Eesti ühiskonna muutudes on muutunud ka metsameeste roll. Sellega seoses on tekkinud vajadus arutleda metsanduse hea tava üle.

Metsanduses ei ole heast tavast räägitud
Inimtegevuse ühe või teise valdkonna heast tavast hakatakse rääkima siis, kui on tekkinud kahtlused, kas minevikus tehtud toimetused on olnud õiged, kas ei ole vajadust midagi tugevalt muuta. Tihti selgub aga uute lahenduste otsingute ja vaidluste käigus, et ka varem, aastakümnete või sadade jooksul tehtu on jätkusuutlik, austamist väärt ja moodustab osa meie kultuurist. Tekib vajadus kokku leppida põhiväärtustes ning fikseerida erinevate huvirühmade ühisosa – HEA TAVA. Kavandades tuleviku tegevusi, annab ühiselt mõistetav hea tava meile kindlustunde ja aluse, kuidas, sõltuvalt uutest olukordadest ja vajadustest, edasi minna.

Metsanduses ei ole heast tavast
palju räägitud. Metsandus on juba
oma olemuselt stabiilne, ainult aeglasi
muutusi võimaldav inimtegevuse
valdkond, sest ka tegevuse objekt –
mets – on väga aeglaselt muutuv. Kuni
1990-ndate aastateni tegid metsanduses
otsuseid spetsialistid. Viimasel paaril
saja��������������������������������������ndil olid selleks kõrg- või eriharidusega
metsamehed, kes metsas toimetades
lähtusid koolist saadud teadmistest
ja kutse-eetikast.
Spetsialistist rühmaliikmeks
Murrang toimus paarkümmend aastat
tagasi, alates maailma riigipeade kohtumisel
Rio´s fikseeritud kokkulepetest,
et senisest paremini kaitsta maakera
elurikkust. Metsanduses tähendas see
eelkõige vihmametsade pindala vähenemisest
tulenevast murest tekkinud
vajadust kooskõlastada ja ühtlustada
erinevate maade metsapoliitikat. Eesti
jaoks eelkõige ühtset Euroopa metsapoliitikat.
Samal ajal sai Eesti taas vabaks
ning kehtima hakkas demokraatlik
elukorraldus ja turumajandus. Eesti
metsamees oli sattunud kardinaalselt
muutunud keskkonda. Tuli harjuda, et
metsaasju ei otsusta enam spetsialistid,
vaid otsused ja seadused, mida tuleb
täita, sünnivad erinevate huvirühmade
vaidluste konsensusliku tulemusena.
Meenub ühel üheksakümnendate aastate
euroopa metsandusliku kõrghariduse
konverentsil tõdetu: kui seni anti tulevastele spetsialistidele eelkõige erialaseid teadmisi, siis nüüd tuleb õpetada lisaks ka „ümber laua istumist”. Aga see ümber laua istumine ja vaid ühe „hääle või tooli” omamine oli niivõrd harjumatu, et tervikuna hakkas kaduma metsamehe identiteet.