlasi tekitades lisakaitset pakkuva kaljuseina? Vahepealsete aastasadade jooksul on loodusjud aga inimkte tehtut silunud, on varistanud leliia esile kndinud pangaseid, murendanud rusukaldeid, tasapisi kike seda taimestada ritades. Kllap see kik umbes nnda oligi.

Irboska geoloogiarikkustele paneb tpi peale Kipsiorg. Too on suure rgoru alevikust lunasse kulgev pisut tagasihoidlikum jtk. Vaateid muidu tasasevitu lavamaa kohta igatahes jagub. Kipsiorg on Dubniki lademe kivimite prusmaa. Kui Gorodite ja Irboska lade nd enam vastavanimelist tunnustust ei leia, siis juba 1920. aastatel Hendrik Bekkeri eraldatud devoni ajastu Dubniki lade kehtib tnini. Nime sai see Irboskast neli versta idas Vene piiri lhedal asunud Dubniki kla kivimurru jrgi. Samasuguseid kivimurde, millest peaasjalikult just haruldast kipsi ammutati, jagus ka Kipsiorgu.

Nd, kaheksakmmend aastat hiljem, vanad lbiligete kirjeldused npus, nib sna kahtlane olnut otsima minna. Ja tsi, ldiselt tundub, et Kipsioru hiilgepevad on mdas. Orundi poole laskuvad rohumaad on kll tkati ohtralt auke tis, nagu oleks siinset paika tabanud tihe meteoriidikildude sadu. Paraku on need augud kik viimseni taimestunud, oru phja pool ka vett tis valgunud. Tekkinud on rookallastega tiigid-jrvesilmad, endine lage org kipub aga mndide ja kaskedega tituma.

Davdova kla all, he tiigi kaldal, siiski leidsin klibuvalli, kus tavaliste paeliistakute keskelt ilmus esile iseralikke lubjaneltest koosnevaid, kes kergelt murduvaid kivimitkke. Sraseid polnud ma devoni paealadel liikudes veel varem leidnud (hiljem kodus neid puruks hrudes, segu veega niisutades ning prast kivistunud tkke saades polnud enam tibakestki kahtlust: kips, mis kips!).

Mnevrra luna pool olevat ka pris korralikke kipsipaljandeid veel alles. Nii vhemalt vitis seal ks isetehtud traktoripkatsiga peatunud meesterahvas. Seda juttu kontrollima paraku ei judnudki: ta kamandas mu tolle tehnikaime otsa ja kihutas kige tiega Irboska poole tagasi, et enda kodus klalislahkelt keset kuuma varasuvist juunipeva klma okrokat pakkuda. Aga peaasi, et Dubniki lademe kipskivid seljakotis truult kaasa loksusid.


Lubjalembene taimeriik. Eesti ajal oli Irboskamaa peaaegu tiesti metsatu kant. Vaid nelja protsenti peeti metsaklblikuks. lejnud pldude ja niitude krval hlmasid eraldi valdkonna nn. rvvsastikud, iselaadne Vahemere maade makjate phjamaine vaste.

Enne sda oli Irboska vald ka Eesti tihedaima rahvastikuga paikkond. Seetttu veti kasutusse ka jrsud nlvad. Heinateo hlbustamiseks on meklgede pinnasesse aetud rhtsaid radu. Hsti jlgitavad on nood vana linname idanlval, kus jrsak kerkib astmeina kui amfiteatris. Eriti suure nurga all kukkuvad mekljed jid sobimatuina le vsastikele. Tnapevaks on neist saanud lopsakad lehtmetsad, okaspuid neb harva. Vaheldust toovad mnnitukad vaid rgoru idaservas Brodi kla kohal.

Omaaegsete vsastike nited pole siiski lplikult minevikku kadunud. Mingisugust aimu saab allikate kohal jrsakule klammerduvat halli lepa-trnpuu tihnikut silmitsedes. Pris ehe ning rikkalik vaade avaneb aga Linnajrve idakaldal. Tulnud Brodi poolt, pakkusid lagedatele veerudele esmast vaheldust hredad kadastikud. Ning ks vga ksildane poolkuiv trnpuu, nagu oleks eksinud siia kusagilt kaugelt merelaiult. Taas tulid kadakad, mis veelgi jrsemal veerul asendusid rssaka, kuni nelja meetri krguse sarapikuga. Too sarapik ktkes endas hulgana psaliike (tuhk-, paaks-, trn-, lodja-, kusla-, kont-, unapuu jm.), mis nnda lbisegi heskoos seostuvad pigem Lne-Eesti lubjaklibualadega. le selle rikkalikkuse kerkis mni tamm. Veidi edasi taandus sarapik kaasiku alusmetsaks.

Ilus kooslus valitseb ka juba eespool nimetatud umilniku slkorus, kus veeru laserva ilmestab jalakastik, allpool laiutavad sarapuud ning mned verevad kontpuud.

Nndasamuti lubjase moega on ka Irboska niidud. le kige ja kikjalt jid meelde angerpistide isikupilved, mis iseranis laialdaselt heledatpiliseks kirjasid niitusid Brodi ja Vastse pool.

Iseranis lummavad olid niidud aga vana linname jalamilt Motevo oja poole minnes. Veel paari ndala eest olid neid rohumaid valitsenud sajad ja tuhanded nurmenukud. Nd oli kord angerpistide kes. Aga kike ja muud jagus seal tookord kllaga. Nagu niteks itsvaid koldrohtusid, kassikppi, niahambaid, seaherneid, kpsevaid metsmaasikaid, vriheinu ... hesnaga kike seda, mis teeb juunikuu niidust ige juunikuu niidu. Kuid pealekauba paistis mulluseid keelikurohuvarsi ning lubjakruusasel rusul mne piibelehe seltsis viimaseid suuri metslaseisi.

Teisel pool Motevo oja surus vsastik ja mets juba tugevamalt peale, mistttu niidud kahanesid ahtamaks, ei olnud enam nii hooldatud moega ja madallillelised. Sealt krgemast lopsakusest, mis levis katkendlikult Mla jrveni vlja, torkasid enim silma kilpjalad ning pldmarjavdid, erksate vrvilaikudena rajaservas kahkjaspunased srmkpad.

Toredaks leiuks osutus ka smerate allikalubjarusude jalam, mida katsid ohtrad psusilmad.

Kui aga Irboska kige erilisemat taimekooslust otsida, siis kindlasti tuleb seda teha linnuse varjulise phjamri jalamilt. Eriline on see sisemaa mistes. Jlle tuleb appi tuua vrdlus Lne-Eestiga: nnda sarnased nivad nood samblikest tkati sravhalliks vrvunud eenduvad dolomiitpangad. Taas tuleb meelde Muhumaa. Ka Irboskas ripub pangapragudest pahmakaina alla hapraid pisjalgu. Iseenesest pole see snajalg Irboskamaalt Kuramaani kulgeval Plavinase lademe pankadevndil ldsegi enneolematu. Haruldane on aga talvehaljas mr-raunjalg, kes Irboska kaljudel paiguti suisa litrilise muruna vohab. Ning kui veel lisada itsvad haisvad kurerehad, lalt kaarduvad tuhkpuuvdid, taevasse sihtiv sammaldunud tvega kadakapsas, siis tundub tepoolest, et samas kusagil lheduses peaks kuulda olema mere kohinat.

Irboska rgorg Linnajrve mber on justkui klantspilt. Tegelikult on Irboskamaa maastikud kiiresti muutumas, st. kinni kasvamas, nagu on tavaline mujalgi Eestis. Kipsioru pool tungivad avaratele rohumaadele peale pajustikud. Ent see pole veel kige hullem. Pajud on lppude lpuks ikkagi omad. Seda ei saa elda aga sosnovski karuputkede kohta. Jalutades Kipsioru poole, avastasin jrsku, et kik kohad on nende koldeid tis. Kll viksevitu laikudena veel. Veel ... Ning tagasi Petseri poole sites silmasin logiseva bussi aknast karuputki ka selle tee pervi titmas. Tulles olin liialt elevil olnud ning imetlenud pigem taamal sinetavaid lupiinivlju. Hulgalehine lupiin on Luna-Eestis sna hsti kodunenud ja Petseri kandi pajudega kattuvatele niitudele annavad nad iselaadset lunamaist erksust.

Kuid nood putked? Kas testi mnekmne aasta prast katavad Petserimaad hvardava ilmega sosnovski karuputkevljad?


Unustamatud leiud. Aga et mitte nii pessimistlikult lpetada, thendan les mne killu, mis jid ilusast Irboska kandist iseranis sdamesse.

Esiteks nood pikesetusud. Sealt vana linname paeselt servalt, le udukahludes vaikiva Linnajrve ning Smolka lammi, le kaheksakmmend aastat peaaegu muutumatult lagedaina psinud veeruniitude, le tibatillukeste Vastse kla majade silmapiiril. Iga punerdav pikesetus ennustas taas jrjekordset kuuma ja suviselt helget peva.

Mla jrve lhedal, allikalubjaveeru jalamil, juhatas viit kellegi pha Anastassia allikale. Too allikas ei langenud joana kaljurstalt nagu Irboska omad. Ei, ta oli harjumusprasem lohuallikas. Ent ometi seningematu. Keegi oli puhastanud ta heleda smera allikalubjaaseme, ladunud serva lubjatufist riskivid. Ning tnulik allikas kaarduvate kuslapuude all ha pulbitses ja kees. Hletult, paigale naelutavalt. Korrastatud oli teisigi, vheldasemaid allikaid. Ning juhitud kristallselged veenired hte ojja kokku, mis eemal sanglepalodus hleka Smolka jega kohtus.

Kes tahab nha aga Irboska-Mla rgoru kige llatavamat vaadet, see mingu kindlasti Muulukamele. Tee sinna on lihtne. Ikka Brodi klast mda oru idaveeru pidi edasi, lbi kitsa, sgavalt maasse likuva Klmoru ning kohe puna-punasest roopapaarist juhindudes les. Sinna, kus vrelevas keskpevahus kerkib ksik kpress-kadakas. Kadakaid jagub mel teisigi. Aga veel kirjeldamatult rohkem muulukaid. Terve suur mgiheinamaa on tidetud muulukatega, kes muidu pigem ainult Lne-Eestis ette satuvad. Nnda suur ja rikkalik muulukavlu oleks rmustav leid isegi merelises lubjarikkas lnes. Arusaadav loomulikult, et tolle paiga Muulukameks nimetasin.

Kahjuks olid muulukad alles viimseni toored. Ent selle thiasja korvas vapustav vaade. Taamal oru phjas siugles kitsas Mla jrv. Kahel pool kerkisid seitsmekmnemeetrised veerud, tkati levalt alla vlja metsatuna, maalides oru vgevuse silme ette eriti terava selgusega. Edasi tulid jlle metsased veerud, vaadet sulgedes, jrvekeelt oma ngususe ja kumeruse taha neelates. Iseenesest kargas phe: siin ta on, Setumaa Fjordland!

Eriline hetk oli ka kohtumine ussikuningaga. Juhtusin hel hommikul Irboska allikatele kllalt vara, et ennetada turistidehorde. Pesin end Linnajrves. Ning siis istusin ja vaatasin hommikupikesest le valatud allikajugasid, kuulasin langeva vee erisuguste hlte mitmekesist kooskla. Oleksin seal tielikus eneseunustuses istunud teab kui kaua, aga juba tuldi. ks perekond, kaasas veekanistrid. Pereisa sttis nood jugade alla. Pereema ngitses kotist kaks valget riideriba ja sidus need joa krvale ripnevatele puujuurtele ning li risti ette. Ka perepoeg sidus oma lindi. Sraseid paelu on allikate mber palju, ent alati eri kohtades, kunagi hulgaliselt kuhjumata. Phjus selgus kohe.

Pere oli viivuks jrve rde linud, kui tuli vga pahura moega kojamees ning vilunud liigutustega kik lindid puruks rapsis ja prgikotti toppis. Vaatepildi jhkrus lhkus allikate lummuse sna pikaks ajaks ning ma tundsin, et viibin siiski Venemaal. Liigsete, vanemate lintide koristamist saaks ju pisut teisiti korraldada! Muide, ka ks prnapuu linnuse phjamri naabruses on inimeste lemmik. Ta on mingil viisil suisa ladvani vlja suudetud linte tis kita ning vene keelt knelevad daamid teda embamas on tavaline vaatepilt.

Hva, aga too ussikuningas. Just siis, prast morni kojameest, mrkasin joa krval kaljul ht iseralikku madu. Kuklalaigud reetsid, et tegemist on nastikuga. Ent tavaprasest heledam vrvus ning valkjatpilisus muutis ta eriliseks. Veel erilisemaks aga kummaliselt suur pea, nagu sarved vi kroon seda ehtimas. Kas testi ussikuningas ise!? Asiselt seletades: tegelikult neelas nastik parajasti konna. Konna, kes seal koivad laiali hingeldades, ise pooleldi juba neelatult, vastu vaatas. Prast sjast lintide rebimist polnud too pilt kuigi kosutav.

Kui samal prastlunal Irboska poes tuntava eesti aktsendiga kaupa nutasin, lks mjanna aga ootamatult eesti keelele le. llatunud ksimusele, et kust ta seda oskab, kosteti kui kige loomulikumat asja: Ma sndisin ja elasin Tallinnas.

Armas emakeel klas le selle hallivitu toidupoe ning ma tundsin, et Irboska on siiski veel ikka natukese Eesti.



Tapio Vares
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet