Eesti metsaressurss on pidevalt muutumas. Milline on see praegu ja mille järgi hinnata meie metsanduse jätkusuutlikkust?

Kirjutise ajendiks sai ülevaade, mille järgi Eesti metsade seisund olevat halvenenud
Tänavu jaanuari lõpus avaldati uudis, kus toodi ära Yale'i ja Columbia ülikooli uurijate poolt koostatud keskkonnaalase tulemuslikkuse indeksid (Environmental Performance Index, EPI). Sealt selgub, et Eesti keskkonnatulemuslikkus on alla käinud, üldises riikide pingereas oleme oluliselt langenud ja oma osa on selles ka metsade seisundi halvenemisel. Vaadates aga täpsemalt indikaatoreid, millede alusel metsade seisundit hinnati, selgus, et nendeks on ainult metsamaa pindala ja kasvava metsa tagavara. Andmeallikateks hinnangu andmisel oli meie enda poolt koostatud ja esitatud rahvusvaheliste raportite (FAO, Global Forest Resources Assessment 2005, 2010) ning väga suure resolutsiooniga (piksel 500 m) satelliidipiltide võrdlus. Negatiivsena joonistus neist välja metsamaa pindala vähenemine.

Sõjajärgsetele aastakümnetele oli iseloomulik metsamaa pindala ja metsa tagavara hoogne kasv
Eesti metsaressursi arvestus ja rahvusvahelised raportid põhinevad SMI (statistilise metsainventuuri) andmetel. Viimaste andmete (SMI 2010) järgi on metsamaa pindala 2 212 000 ha ja kasvava metsa tagavara 458 448 000 tm. Oleme harjunud raporteerima, et mets moodustab poole Eesti territooriumist, meie maa on Euroopas üks metsasemaid ning tagavaralt ühe elaniku kohta jääme alla ainult sellistele suurtele metsariikidele nagu Soome ja Rootsi. Viimaste aastakümnete trend metsa pindala ja tagavara osas on olnud tõusev. Olgu selle meeldetuletuseks järgnevad joonised (1 ja 2), mis näitavad metsa pindala ja tagavara muutust viimase 70 aasta vältel.
Metsa pindala ja tagavara suurenemist on üldiselt nähtud positiivsena – mida 31rohkem seda uhkem. Vähe on püstitatud (isegi minimaalselt) ja üritatud leida vastuseid küsimustele:
• Milline on Eesti optimaalne metsasus?
• Kas metsasuse suurenemine on alati hea?
• Kas metsasuse vähenemine on alati halb? • Kas metsa tagavara suurenemine on positiivne?
• Kas metsa tagavara vähenemine on alati negatiivne? Viimase 60–70 aasta jooksul on riigi metsasus suurenenud pea 20 protsenti. Viimasel kümnendil on metsa pindala stabiliseerunud, võib-olla isegi pisut vähenenud (joonis 3). Hinnangud on aastate lõikes toodud koos võimalike statistiliste veapiiridega, mis metsamaa pindala puhul on ±2% (ca 45 000 ha).

Metsamaa suurenes eelkõige põllumajandusmaa, kuid ka soode arvelt
Kui vaatame metsamaa pindala (metsasust) mõjutavaid tegureid, siis kasvu põhilisi allikaid on kaks. Need on:
• põllumajandusmaa (põllu- ja rohumaa);
• soo.
Soode (märgalade) keskkonnaalane tähtsus on suur. Nende pindala edasist vähenemist ei saa kuidagi heaks kiita. Kuigi viimastel aastakümnetel on metsamajanduslikel eesmärkidel soode otsene kuivendamine praktiliselt lõpetatud, ei ole metsastumine seal varasema kuivenduse kaudse mõjuna siiski täielikult peatunud.
Põllumajandusmaa on majanduslikult oluline ressurss ja pikemas perspektiivis paistab selle olulisus veelgi tõusvat. Kuigi nõukogude ajal kasutati põllumajanduse tarbeks majanduslikult vähesobivaid maid ja praegu on oluline osa põllumajandusmaad aktiivsest kasutusest väljas, on viimase metsamaaks saamisel piirid. Seda eriti olukorras, kus ainuüksi selle eest, et maad mitte metsastuda lasta, makstakse olulisi toetusi. Põllumajanduse ulatus ja mõjukus ning metsasus on juba sajandeid, isegi aastatuhandeid, olnud pöördvõrdelises seoses ja vähemalt praegu paistab, et „jäme ots” hakkab jälle minema esimese kätte. Kokkuvõtteks võime tõdeda, et praeguses olukorras puudub nii ressurss kui vajadus metsamaa pindala oluliseks suurenemiseks. Metsamaa kasvu soode arvelt tuleb pidada ebasoovitavaks, põllumaa arvelt mõningal määral võimalikuks, kuid seda enam mitte endises ulatuses.

Metsastumine ei ole ainult ühesuunaline, mingi osa metsast raadatakse
Kuigi metsa tekib juurde, siis osa metsamaad muudetakse teisteks maakategooriateks. Metsamaast saab peamiselt:
• asustusala (ehitis, õuemaa, tänav);
• trass (tee, elektriliin, kraav);
• põllumajandusmaa;
• karjäär.
Metsa muutmine asustusalaks oli eriti iseloomulik suure ehitusbuumi ajal möödunud kümnendi keskel. Eelkõige puudutas see Harjumaad, mõningal määral ka teisi maakondi. Seda põhjust ei saa pidada väga oluliseks, sest Eesti elanikkond on väike ja metsa palju. Probleemiks võib see olla vaid suuremate linnade, eelkõige Tallinna, ümbruses. Kõikvõimalike trasside rajamine ja laiendamine on viimasel aastakümnel „neelanud” ligi 3000 ha metsamaad. Mõneti on see ka paratamatu. Kui soovime kindlamat elektrivarustust ja kuni eksisteerivad veel õhuliinid, on vajalik hoida puud kõrgepingeliinide lähedusest ohutus kauguses. Ka paremad ja ohutumad teed vajavad laiemaid trasse. Tallinna-Tartu neljarealise tee Kose-Mäo lõigu ehitus, eriti aga Rail Baltica rajamine, kaotab paratamatult sadu, isegi tuhandeid hektareid metsi. Progress nõuab ohvreid?
Ulatuslikku metsamaa muutmist põllumajandusmaaks ei ole võimalik täheldada. Kasutusele on võetud eelmise sajandi 90-ndatel sööti jäetud maid. Osa sellest võis ka vahepeal metsastuda, kuid seal kasvavad puud ei olnud üldjuhul vanemad kui kümme aastat. Kas sellise maa ülesharimist võib lugeda kuriteoks? Vist mitte. Kui aga mõnel põllumehel tekiks soov 30–40-aastane lepik maha võtta ja selle asemele põld rajada? Kas seda võib talle pahaks panna, kui tegemist on põlise viljaka põllumaaga? Kuigi sellist asja praegu veel ei näe, ei ole see tulevikus välistatud.
Viimane muutus on siiski suures osas ajutine, sest oluline osa karjääridest taasmetsastatakse pärast kaevandamise lõppu. Osa ammendatud karjääridest muudetakse tehisveekogudeks.
Nii põllumajandusmaa, asustusala ning teede ja trasside pindala trend 2012SMI 2001–2010 hinnangutel on tõusev, kuid absoluutarvudes pole see väga suur, kokku ehk 50 000 – 80 000 ha (1-2% riigi territooriumist). SMI on hinnanud ka maakasutuse muutust pärast 1990. aastat. Selle uuringu järgi on metsamaa juurdekasv muude maade arvelt (metsastumine või metsastamine) 60 000 ha. Samal ajal on aga 20 000 ha metsamaad muudetud muuks maaks, mistõttu metsamaa pindala absoluutjuurdekasv on viimasel kahekümnel aastal olnud kokku ca 40 000 hektarit.
Praegune metsamaa pindala ja metsasus on ajalooliste ning majanduslike protsesside tulemus. Kas see on optimaalne? Hinnang olukorrale on rohkem ilmavaate küsimus, võib-olla suudaks ka keegi mingi teaduslikult põhjendatud numbri välja käia. Kõik märgid aga näitavad, et lähitulevikus metsamaa pindala oluliselt ei muutu. Suurenemine või vähenemine jääb eeldatavalt kahe-kolme protsendipunkti piiresse ning ma ei näeks mingit katastroofi ka selles, kui see muutumine on miinusmärgiga.

Kasvava metsa tagavara muutumisel on võrreldes pindalaga oluliselt enam „mänguruumi”
Viimase kümne aasta hinnang on toodud joonisel 4. Hinnangud aastate lõikes on toodud koos võimalike statistiliste veapiiridega. Kasvava metsa tagavara puhul on see ±3% (ligi 13,5 miljonit tm).
Kui arvestada ka võimalikke veapiire, ei ole kümnel viimasel aastal tagavara hinnang praktiliselt muutunud. Keskmiselt kasvab igal metsamaa hektaril 200 või natuke enam tihumeetrit metsa. Kuid sõltuvalt metsa liigilisest koosseisust, eelkõige aga vanuselisest jaotusest, võib see kõikuda küllaltki suurtes piirides. Näiteks lageraielangil on see näitaja 0 tm, viljaka kasvukohatüübi küpses metsas 500 tm. Andmaks hinnangut praegusele kasvava metsa tagavarale, sai tehtud arvutused, mille tulemusena leiti kolm numbrit:
• maksimaalne tagavara;
• optimaalne tagavara;
• tagavara tulenevalt metsanduse arengukavast.
Lähtuti praegusest metsa pindalast, puistute liigilisest jaotusest ja kasvutingimustest. Saadud tulemused on küll hüpoteetilised, kuid nende põhjal on võimalik üldistavaid võrdlusi teha. Maksimaalse tagavara leidmisel lähtuti eeldusest, et kõik metsad on küpsed. Number saadi korrutades iga puuliigi metsamaa pindala (SMI 2008) vastava puuliigi küpsete puistute hektaritagavaraga (SMI 2008). Tulemuseks saadi 633 miljonit tm ehk 38% praegusest (458 miljonit tm) enam. Sellisel juhul kasvaks igal hektaril 288 tm puitu.

Metsa tagavara vähenemises ei tohi näha õnnetust
Optimaalse tagavara arvutamisel kasutati keerulisemat skeemi. Metsad jagati majandus-, majanduspiirangutega ja rangelt kaitstavateks metsades. Kasutati metsanduse arengukava puidupakkumise stsenaariumi arvutamisega sarnast jaotusskeemi. Iga metsakategooria jaoks arvutati tagavara erinevalt. Majandusmetsade puhul eeldati, et nende vanuseline jaotus tagab pideva ühtlase puidukasutuse (nn. ideaalne vanuseline jaotus). Iga kümneaastase vanuseklassi pindala korrutati vastava vanuseklassi keskmise hektaritagavaraga (SMI 2008). Arvutus tehti põhiliste enamuspuuliikide kaupa. Joonisel 5 on näitena toodud männi majandusmetsade vanuseline jagunemine.
Majanduspiirangutega metsades on puidukasutus teatud tingimustel võimalik, kuid see ei ole prioriteet. Seetõttu eeldati, et need metsad peavad olema keskmisest vanemad. Kuna Eesti metsade pragune vanuseline jaotus on kaldu vanemate metsade suunas, siis majanduspiirangutega metsade tagavara leidmiseks korrutati metsamaa pindala puistute keskmise hektaritagavaraga (enamuspuuliikide viisi). Rangelt kaitstavates metsadest puidukasutust ei toimu, seal on vanus omaette väärtus. Seepärast kasutati siin tagavara arvutamiseks sama skeemi, mis maksimaalse tagavara arvutamisel – korrutati metsamaa pindala küpsete puistute hektaritagavaraga. Tulemus (vt. tabel 1) on järgmine (metsamaa pindala SMI 2008 hinnangul): 413 miljonit tm on 45 miljoni tm võrra ehk 10% väiksem kui praegune hinnang.
Metsanduse arengukava aastani 2020 määratleb optimaalseks raiemahuks 12–15 miljonit tm aastas. Kui raiuksime igal aastal maksimaalse koguse, teeb see kümne aastaga 150 miljonit tm. SMI annab metsade aastaseks juurdekasvuks 12 miljonit tm, kuid kogu juurdekasv ei kajastu metsa tagavara suurenemises ega raiemahus. Mingi kogus langeb välja, jääb metsa ja mädaneb. Optimistliku hinnangu korral akumuleerub tagavara suurenemisena aastas 10 miljonit tm puitu, kümne aastaga 100 miljonit tm. Kui raiemaht oleks 150 miljonit tm ja akumuleeruv tagavara (netojuurdekasv) 100 miljonit tm, siis kümne aasta möödudes oleks kasvava metsa tagavara 50 miljoni tm võrra praegusest väiksem ehk 408 miljonit tm. Viimane on küllaltki sarnane varem arvutatud nn. optimaalse tagavaraga 33Järgnevalt on võrdluseks toodud erinevad kasvava metsa tagavara hinnangud (miljonit tm):
Kuigi kasvava metsa tagavaral on teoreetiliselt veel oluline kasvuruum, siis enamik stsenaariume näitavad, et ennemini võiks optimaalne number olla praegusest väiksem kui suurem, mistõttu peaksime tagavara vähenemisse suhtuma positiivsemalt kui suurenemisse. Seda vähemalt praeguste mängureeglite valguses. Kasvava metsa tagavara kõige olulisem mõjutaja on raiemaht.

Metsamaa pindala muutumise mõju on suhteliselt väike, seda juhul kui viimane jääb eeldatava paari protsendi piiresse.
On veel üks tegur, mida võimatu ette ennustada, kuid teoreetiliselt on see võimalik – ülitugev torm võib maha murda miljoneid tihumeetreid metsa. Metsamaa pindala ja tagavara numbrite põhjal ei ole võimalik Eesti metsanduse jätkusuutlikkust hinnata Mida öelda kokkuvõtteks? Metsa pindala muutumist mõne protsendi võrra ükskõik kummas suunas võib pidada normaalseks ja sellest ei tasu erilist numbrit teha. Kui metsamaa pindala jääb 2,1–2,3 miljoni ha vahemikku (riigi metsasus 46,5 kuni 51%, seda koos Peipsi järvega), siis on tegemist igati loomulike protsessidega. Neist piirest väljumine eeldab olulisi muutusi põllumajanduses. Vähenemine üle toodud piiri eeldab, et põllumaal on „kulla hind” ja üles haritakse ka aastakümneid tagasi metsastunud maid. Kui aga lõpetataks põllumajandustoetuste maksmine ja põllumajanduse tulukus läheks miinusesse, on võimalikud vastupidised protsessid, kuid sedagi pikema ajaperioodi vältel. Olenevalt raieaktiivsusest võib kasvava metsa tagavara nii suureneda kui väheneda. Väga kiiret kasvu on raske eeldada, kuid näiteks 10%-ne vähenemine kümne aasta vältel on igati kooskõlas metsanduse arengukavaga. Kui püüda võrrelda, kumb on eelistatud, kas metsa tagavara suurenemine või vähenemine, siis kaldub kaalukauss vähenemise kasuks. Siiski on metsa pindala ja tagavara sellised indikaatorid, millede põhjal on võimatu anda objektiivset hinnangut Eesti metsandusele, muutugu need suurenemise või vähenemise suunas.