10.–11. septembril peeti Narva-Jõesuus 20. Balti metsakonverents. Peateema oli metsakuivendus.

Metsakuivenduse üle sobinuks arutleda pigem tamsalus
Kui sisemaa inimene peab osalema mingil üritusel Narva-Jõesuus, tekitab see vaikse ootusärevuse: millega see huvitav kant seekord suudab üllatada? Narva- Jõesuu seostub tavaliselt ajaloolise kuurordi, Eesti pikima liivaranna, vene omapära ja silmudega. Ometi selgus peagi, et konverentsist osavõtjatele ei olegi plaanis seda paikkonda tutvustada. Nii ei tekkinud meie külalistel, lätlastel ja leedulastel, ka asjatuid lootusi. Ilma kohaliku koloriidita tavapärane konverents oleks võinud toimuda kus tahes.

Tänavusel aastal oli arutlusel metsakuivendus.
Sellele valdkonnale mõeldes
tulevad esmalt meelde Tamsalu, Nuia ja
teised endised metsakuivenduse kantsid,kuhu sellise teemaga konverents oleks
võib-olla paremini sobinud.
Täiesti tähelepanuta jäi konverentside
20. aastapäev, see number kajastus
vaid kättejagatud programmi pealkirjas.
Rohkem seda nende päevade jooksul ei
mainitud. Samuti jäi arusaamatuks enne
konverentsi välja käidud teade, et senist
Balti metsaseltside konverentsi nimetatakse
nüüd Balti metsakonverentsiks.
Mis oli nimemuutuse eesmärk, ei õnnestunudki
teada saada.
Metsakuivendust käsitleti Mi tMekülgselt
Ühelt poolt on metsakuivendus metsade
majandamise loomulik osa, ent
teiselt poolt mõjutab ta looduskeskkonda.
Esimese poole saab kuuldud ettekannete
põhjal kokku võtta lausega „Metsamajandus ilma metsakuivenduseta
ei ole Eestis (Lätis, Leedus) võimalik”.
Riigiti leidub väikesi erinevusi kuivendussüsteemide
olemis ja hoolduses,
kuid ühine on asjaolu, et uusi metsakuivendussüsteeme
Baltimaades ei rajata.
Üksnes hooldatakse juba rajatud süsteeme
mitmesuguste inventuuride alusel.
Inventuuride erinevus on aga tingitud
kohalikust riigimetsa organisatsiooni
olemusest. Kui lätlaste LVM ja eestlaste
RMK struktuur on võrdlemisi sarnane,
siis leedukate riigimetsasüsteem on endiselt
metsamajandite- ja neile alluvate
metskondade põhine.
Uusi kraave, mis mõningal määral toimivad
ka kuivendajatena, rajatakse vaid
uute teede ehitamise korral. Kõne all oli
ka metsateede ehitus ja kasutus. Arutleti ühise probleemi üle, mis on tekkinud
maareformi käigus riigi omandusest
era- või munitsipaalomandusse läinud
teelõikude tarvituse tõttu. On tekkimas
lepingulised suhted eraomaniku ja riigi
vahel, kuid seda ei saa alati ja igal pool
lihtsate võtetega rakendada. Võimaluse
korral on eesmärk ühendada riigimetsa
tee riikliku teega: siis ei teki vastuolusid
tee kasutamises. Kuid alati sellist võimalust
ei ole.
Konverentsi teise osa ettekanded käsitlesid
metsakuivenduse mõju looduskeskkonnale.
Märksõnadeks olid kuivendussüsteemide
ehituse majanduslik,
ökoloogiline ja sotsiaalne aspekt. Ühise
joonena on kõigi Balti riikide riigimetsa
majandavad organisatsioonid saanud
FSC säästva metsanduse sertifikaadi,
millega on kokku lepitud, et uusi kuivendussüsteeme
sertifitseeritud metsadesse
ei rajata, ainult hooldatakse ja rekonstrueeritakse
seniseid.
Metsakuivendus kui teadus
Lätis ja Leedus töötavad metsanduslikud
uurimisinstituudid, kes tegelevad
kõnealuse teemaga, ning kõrgkoolides
on metsamelioratsioon endiselt õppekavades.
Kuid eestlased pidid tunnistama, et
teadusharuna meil metsakuivendus tegelikult
puudub. Eestis ei uurita, kui ulatuslikuks
võib kujuneda metsade soostumine
olukorras, kus sademete hulk ületab aurumise.
Ei arutleta, kas metsa majandamise
huvides võiks olla otstarbekas rajada uusi
kuivendussüsteeme kohtades, kus see
suurendaks metsa juurdekasvu.
Tänapäeva dogmade järgi on aga
selge, et Vargamäe Andres oli esimene
teadaolev metsa ökosüsteemi rikkuja ja
elupaikade hävitaja. Kaevas seal lihtsalt
kraave, ent mille pärast, selle üle ei vaevuta
enam juurdlema. Ometigi arutleb
Andres: „Aga kui oletada, et millalgi on
siin [soos] kasvanud mets, kas ei või
siis oletada, et ta siin ükskord jällegi
kasvab? Eks ole maapind metsakasvule
tõepoolest soodne, ainult kui jõuaks ära
kuivatada.”
Püüdes ühtaegu järgida majanduslikke,
ökoloogilisi ja sotsiaalseid nõudeid,
unustatakse tihtipeale ära, et metsi võiks
majandada tasakaalukalt. Üks tasakaalu
näitaja on ka inimene oma järjest suureneva
puiduvajadusega.
Balti Metsakonverentside traditsiooniline
osa – ülevaade olukorrast riigis
Erilist huvi pakuvad metsakonverentsidel
ülevaated viimase aasta metsandusest eri
riikides. Muutused Eesti metsanduses on
lugejale teada, neil ei hakka täpsemalt peatuma.
Leedukatel toimib aga senini 42 metsamajandit
ja riikliku metsanduse struktuur,
mis Eestis lõpetas eksistentsi juba
1992. aastal. Leedu esindaja ettekandest
käis läbi idee osa metsi n.-ö. erastada.
See peaks tähendama majanduslepingute
sõlmimist. Mets kuuluks riigile,
kuid kulud kannaks eraomanikust majandaja
ning ka tulud laekuksid talle.
Kuluaarivestlustest selgus, et neid ideid
on varemgi levitatud, kuid otsusteni ei
ole jõutud. Võib-olla õnneks? Küll on aga
otsustatud kehtestada kevadine raierahu,
mille puhul on teatud metsades keelatud
raied märtsist kuni juulini.
Läti on viimasel aastal teinud oma metsaseaduses
hulganisti muudatusi. Nende
eesmärk on vähendada administratiivseid
barjääre, näiteks raieloa tähtaega on
pikendatud kolme aastani, surnud metsa
raie piiranguid on vähendatud. Ühtlasi
püütakse omakeelseid metsandustermineid
sobitada ühte rahvusvaheliste oskussõnadega.
Elevust tekitas teave Läti riigimetsa
majandajale antud FSC-sertifikaadi peatamise
kohta. Täpne põhjus selgub FSC
internetileheküljelt. Sõnavõttudest tuli
ilmsiks, et sertifikaadi peatamine on seotud
elanikkonna pahameelega intensiivsete
raiete vastu. Raieid riigimetsas aga
intensiivistati seetõttu, et kindlustada
Läti riigieelarve positsioone riigile raskel 4/2010 35
ajal. Nii et, mis ühele hea, see teisele
halb.
Siiski ei ole lätlased ega leedulased
majandusliku olukorra tõttu langetanud
konverentside korraldamise taset.
Tänavusele üritusele Narva-Jõesuus jättis
aga oma jälje Eesti majanduskriis, mis
ilmnes õieti juba Saaremaal korraldatud
metsaseltsi konverentsil. Olles käinud nii
lätlaste kui ka leedukate korraldatud üritustel,
tekib paratamatult võrdlusvõimalus
ja paratamatult tundub, et eestlaste
korralduse tasemel on pehmelt öeldes
kõvasti arenguruumi.
Kavade kohaselt saab järgmisel aastal
Leedus õppida, mil moel vanade
tuttavate kohtumist kenasti korraldada.
Järgmise metsakonverentsi teema ja
täpne kohtumispaik Leedus on esialgu
veel saladus.