06/2002



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
TJUHEND EL 06/2002
Lhipildistamine looduses 2

Kik pildistajad tahavad alati teha kige paremaid fotosid. Sageli aga juhtub, et filmile jdvustatu on kaugel sellest pildist, mida me lbi kaamera vaadates ngime, ja kadunud on emotsioon, mida pilti tehes tundsime. Seda tuleb ette eriti siis, kui tnapeva automaatmaailmas unustame fotograafia lihtsad algted.


Sri mtmine

Filmi korrektne sritamine on ks pildistamise olulisim aspekt. Situatsioon ja tingimused vivad olla suureprased, kuid kui sritus on ekslik, pole ka pilti. Ndisaegsetesse kaameratesse ehitatud automaatne srimdik ttab enamasti pris hsti, kuid vahel vib anda sootuks vale tulemuse. Seega tuleb pildistamise ajal alati natuke melda.

Kik kaameratesse ehitatud srimdikud mdavad pildistatavalt objektilt peegelduvat valgust ning nitavad kasutaja valitud reiimile sobilikku sriaega ja avaarvu. Kik srimdikud on aga kalibreeritud selliselt, et korrektne sri saadakse ksnes siis, kui pildistatakse keskmise heledusega objekte. Kui automaatse sritusega pildistada valget seina, halli seina ja musta seina, tulevad kik seinad filmile htmoodi hallid isegi kige keerulisema sriprogrammi puhul. Samuti taandatakse keskmiseks tooniks erisuguse heledusega vrvilised objektid.

Suuremaid motiive pildistades mahuvad kaadrisse korraga mitmesuguse heledusega objektid ning musta/valge seina probleemi tavaliselt ei teki. Kogu pildivlja hindav srimtmine on tavaliselt vga tpne. Kll aga tekib lhipildistamisel tihti srane olukord, kus suure osa kaadrist tidab hele lilleis, liblikatiib vi siis tume puukoor. Korrektse sri saamiseks tuleb sellistel puhkudel kasutada srikorrektsiooni. Selleks on parematel kaameratel olemas vastav nupp, mis vimaldab sriparameetreid igele poole nihutada.

Tsoonissteem sri mtmisel

Kaamera mdetud sri korrigeerimiseks on lihtne kasutada nn. tsoonissteemi, kus kasutatakse sellist mistet nagu aste. ks aste fotograafias thendab mne sriparameetri kahekordset muutust. Muutes niteks sama ava puhul sriaega he astme vrra 1/30 sekundilt 1/60 sekundini, vhendame filmile judva valguse hulka kaks korda. Kui me aga muudame sriaega 1/30 sekundilt 1/125 sekundini, vheneb valguse hulk neli korda. Muutes sama sriaja korral avaarvu, suurendame filmini judva valguse hulka samuti kaks korda.

Tasub meelde jtta lihtne reegel: kui objektid on keskmiselt heledad, siis pole tarvis srimdiku saadud parameetreid muuta. nneks ongi looduses enamik rohelisi toone keskmiselt heledad. Kui pildistatav pind on eriti hele ja detailne, tuleb kaamera mdetud sriaega pikendada kahe astme vrra, selleks et ka filmile jks hele, kuid veel detailidega objekt. Kui objekt on lihtsalt hele, tuleb sriaega lhendada he astme vrra. Iseranis tumeda, kuid veel detailidega pinna korral tuleb kaamera mdetud sriaega lhendada kahe astme vrra. Kui suurendame mdiku sriaega 2,5 astme vrra, saame filmile tiesti detailideta valge pinna. Lhendades sriaega 2,5 astme vrra, saame filmile tiesti musta detailideta pinna. Fotograafia keeles elduna ongi slaidifilmil kujutatavate heleduste maksimaalne ulatus kokku viis astet ehk film suudab edasi anda kuni 32-kordse heleduste erinevuse. Loomulikult vivad eri filmidel olla vikesed erinevused ja alati tasub uue tundmatu filmiga proovipilte teha.

Looduses vib helendite ja tumendite valgustatuse erinevus olla hinnanguliselt kuni 11 astet ehk heledalt valgustatud ja tumedate objektide heledus erineb kuni 2000 korda (211). Kui inimese silm kohaneb erisuguse heledusega objekte silmitsedes vga laiades piirides, siis slaidifilm ei adapteeru, vaid jb alati oma viieastmelise ulatuse juurde. See on ka phjus, miks fotograafid harva pildistavad objekte otseses pikesevalguses. Pikesevalguse kes on heledalt valgustatud objektide ja varju jvate objektide valgustatuse erinevus suurem, kui slaidifilm suudab edasi anda. Nii kaotame detaile varjualades vi siis tekivad pleekinud toonid pikese kes olevatele asjadele. Halvemal juhul oleme mlemast ilma.

[tekstikast] kui mahub


Valguse kontrollimine

Pilti tehes tuleb arvestada valguse kolme parameetriga. Esiteks peab valgus olema piisavalt tugev, et filmi sobiva sriajaga sritada. Teiseks peab valguse suund olema sobiv, et piisavalt vlja tuua pildistatava objekti ruumilisust ja struktuuri. Kolmandaks: kige heledama ja kige tumedama veel olulisi detaile kandva koha valgustatuse erinevus ei tohi letada filmi suutlikkust neid kontraste jdvustada.

Liiga kontrastne valgus tekib olukorras, kus valgusallikas on palju viksem pildistatavast objektist ja asub kaugel. Kuigi Pike on vga suur, asub ta Maast nii kaugel, et pildi tegemisel on ta kui punktvalgusallikas. Kui jdvustame suuri asju, thendab valguse kontrollimine sobivate ilmastikuolude otsimist ja ootamist. Niteks maastikku on kige parem pildistada hommikul vi htul, sest siis toob vikese nurga all langev nrk valgus ilusti esile pinnavormid, kuid varju ja valguse kontrast pole enam liiga suur. Ka pilves ilmaga tekkiv hajuvalgus pressib helendid ja tumendid slaidifilmi jaoks sobivasse ulatusse. Seetttu sobib pilves ilm vga hsti ka lhipildistamiseks eeldusel, et kasutame statiivi. Valguse kontrolliks ja tasandamiseks saab kasutada ka mitmesuguseid abivahendeid.


Hajutid ja peegeldid

Kui pildistatav objekt asub lauspikeses vi pole valguse langemise suund sobiv, siis on valguse kujundamiseks vimalik kasutada kas hajuteid vi peegeldeid. Hajuti on tiheda koega valge kangas, mis pannakse pikese ja pildistatava objekti vahele. See muudab terava, suunatud valguse htlaselt hajutatud pehmeks valguseks. Nii vhendatakse otsese valguse kes olevate detailide heledust ja htlasi valgustab hajuvalgus paremini varjus olevaid detaile. Hajuti valimisel tasub silmas pidada, et see oleks nii suur kui vimalik, kuid veel piisavalt vike loodusesse kaasa vtmiseks. Hajuti paigutamisel pole muud retsepti kui pildistaja enda soov. Mida lhemale pildistatavale objektile hajuti paigutada, seda pehmema valguse saab.

Kui tekib vajadus valgustada varjualasid vi luua suuremat valguskontrasti, siis vib kasutada peegeldeid. Kige lihtsama ja odavama peegeldi saab, kui vtta umbes A4 suurune tkk alumiiniumfooliumi, kgardada see kvasti kokku, ettevaatlikult taas lahti harutada ja kleepida sobiva suurusega papitkile. Peegeldi paigutamiseks ei ole htset reeglit, vaid tuleb proovida eri asendeid, kuni leitakse sobiv. Hajuteid ja peegeldeid saab edukalt koos kasutada. Loomulikult peab jlgima, et kski abivahend ise pildi peale ei jks!


Vlgu kasutamine

Kui valgust on vhe, siis saab lisavalgusallikana kasutada vlklampi. Tuleb jlgida samu reegleid, mis pikese keski, sest vlklamp on kui tilluke pikesemudel. Seetttu on hea vlklambi valgust modifitseerida. Parim vimalus vlklambi valgust mahendada on hajuti kasutamine tpselt niisamuti kui pikese korral. Vlklampi vib vabalt suunata piisavalt kauguselt lbi hajuti ja saamegi ilusa hajuvalguse.

Liikuvaid putukaid pildistades ei saa kll suuri hajuteid ja statiivi tarvitada, ent on siiski vimalik kasutada hajutit vlklambi valguskontrastide tasandamiseks. Selleks tuleb vike, umbes kmne sentimeetrise lbimduga valge riidetkk asetada mne sentimeetri kaugusele vlklambi ette. Kuid niteks inimesi pildistades on niisuguse hajuti toime olematu, sest hajuti on pildistatavaga vrreldes vga vike. Putukad, samblikud, seened ja taimeied seevastu on enamasti hajutist viksemad. Neid on sellise tehnikaga vga mugav pildistada ja tulemused paranevad oluliselt. Ka Looduse aasta foto tnavune vidupilt on tehtud vlklambiga, mille ees on ise ehitatud hajuti.

Kuhu tpselt vlklamp paigutada, on taas maitseksimus. Peaasi, et vlklambi valgus ei paistaks otse objektiivi sisse. Kindel on vaid ks: kaameral asuvasse hoidjasse pandud vlklamp on lhipildistamisel kasutu, sest seda pole vimalik suunata lhedal asuvaid objekte valgustama. Seetttu tulebki koos vlklambiga osta ka pikendusjuhe, et vlklambi saaks sobivasse kohta asetada. Vlklampi vib vabalt niteks kes hoida. Kui on plaanis putukaid rohkem pildistada, tasub vlklamp rakiste abil psivalt kinnitada.

Vahel soovitatakse vlklamp panna otse objektiivi teljele. Mina sellist asetust vga heaks ei pea. Iseenesest on valgus kll htlane, kuid varjud langevad ebaloomulikult. Looduses pole kunagi olukorda, kus hstivalgustatud vikese objekti varjud langeksid vaatamise suunas, sest alati jb vaataja valguse teele ise ette ja objekt jb varju. Seetttu tekib objektiivi teljele asetatud vlklambiga tehtud pilte vaadates mulje, nagu asuks pike vaataja ja vaadatava vahel. Kui aga asetada vlklamp klje peale, siis langevad ka varjud kljelt ja stseen neb vlja palju loomulikum.

Vlklampi kasutades tasub eriti hoolikalt jlgida, et kaamera mdaks sriparameetreid igest kohast. Tihti juhtub, et leht koos sellel istuva putukaga ei tida kogu kaadrit ja pildivlja serva jb ala, kus asuvad objektid on oluliselt kaugemal. Kui nd mdik hindab sritust le pildivlja, siis mdab kaamera valgust peale objekti ka "thjusest". Tagajrg lesritatud leht ja putukas. Sellises olukorras tuleb kaamera panna sriaega mtma pildistatavalt objektilt. Kui objekti taust asub lhedal ja tidab htlaselt kogu kaadri, ttab kogu pildivlja hindav srimdik hsti.


Vlklamp koos pikesega

Kui otsene pikesevalgus segab maastikupildistajat, siis vlklambiga putukaid pildistades on pikesevalgusest palju kasu. Vlklamp ei suuda valgustada korraga lhedal asuvat putukat ja kaugele jvat tausta. Kui sellist pilti teha napis valguses, siis on putukas igesti sritatud, kuid taust jb filmile must. Phjuseks on jlle seesama viit astet letav valguskontrast. Kui aga tausta valgustab pike, siis on vimalik vlklambi sri ja pikesevalgust kombineerides saada ilusaid pilte, mille taust on kll pisut alasritatud, kuid siiski mustast erineva heledusega. Pildistamisvtted on analoogsed titevvlgu kasutamisega, kuid phivalgus tuleb siinkohal vlklambist ja titevvalgus pikeselt.


Pildistamine ja kompositsioon

Eelnev jutt kis pildistamise tehnilise poole kohta. Paraku pole kik tehniliselt korrektsed pildid nauditavad ka teistele vaatajatele peale pilditegija enda. Ei piisa sellest, kui suunata fotoaparaat esimesele ettejuhtuvale objektile ja pstikule vajutada. Lisaks igele tehnilisele lhenemisele tuleb osata ka emotsioon pildi sisse pda ning pildi kompositsioon peab olema visuaalselt haarav ja huvitav. Siin pole enam lihtsaid reegleid, sest tegemist on paljuski subjektiivsete kriteeriumidega. Ometi on pilte, mida naudivad paljud, ja pilte, mida vaadatakse kui thja koha titeks kasutatud vrvilist pinda. Ei maksa arvata, et kompositsioon kuulub vaid kunstilise pildistamise juurde. Kus on kirjas, et teaduslikud fotodokumendid vi looduspildid peavad olema igavad?

On kolm universaalset ja vga lihtsat phimtet, mida pildistamisel tuleb jrgida:
1.

Tunne oma objekti. Pildistamine algab objekti valikuga. Iga fotograaf peab oma objekti hsti tundma. Pole mtet hankida kallist tehnikat, kui pildistaja ei oska loodusest oma objekti les leida ega tunne tema elukombeid. Et saada heaks loodusfotograafiks, tuleb kigepealt saada heaks loodusetundjaks.
2.

Keskenda thelepanu objektile. Kui pilti komponeeritakse, siis tuleb valida sobiv objektiiv ja lisaseadmed ning suunata fotoaparaat nii, et pildistatav oleks pildi peal selgelt ratuntav. Pole mtet teha pilti krbsest, kui see on kaadris vaevu ratuntava punktina. Alati tasub enda kest ksida "Miks ma seda pilti teen?" ja "Mida ma tahan vaatajale nidata?" Kui pildistaja ei oska esimesele ksimusele vastata, on ka tema tulemused juhuslikud. Kui pildistaja ei oska vastata teisele ksimusele, siis ta ei suhtle tulevase vaatajaga.
3.

Lihtsusta. Jlgi, et pildi peal poleks midagi liigset, mis thelepanu pildistatavalt objektilt krvale suunab: olgu see taustale jv hele pikeselaik vi kaadri servast turritav kuivanud rohukrs. Kuivanud krre saab vajaduse korral lihtsalt eemale tsta, kuid vahel aitab vttenurga muutmine tausta ilusaks teha.


Enne kui vajutad pstikule, tasub veel kord melda, kas kik jrgmised tingimused on tidetud:
1.

Kas olen valinud vimalikest objektidest kige parema?
2.

Kas objekt on piisavalt hsti valgustatud?
3.

Kas objekti taust on sobilik ega juhi thelepanu krvale?
4.

Kas olen pildi meeldivalt komponeerinud?
5.

Kas olen kigis eelnenud ksimustes kindel?

Pildistamist pole vimalik petada, kll aga on seda vimalik ppida. Selleks tuleb alati ise kik lbi proovida. Ning veel ks phimte, mida peab jrgima iga loodusepildistaja: kski pilt pole ennast vrt, kui pildi tegemisel tekib prdumatu kahju pildistatavale objektile vi tema elukeskkonnale.


Head lhipildistamist!


Urmas Tartes (1963) uurib putukate elutalitlust, ttab Eesti pllumajanduslikooli zooloogia ja botaanika instituudis. "Looduse aasta foto 2002" peapreemia laureaat loomapiltide arvestuses.



Urmas Tartes
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet