1/2012

artiklid
Eesti arboristi koondportree

Luua metsanduskoolis on arboriste koolitatud kuus aastat. See põnev eriala väärib lähemat tutvustamist.

Alustasime tühjalt kohalt
Kes on arborist? Arborist on puuhoolduse spetsialist, kes hooldab asula- ja pargipuid kogu nende eluea jooksul. Seejuures lähtub ta inimeste ja nende vara turvalisusest ning puu bioloogiast, millega tagab ka omaenese turvalisuse. Arboristiamet on Eesti tööturul üks nooremaid, Luua metsanduskooli on läbinud alles kuus lendu. Esimene kutsetunnistus anti välja 28. jaanuaril 2008. Praeguseks tegutseb Eestis 31 kutsetunnistusega spetsialisti. Kutseeksameid korraldatakse üks kord aastas, septembrikuus. Eksam on vabatahtlik ega ole seotud kooli lõpetamisega. Küll aga on programmi läbimine eelduseks eksamile pääsemisel. Seega on tööturule lisa oodata septembris.

Kui kuus aastat tagasi koolitust kavandati, ei teadnud keegi täpselt, mida arborist peaks oskama. Nägime, et puuhoolduses tehakse hulgaliselt vigu. Aluseks võtsime Soomes välja töötatud arboristi kompetentsid. Õppekava sai kokku pandud soomlaste eeskujul. Hiljem selgus, et ega koolituse sisu erinegi kuigi palju samalaadse õppe sisust mujal Euroopas. Tunda tuleb kõiki töid, millised on vajalikud puu ilu ja tervise tagamiseks kogu tema elukaare jooksul. 2007. aastal nägi kutsekoja egiidi all ilmavalgust ka arboristi kutsestandard (vt. http://www.kutsekoda.ee/et/kutseregister/kutsestandardid/ 10086961/lae/Arborist).

Arengud koolis ja tööturul
Praeguseks on edasi arenenud nii tööturg, õppekava kui koolitus. Õppinud on õpetajad ja paika on loksunud õppekava. Tööturul aga krutivad arboristid visa järjekindlusega puuhoolduse kvaliteeti ülespoole. Töö toimub avalikkuse silme ja tähelepanu all maa ja taeva vahel ning räägib seega ise enda eest – tulemus on kohe ja kõigile näha. Tänu nende tööle on linnapuude seisund oluliselt paranenud, juba praegu on see märgatav. Lisaks sellele, et arboristid valdavad õigeid puuhooldusvõtteid, propageerivad nad oma tegevust ja juhendavad huvilisi.
Koolituse finaaliks on kirjalik lõputöö, mis oma olemuselt on praktiline uurimus. Tänavused lõpetajad keskendusid puude istutus- ja järelhoolduskvaliteedi ning tüvekahjustuste, soola mõju, parkide dendrofloora ja hooldusvajaduse, tellijate väärtushinnangute, arboristikutse tuntuse ja maine uurimisele ning remmelgate majandamisviiside analüüsile. Arboristid on „pildil” nii oma lõputööde jaoks andmeid kogudes kui ka oma tegevust tutvustades. Mõõtes, kaevates, lõigates, küsitledes jms. tehes suurendavad nad nii klientide kui üldsuse teadlikkust õigest puuhooldusest.

Ei maksa arvata, et arboristitöö on vaid meeste pärusmaa. Igal aastal on Luual õppinud ka kangeid naisi, kellele ei tehta hinnaalandust koolis ega tööelus. Tänavuste lõpetajate seas on kolm tublit naist, kes ei karda mootorsaagi ega kõrgust. Nad teavad, mida puu otsas teha tuleb. Kõik oleneb sihikindlusest ja püüdlikkusest!
Euroopas on puid väärtustatud erinevalt. Põhjamaa elanik rajab oma külad või linnad metsamaastikule, Kesk- või Lõuna-Euroopa linnaelanik kavandab hoolega iga puu asukohta ja kasvuruumi. See on ka üks põhjus, miks on arboristikoolitusel mujal märksa pikemad traditsioonid kui Eestis. Seetõttu on ka summaarne oskusteave ehk põlvkondade ja koolkondade kogemus seal meist mahukam. Teiselt poolt põhjustavad kultuurilised ja looduslikud erinevused ka erinevat lähenemist puuhooldusmeetoditele. Üks on selge – võtete aluseks olgu puu bioloogia.

Miks on arboristitöö tähtis?
Metsas kasvavad puud hooldavad end üldjuhul ise, lähtudes seejuures looduse mängureeglitest. Metsa kasvu ja arengusse sekkumine on üldjuhul ajendatud soovist saada mingeid tööstusele vajalikke metsamaterjale. Looduses kasvavad üksikpuud omandavad oma sageli monumentaalselt kauni väljanägemise ilma inimkäe abita. Neid puid käiakse vaatamas lähedalt ja kaugelt ning nendega seovad inimesed sageli oma elu tähtsündmusi. Sellised puud kannavad lisaks dendroloogilisele ka sotsiaalseid väärtusi.
Linnapuud on kahjuks inimestele meele järgi vaid senikaua, kuni nad mahuvad oma kasvukohale, ei kujuta endast ohtu inimestele ja nende varale, ei varja päikesevalgust, ei ole jalus ehitajal, ei siruta oma oksi elektri- ja trammiliinidesse, tänavate ja katuste kohale, ei poeta sügisel liiga suurtes kogustes lehti, ei kujuta ohtu ümbritsevale keskkonnale ja iseendale. Niipea, kui inimene tajub kasvõi üht eelpool loetletud ohtudest, tunnetab ta soovi sekkuda puu ellu. Vajadust arboristitöö järele võimendab ka asjaolu, et puud meie parkides ja teistel haljasaladel on olnud aastakümneid hooldamata või siis valesti hooldatud. Kui nüüd kusagil märgatakse tegutsemas arboristi, siis tahetakse ka oma kinnistu puud korda teha.
Suurest puust väikese saamine on küllaltki piiratud tegevus. Võimalik on maandada suure ja vana puu poolt põhjustatavaid riske, kui puuvõras viia läbi hoolduslõikus ja eemaldada murdumisohtlikud oksad. Põhiprobleem, liiga suur puu väikesel kasvukohal, aga jääb alles, sest oma mainest hooliv arborist puu latva maha ei lõika. Suurte puude liigtugevat kärpimist saab vältida, kui puid majandataks õigesti alates nende noorest east. See tähendab, et veel enne, kui puu oma kasvukohale istutatakse, tuleks otsustada, milline majandamisviis valida. Kui me seda täna ei tee, kandub vajadus sandistada suuri puid üha kaugemale tulevikku.

Erinevad lõikussüsteemid – loodusliku võraga puust nudipuuni
Majandades puid teadlikult, on võimalik erinevaid lõikussüsteeme rakendades kujundada kas loodusliku või piiratud võraga, vormi- või nudipuu. Arborist teab, kuidas ühel või teisel viisil lõigata. Peaasi, et otsused tehakse õigel ajal ja valitud majandamissuunast teavitatakse arboristi hooldustellimust edastades. „Käest läinud” ehk liiga suureks kasvanud puude puhul aga ei ole reeglina võimalik enam mingit kindlat majanda2012misviisi rakendada.
Loodusliku võraga puu sobib kasvama kohtadesse, kus on tema mõõtmetele vajalik ruum ja ei ole karta ehitustegevuse pealetungi. Selleks sobivad suuremad looduslikus stiilis pargimassiivid ja rohealad. Puuvõra looduslik kuju ei tähenda, et seda ei peakski majandama. Juba mõned aastad pärast istutamist tuleb regulaarselt teha kujunduslõikust, mille abil moodustub puule ühtlane ja optimaalse valgustatusega turvaline võra.
Piiratud võraga puu näeb välja justkui looduslik, aga oma mõõtmetelt on ta kordades väiksem. Sellise puu koht linnas on tavaliselt tänavahaljastuses, hoonete ümbruses, intensiivse kasutusega rohealal, regulaarpargis jm. Võra kärpimine algab noores eas ja toimub välissfäärilt, okste hargnemise kohtadest. Üldjuhul eemaldatakse suuremaid oksi väiksemate küljest. Lõikust viiakse läbi intervallidega kahest aastast kuue kuni kaheksa aastani. Esimesel juhul eeldatakse, et istutamisest on möödunud kolm kuni kümme aastat ja viimasel juhul 30-50 aastat. Sellel põhimõttel majandatud puud on kaunid, pikaealised ja ohutud.
Omaette lõikust vajab vormipuu. Sellised puud sobivad näiteks esindushaljasaladele, regulaarparkidesse, puhkealadele jm. Vormilõikust tuleb teha vähemalt kord aastas. See on põhimõtteliselt sarnane hekilõikusele. Lõigatakse jooksva aasta võrsete piires ja töövahendiks on tavaliselt hekilõikur.
Nudipuu olemuse mõistmine on hooldustööde tellijate ja varasemate läbiviijate seas tekitanud segadust ehk kõige enam. Üldlevinud on arusaam, et kui puu enam oma kasvukohale ei mahu, siis on õige aeg ta tulbastada või köndistada. Arvatakse, et sellega antakse puule justkui uus elu – puu läbib noorenduskuuri ja temast kujuneb nudipuu.
Tegelikkuses aga algab nudipuu kujundamine juba tema noores eas. Kui puu on saavutanud soovitud kõrguse ja välja on kujundatud nudiokstest koosnev võra struktuur, lõigatakse oksad tulevaste nudipeade kohalt tagasi. Edasine majandamine seisneb nudipeale kasvavate vesivõsude regulaarses tagasilõikamises pea pinna lähedalt. Olenevalt konkreetse liigi kasvukiirusest, on optimaalne lõikusintervall üks kuni kolm aastat. Õigesti majandatud nudipea koosneb väga aktiivsetest kudedest, mis ühelt poolt kaitsevad puud mädanikutekitajate sissetungi eest ja teiselt poolt tagavad uute võrsete iga-aastase jõulise kasvu, mille lopsakas lehestik toidab nii nudipead ennast, oksi, tüve kui ka juuri. Õigesti majandatud nudipuud on väga pikaealised, tormi- ja haiguskindlad ning mahuvad hästi oma kasvukohale.

Mis tekitab arboristis meelehärmi?
Nagu iga loodusest hooliv inimene, ei salli ka arborist looduse kallal toime pandavat vägivalda. Sellisteks vägivallaaktideks on näiteks puude tulbastamine, köndistamine, ebaõige oksalõikus, liiga suurte lõikehaavade tekitamine ja lõpuks ka puuõõnsuste plombeerimine kõikvõimalike täidistega. Arborist mõistab, et enamikel juhtudel tehakse eelpool loetletud toiminguid kõige paremate kavatsustega – teadmatusest. Aga arborist tunneb meelehärmi siis, kui puuhooldustööde läbiviimiseks korraldatud hankel on põhiliseks otsustuskriteeriumiks madala(i)m hind ning töö teeb ära võhik, kes sageli rikub jäädavalt puu ilu ja tervise. Arborist tunneb meelehärmi ka siis, kui tellija ei oskagi tahta kvaliteeti ja esitab mitmeti mõistetavaid tingimusi, nagu näiteks „võra allatoomine kolmandiku võrra”. Selle ülesande täitmine ei nõua erilist meisterlikkust ega ka kuigi suuri kulusid – kolmandiku mahasaagimine puust on hea äri. Arborist teab, et võra mahu regulaarne piiramine erineb oma olemuselt ühekordsetest kärpimisaktsioonidest, mida võetakse ette siis, kui märgatakse, et puu on kasvanud liiga suureks. Hädalahendusena on siiski ka liiga suureks kasvanud võra puusõbralik vähendamine teatud piirides võimalik – oksi tuleb lõigata nende elusosa piires, hargnemiskohtadest võra välissfäärilt. Lisaks ei saavutata soovitud tulemust harilikult üheainsa lõikuskorraga, vaja on järjepidevust. Selline „näputöö” on ajamahukas, kuid tellija jaoks on aeg raha. Seetõttu minnaksegi kergema vastupanu teed ja tellitakse puu tulbastamine või köndistamine. Esineb ka vastupidist. Tellija kujutlustes kärbitakse puuvõra mõistlikkuse piires, kuid tulemus on ehmatamapanev, kuna töövõtja osutus ebaprofessionaalseks. Näiteks kuulsa Tudu Pilvepuu turvalisuse oleks arborist taganud puuharude omavahelise ühendamisega vajalikul kõrguselt, sobiva skeemi järgi ja õigeid materjale kasutades. Vajadusel oleks ehk ka mõne võraharu külgoksi kärpinud. Võraharude külgokste kärpimist ja võra puhastamist kuivanud okstest soovitas ka ekspert

Arborist annab nõu
Et arboristil oleks, millest rõõmu tunda, kuulutab ta igal võimalikul juhul puuhooldusega seotud tõdesid, lootes, et ehk neist võetakse õppust ja ohtlikke vigu puudele tekib seeläbi vähem. Järgnevalt lühivormis mõned juhised, mille täitmine ei nõua erilist ettevalmistust ega mingeid erivahendeid – kõik on vaid teadlikkuse taga.
1. Põhimõte „nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik” puuhoolduses alati ei kehti. Sellest juhinduvad aga paljud kinnistuomanikud, teetrassi- ja õhuliinihooldajad.
2. Lõige ei tohiks kulgeda tüvele liiga lähedalt. Alles peaks jääma väike kühmuke, mida nimetatakse oksakraeks. Ka kuivanud oks tuleb eemaldada oksakrae pealt, seda vigastamata. Terveks jäetud krae tagab puu loomuliku kaitsevõime mädanikutekitajate vastu. Vältida tuleks koorerebendeid. See õnnestub, kui lõigata oks esmalt kaugemalt ja teise lõikega viimistleda lõikepind. Siis „ei lähe raske oks käest”.
3. Suurte lõikehaavade kinnikasvatamisel käib puul võidujooks aja ja lagundajaseentega. Viimased on sageli kärmemad. Seetõttu ei tohiks lõigata liiga jämedaid oksi. Kui puud on hooldatud noorest east alates, siis kaob selle järele ka vajadus. Üle 10 cm läbimõõduga okste lõikus on näidustatud ainult erandjuhul.
4. Suurest puust ei saa väikest! Seetõttu ei maksaks puid lõigata näotuteks tulpadeks. Tulbastatud puud tabab peagi mädanik, mis hävitab tüve sisemuse enam-vähem selle läbimõõdu ulatuses, mis puul oli tulbastamise hetkel. Lisaks jääb toitaineteta ka juurestik, mis mahuka võra toel omandas suure ulatuse ja mida olematu võra nüüd enam toita ei suuda. Tagajärjeks on juurestiku taandareng ja mädanikud.
5. Arborist soovitab puuõõnsused rahule jätta, neid ei ole võimalik „plombeerida“ nagu haigeid hambaid. Plommi varjus leiavad mädanikutekitajad soodsa keskkonna. Plombeerimisel võib vigastada puu loomulikku kaitsebarjääri. Tervena peataks see mädaniku leviku.

Kas arborist on ilmeksimatu?
Kaugel sellest! Alati ei suuda isegi kõige parema käekirja ja silmaga arborist ette näha, kuidas näeb puuvõra struktuur ja graafika välja pärast järjekordse oksa eemaldamist. Kui juhtub, et tulemus ei saanud kõige parem, ei ole ometi võimalik eemaldatud oksa enam tagasi panna. Ka mädaniku leviku ulatust tüves ei ole alati võimalik päris täpselt hinnata. Arborist küll üritab puud säilitada, aga järgmine suurem marutuul paiskab ta pikali. Ometi ei saa arborist langetada kõiki mädanikuga puid lihtsalt igaks juhuks. Sageli surub peale tööde ajakava, mistõttu võib viga jääda ka märkamata. Need on inimlikud eksimused, mida päris täielikult kunagi välistada ei saa. Arborist teab seda ja püüab seetõttu olla eriti hoolikas neis kohtades, kus langevad või murduvad oksad võivad olla ohuks inimestele ja nende varale.
Mõnikord aga satub arborist alasi ja haamri vahele. Need on olukorrad, kus tellija nõuab üht (näiteks puu köndistamist) ja arborist ise peab õigeks mõnd teist lahendust (näiteks võra piiramist). Nüüd sõltub kõik spetsialisti veenmisoskusest ja meelekindlusest. Sageli käib arboristi mõtteloogika seda rada, et kui tööd ei tee tema, teeb sama töö keegi teine, kelle käes mootorsaag valatult istub, kuid kes ei mõika kuigi palju puu bioloogiast. Arboristile on see raske olukord, kus ta on sunnitud käima eetika ja ebaeetika piirimail.
Probleemsete olukordade lahendamisel on arboristidele toeks eetikakoodeks, kus on kirjas, mis on lubatud ja mis keelatud. Koodeksi väljatöötamisel osales suur hulk arboriste ja selle lõppredaktsioon läbis laia ringi arvamusküsitluse, kus oli võimalus sõna sekka öelda ka neil, kes ise selle koostamisel ei osalenud. Enam-vähem kõikide ettepanekute ja täiendustega oli võimalik arvestada. Arboristi töös võib esineda kaht moodi vigu: tehnilist laadi (arborist tahtis parimat, aga välja kukkus kehvapoolselt) või ärihuvidest johtuvaid (kes maksab, see tellib ka muusika). Lisaks võib esineda ka selliseid vigu, kus arborist on oma oskusi üle hinnanud ja võtnud ette töö, millest jõud ega mõistus üle ei käi. Kahte viimatinimetatud gruppi kuuluvate vigade eest kolleegid üksteisel just päid ei silita, vaid vastupidi – arboristide ühingu üritustel nahutatakse selle eest kaunis tõsiselt. Ja lõpuks. Millest tuleneb arboristi ametinimetus? Aga arbor – see on ju ladina keeles puu!



Aino Mölder, arboristide õpetaja Luua metsanduskoolis

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: