Milline on tänapäeva jahindus ja kuidas ta peaks arenema? Arutluse ajend on uus jahiseadus.

Jahindus: miks ja kuidas?
Jahindus on kummaline tegevusvaldkond. Teda on väga keeruline lahterdada. Ühest küljest on ta sama vana kui inimkond ja ehk vanemgi, kui üks teine seni vanimaks peetud tuntud amet. Teisest küljest on jahinduse sisu varasemaga võrreldes tunduvalt muutunud. Tänapäeval hõlmab konkreetselt jahipidamine ja uluki nahaks või lihaks tegemine ainult ühe ja inimese domineerimise tõttu järjest väheneva osa kogu jahindussüsteemist, mille eesmärk ei ole mitte toota, vaid hoida piirkonnale omast looduslikku loomakoosluste struktuuri.
Ka jahimeheks saada on praegusajal küllaltki keeruline: enne kui asuda küttima, tuleb soetada palju mitmesuguseid dokumente, leida jahimaa ja osta hulgaliselt jahivarustust. Varustuse ostmine ongi muutunud omamoodi asendustegevuseks, mis tõelise jahi puudumist ehk natuke kompenseerib.
Samuti on muutunud märksa mitmekesisemaks jahimeeste motiivid: liha ja nahkade varumise asemel on muud eesmärgid. Väga paljudele on näiteks oluline võimalus kuuluda sõpruskonda ja ka kehaline koormus värskes õhus on tänapäeva inimesele väga teretulnud. Loom pole inimeses siiski kuhugi kadunud: meie jahikirg pärineb ilmselt neist ammustest aegadest, kui emasloom istus pesas ja kasvatas poegi ja isasloom pidas jahti ja toitis pesakonda. Miks muidu on jahikirg üldjuhul omane ainult meestele ja kipub raugema postreproduktiivsel perioodil, kui lapsed on juba pesast lahkunud? Naistel, kui nad hakkavadki jahimeheks, on enamasti hoopis teised ajendid. Selle alusel oleks muidugi ahvatlev arvata, et jahimehed ongi ainukesed õiged mehed, kes tahavad ja suudavad oma perekonna eest hoolitseda!
Üldiselt ei ole jahinduses praegu kõige paremad ajad. Linnastunud inimesed tavaliselt ei mõista enam metsaelu seadusi ja ega neil pole ka lambaid, mida hunt 2011murda võiks. Seda kõike on asendanud poptähtede, näitlejate ja meediagurude propageeritavad stereotüübid. Ka kõiksugused tulistamised laias maailmas ei soodusta kuigivõrd jahindusega tegelemist. Jahimehed on ju relvaomanikud ja niigi karmi relvaseaduse karmistamisel jäävad jällegi kannatajaks kümned tuhanded seaduskuulekad kütid, kellelt hakatakse siis ilmselt nõudma juba ajutomograafiat.

Olukorrast Eestis
Võttes vaatluse alla Eesti jahinduse hetkeseisu, on kindlasti teema number üks uus jahiseaduse eelnõu. Autorit ja ka ilmselt lugejaid huvitab, mis asjaoludel on välja töötatud uus jahiseaduse eelnõu ning kas ja kuidas hakkab Eesti jahindus uue jahiseaduse põhimõtete järgi toimima ja milliseid probleeme see võiks endaga kaasa tuua. Seetõttu üritan oma äranägemise järgi mõningaid potentsiaalseid probleeme analüüsida ja esile tuua.
Kui iseloomustada uue eelnõuga planeeritud paradigma muutust üldiselt, siis ei oleks sugugi vale väita, et senini oli jahindus Eestis natsionaliseeritud ja uue jahiseaduse alusel see privatiseeritakse. Senini määras jahipiirkonna riik, ühtlasi riik otsustas, kes saab jahipiirkonna rentnikuks, ja riik võttis ka renditulu. Keskmine maaomand Eestis ei ületa enamasti 20 hektarit, põhilised jahimaad on ikka olnud suured riigimetsaalad ja olnuks raske jahipiirkondi kuidagi teisiti moodustada.
Praeguseks ajaks on aga tekkinud nii füüsilisi kui ka juriidilisi isikuid, kelle valduses on tuhandeid hektareid maid. Sel juhul on teoreetiliselt võimalik luua suurulukite küttimise aluseks olevad majandamisüksused ka nii-öelda alt üles, muidugi juhul, kui maaomand paikneb enam-vähem ringpiiris. Seda uus eelnõu tõepoolest võimaldab. Seetõttu on arusaadav, et uue jahiseaduse vastuvõtmisest on eeskätt huvitatud suuremad maaomanikud. Teine oluline probleem on kahtlemata saamata jäänud renditulu, mis suurte omanduste puhul on märkimisväärne.
Kaubalis-rahaliste suhete domineerimine jahinduses kätkeb endas siiski ka mõningaid ohtusid. Jahindus on küllaltki komplitseeritud valdkond, siin põrkuvad erahuvid ja avalik huvi, oma osa on ühiskonna väärtushinnangutel ja moraalil. Tänapäeva n.-ö. tsiviliseeritud maailmas valitseb arusaam, et jahindus on looduskaitse tööriist, ja siit tuleneb ka riigi üldine vastutus selle tegevusvaldkonna eest, mida kuidagi ei saa delegeerida maaomanikule või rentnikule.
Tihti tuuakse eeskujuks euroopalik jahindus, aga niisugune mudel on viimasel ajal pälvinud ohtralt kriitikat: kõik me teame, kuidas on Euroopas näiteks lood huntide, karude ja ilvestega. Nii maaomanikud kui ka rentnikud on mõistagi eeskätt huvitatud tulusast sõraliste kasvatamisest ja küttimisest ja see tingib ühel või teisel viisil sõraliste eelismajandamist käpaliste arvelt. Seetõttu vastab säärane mudel sisuliselt nõukogude aja omale, kus jahindus oli majandusharu. Sestap on üks ohte tippkiskjate kui tulusust vähendavate konkurentide elimineerimine. Tõsi, suure idanaabri läheduse tõttu vaevalt meil hundipuudust tuleb.

Mõistlik oleks isendipõhine ulukite ohjamisskeem
Teine oluline probleem on, millised oleksid suurulukite küttimise eelduseks olevate majandamisüksuste loomise tingimused: kui palju, mis kujul ja kvaliteedis peaks maad olema, et võimaldada suurulukite küttimist? Või tuleks hoopis lähtuda elementaarpopulatsiooni suurusest? Suurulukeid ohjatakse ju üldjuhul isendipõhiselt ja täiesti võimalik on fikseerida näiteks minimaalne populatsiooni suurus, mis annab õiguse luua majandamisüksus. Saksamaal on näiteks Lutz Briedermann pakkunud minimaalseks majandamisüksuse suuruseks ligi 50 metssiga, mis tundub olevat üsna mõistlik suurus.
Veelgi lihtsam tee oleks kuulutada suurulukid väikeulukiteks: siis kaob põhiosa probleemidest. Üldiselt siiski, arvestades meie ulukite väikest asustustihedust, on isendipõhine ohjamisskeem populatsioonidele ohutum ja tagab kindlamalt nende jätkusuutlikkuse. Populatsiooni suurus ja majandamisüksuste pindala on omavahel korrelatsioonis: 50 metssiga Eestis vajavad tunduvalt suuremat maa-ala kui näiteks Saksamaal, kuna põhja suunas kodupiirkonnad suurenevad. Seetõttu saaks Eesti olude tarbeks kokku leppida ka mingis sobivas pindala ja populatsiooni suuruse suhtes, kuid üldjoontes tundub seni fikseeritud minimaalse 5000 hektari ringpiiri nõue olevat vastuvõetav, vähemalt metssea ja metskitse puhul.

Kes maksab kinni ulukikahjustused?
Veel üks oluline sõlmprobleem on kahjustused: kes maksab kinni ulukite elutegevusest põhjustatud kahjud. See probleem on põhimõtteliselt üsna keeruline: täielikult on võimalik vastutada ehk ainult oma laudas olevate loomade eest. Tihtipeale on populatsiooni dünaamika hoopis rohkem mõjustatud ilmastikust kui küttimisest.
Mitme järjestikuse soodsa talve tõttu suureneb näiteks metssea arvukus plahvatuslikult ja püssimehed lihtsalt ei jõua jahieeskirju järgides piisavalt loomi küttida. Põllukultuuride kahjustused on suured, aga milline peaks sel juhul olema jahirentnike vastutuse määr? Mõistagi peab eelnevalt olema ka külvatud või istutatud midagi, mida saab kahjustada. Kahjustuste korral töötaks ilmselt paremini dünaamiline tasakaal, mida ilmselt on raske numbriliselt fikseerida. See peaks kujunema rentniku-maaomaniku kokkuleppe teel.
Probleemiks on ka avalikust huvist tulenev ulukite arvu fikseerimine: me ei taha ju, et meie metsades üldse metsloomi ei leiduks, ja elutegevuse tõttu põhjustavad nad ikka mingil määral kahjustusi.
Loomulikult ei tohiks olla olukordi, kus rentnik hoiab näiteks turismijahi tarbeks põllumajandusmaastikul suurt metssigade asustustihedust, jättes kahjud maaomanike kanda. Samas, kui ta teeb seda metsaelupaikades, investeerides selleks näiteks paarsada tonni vilja aastas, ja kahjustused on minimaalsed, on see täiesti aktsepteeritav.
Kui nüüd hakata otsi kokku tõmbama, siis autori meelest tuleks eeskätt selgeks vaielda, millistele konkreetsetele nõuetele peab jahipiirkond vastama. Kui need nõuded on kindlaks määratud, ei olegi kuigi tähtis, kas see luuakse ülalt- või altpoolt, sest olukorrad võivad olla erisugused.
Mis puutub kahjustuste hüvitamisse, siis autori arvamust mööda oleks just siin vaja rentnike ja omanike tihedat dialoogi, kokkuleppeid ja üksteisemõistmist. Tervikuna sisaldab uus jahiseadus aga mitut väga vajalikku muudatust ja nagu ütles üks tuntud jahindustegelane: „Iga seadusega saab elada.”