Autor: Ain Raal

Rohkete värvifotodega 407-leheküljelise raamatu on 2012. aasta teisel poolel välja andnud Tartu ülikooli kirjastus. Nagu autor märgib, on „raamat faktirohke etnoloogilisfarmatseudiline mõtisklus, mis nii sõnas kui ka pildis pühendatud meie seitsmele puuliigile, eriti nende tervendavatele omadustele”. Miks on valituteks osutunud just kadakas, tamm, kask, pihlakas, mänd, pärn ja paju? Sest selline oli, nagu väidab autor, „Eesti Looduses käsitletud puude järjekord”. Tegelikult olid esimese seitsme puu hulgas ka kuusk, aga paju seal ei olnud. Autor võinuks seitsme puuliigi valiku teha pigem üldisemate kriteeriumite järgi, nagu puuliikide tähtsus meie looduses, pärimuses, farmakoloogias. Sellest, et kuusk seitsme tähtsama seast välja jäi, on kahju. Kuulub see ju nii või teisiti männi ja kase kõrval suure kolmiku hulka, kelledest koosnevad üle kolmveerandi Eesti metsadest. Vastavalt on siis ulatuslik ka kuuse osatähtsus meie pärimuskultuuris.
Tegemist on kahtlemata autoriraamatuga selles mõttes, et materjali valikus peegelduvad tema isiklikud huvid ja kiindumused. Lisaks n.-ö. traditsioonilisele käsitlusele, kus antakse ülevaade puuliikide bioloogilisest, pärimuslikust ja kultuuriloolisest küljest, tuuakse ohtralt andmeid veel mitmesuguste valdkondade kohta. Suure osa raamatu mahust hõlmavad rohked andmed iga puuliigi tähelepanuväärsete esindajate kohta Eestis ning samuti „mõningad õpetused ja süsteemid, mille tõepärasus on farmaatsiateadlasest siinkirjutaja veendumuste kohaselt enam kui kaheldavad”, nagu Ain Raal seda ise sõnastab. Palju juttu on puudest seoses astroloogia, horoskoopide, puuenergia, maagiaga jne., sest, nagu autor leiab, „illustreerivad nad üsnagi värvikalt inimkonna suhtumist puudesse”. Eks see materjal võrdlemisi laialivalguv ja eklektiline ole. Võib-olla pidanuks Ain Raal kui teadusemees suhtuma sellesse kriitilisemalt.
Minu jaoks moodustavad raamatu väärtuslikuma osa kaks valdkonda: andmed põlispuude kohta ja puuliikide farmakoloogiline käsitlus. Põlispuude andmestiku juures tekitab aukartust autori poolt kirjeldatud puude hulk. Peab olema tõsiselt puudesse kiindunud, et üles otsida, kirjeldada ja pildistada nii paljusid Eestimaa puid. Sealjuures on mitmed fotod tõesti nauditava tasemega. Puuliikide farmakoloogiline käsitlus on üksikasjalik, täpne ja pakub rohkesti uudset informatsiooni. Eriti huvitavad on need osad, kus antakse taimesaaduste kasutusele rahvameditsiinis hinnanguid lähtudes nüüdisaja farmakoloogiast. Siin on tõesti tunda, et Tartu ülikooli õppejõud ja farmaatsiateadlane Ain Raal kõneleb teemadel, millega ta kaua ja põhjalikult tegelenud on.
Kokkuvõttes mõjub raamat võrreldes mitmete teiste viimastel aastatel eesti keeles ilmunud puuderaamatutega, vaatamata teatud laialivalguvusele, meeldivalt. Siit leiab enda jaoks põnevaid kilde iga metsa- ja loodusesõber.