Tänavu augustis said metsandust õppivad noored 23 riigist ning umbes 35 metsanduslikust ülikoolist kaheks nädalaks kokku
Aasias. Teiste seas oli kohal ka Eesti delegatsioon.

Korea metsanduse minevik, olevik ja tulevik
Tänavu peeti iga-aastane rahvusvaheline metsandusüliõpilaste sümpoosion (IFSS, International Forestry Students Symposium) Lõuna-Koreas. Sellele üritusele koguneb tulevane metsandusspetsialistide põlvkond, et vahetada teadmisi metsanduse vallas, õppida tundma kultuurilisi erinevusi nii inimsuhete tasandil kui ka oma eriala vaatepunktist.

Eestit käisid Lõuna-Koreas esindamas
kaks Eesti metsaüliõpilaste seltsi liiget
– Juta Jago ja Katrin Seglinš. Kahe nädala
jooksul külastasime mitmesuguseid
metsandusasutusi, muuseume ja elasime
tihti traditsiooniliste Korea kommete
järgi. Meile pidasid ettekandeid Korea
Vabariigi metsanduse esindajad, ülikoolide
professorid ning Sǒuli rohelise
arengukava elluviijad. Saime ülevaate
Lõuna-Korea metsandusest. Sõjajärgsel ajal laastati sellel maal enamik metsi
ning metsasus langes kriitilisele tasemele,
kõigest seitsme protsendini. Tekkisid
sotsiaalsed probleemid, küttepuudus,
sagenesid üleujutused ja põuad.
Taastamaks inimeste heaolu, riigi
stabiilsust ja metsasust, võttis Korea
Vabariik 1973. aastal vastu esimese
kümneaastase metsade taastamise plaani.
Üleriigilise metsaistutusperioodi siht
oli taastada üks miljon hektarit metsa.
Plaan täideti edukamalt, kui loodeti.
Eesmärgid, mis olid püstitatud kümneks
aastaks, saavutati nelja aastaga.
Järgmise kümmeaastaku (1979–1987)
eesmärk oli arendada metsandus oluliseks
majandusharuks ning luua metsadest
stabiilne puiduallikas. Täiustati
metsakaitset, rajati metsaarengu fond,
kohandati biotehnoloogiat metsakahjurite
ja -haiguste tõrjeks, pöörati suurt tähelepanu erosioonile ning kehtestati
uus metsapoliitika.
Kolmandas plaanis (1988–1997) hakati
pöörama tähelepanu metsa mitmekülgsetele
funktsioonidele. Paranes avalikkuse
teadlikkus metsade tähtsusest.
Soovitud metsasuse protsent suudeti
saavutada, kuid mets oli veel liiga noor,
et kasutada seda efektiivselt puhkeotstarbel.
Üldsus soovis aga üha enam
looduses puhata.
Viimases riiklikus programmis, mis
hõlmas aastaid 1998–2007, püstitati
viis eesmärki: arendada metsavarusid,
laiendada metsateenuseid, hoida ära
õnnetusi metsas, majandada metsamaad
ratsionaalselt ja tugevdada metsatööstust.
Nüüd kehtib Lõuna-Koreas metsanduse
arengukava 2017. aastani; siht on
majandada metsi riigi põhilise varana ja inimeste elukvaliteedi peegeldajana.
Eesmärgi saavutamiseks on välja töötatud
kolm strateegiat.
Samuti püüab Korea Vabariik arendada
koostööd Põhja-Koreaga, et taastada
metsi ka seal.
Pealinna Sǒuli roheline arengukava
Sǒuli linna jaoks on koostatud roheline
arengukava, et muuta pealinn kliimat
säästvamaks, rohelisemaks ja kõrgelt
arenenud mugavaks linnaks. Aastaks
2030 tahetakse kasvuhoonegaase vähendada
40%, suurendada uute taastuvenergiaallikate taastuvenergiaallikate
osakaalu 20% ning
laiendada rohelist ala 3,3 ruutmeetrini
elaniku kohta.
Roheline mõtteviis eeldab vesinikkütuseelementide,
päikeseelementide, loodushoidlikul
energial toimivate autode,
LED-valgustite jne. tarvitust.
Et neid sihte saavutada, tahetakse
reovett puhastavad taimlad muuta ökoparkideks,
istutada majade katustele,
parklatesse ja ülikoolilinnakutesse puid,
suurendada ühissõidukite kasutajate
arvu 70%-ni, kohustada iga uut ehitist
saama rohelise hoone sertifikaati jne.
Tavad, PõllumajanduS, eluolu ja inimeSed
Korealastega on meeldiv suhelda, alati
on nad sõbralikud, abivalmid ning
nende näolt ei kao lai naeratus. Meie
ööbimispaikadeks olid tihtipeale traditsioonilised
Korea onnid, üliõpilaselamud
ja erakoolid. Magati alati põrandal:
üks tekk all ja teine peal. Eriline oli
ka traditsiooniline toit. Korea köögi
märksõnad võiksid olla riis ning üldse
tervislikud söögid. Inimene, kes pole
varem pulkadega söönud, saab selle seal
kindlasti selgeks pärast mõnepäevast
harjutamist, ehkki randmed hakkavad
liigsest pingutamisest valutama.
„Kleepuva” riisi kõrvale süüakse hulganisti
juurvilju, mille välimus ei kutsu
küll tihti sööma, aga proovides osutuvad
need väga maitsvateks. Rahvustoit
on kimchi, mis kuulub iga roa ja toidukorra
juurde ja mida armastab tuliselt
iga korealane. Tõsi, terav on ka selle
marineeritud hiina kapsast ja vürtsidest valmistatud rahvusroa maitse. Toidu
kõrvale pakutakse ainult vett. Kui küsida
korealastelt, mida nad hommikusöögiks
söövad, vastatakse, et muidugi
mõista riisi.
Lõuna-Koreas ringi sõites silmab kõikjal
riisipõlde, nii tavalisi kui ka mäenõlvadele
rajatud terrasspõlde. Aedadesse kiigates
jäävad silma peamiselt erkpunased
tšillipiprakaunad, mis pärast korjamist
kuivatatakse. Suurlinnades tõmbavad tähelepanu
pilvelõhkujad. Kuid maakohtades
on levinud Aasia kultuurile omased
puitehitised, värviliste keerdus katuseservadega,
kuhu on maalitud maitsekad
mustrid. Korea kultuuri põnev osa on
maskid: peetakse maskifestivale, käiakse
maskimuuseumides ja suveniiripoodidest
saab osta traditsioonilisi maske.
meTSanduSega SeoTud Paigad
Korea metsauurimise instituut (KFRI) on
koht, kus puudearetusprogramm hakkas
tööle juba 1956. aastal. Meie sealviibimise
ajal oli parajasti käsil kollase papli
kasvatamine – terve kasvuhoone oli istikuid
täis. Nägime ka suuri kilega kaetud
silindrikujulisi kasvuhooneid, mis olid
pealt avatud ja kus kasvasid mitmesugused
puittaimed. Eesmärk oli jälgida
taimede arengut, kui kasvuhoonesse lisatakse
teatud kogus CO2.
Huvitav paik oli Sǒuli ülikooli õppemets.
Selle siht on arendada üliõpilaste
praktilisi oskusi ja viia ellu mitmesuguseid
katseprojekte. Sarnasusi võis leida
Eesti dendroparkidega. Õppemets oli
veel valmimisjärgus: tehti kaevetöid,
rajati uusi aedu. Mäenõlvale plaanitakse
rajada traditsiooniline Korea kiviaed
ning aed, kus kasvab 2000 liiki maitsetaimi.
Meie tähelepanu pöörati ka korea
nulule, mis kasvab looduslikult ainult
Koreas. Kliima soojenemise tõttu on liik
hävimisohus.
Gwangneungi metsas, mida peetakse
üheks ilusaimaks Koreas, asub Korea riigiarboreetum.
Seal on võimalik vaadata
15 spetsiaalset taimeaeda, metsamuuseumi,
herbaariumi ja seemnepanka
ning looduskaitseala looduslike loomaliikidega.
Õige meeldejääv piirkond oli
nn. demilitariseeritud tsoon. Tegemist
on 992 km² suuruse alaga, kuhu inimese
ligipääs on piiratud. See on tähtis
regioon, kus mägede ja ranniku ökosüsteem,
sisemaa rabad ja magevesi
eksisteerivad kõik üheskoos. Seal leidub
rohkesti loodusobjekte, ohustatud liike
ning kaitsealuseid metsloomi ja -taimi.
Edaspidi tahavad Lõuna- ja Põhja-Korea
rajada sinna koostöö raames looduskaitseala.