Eesti rahvas ei ole laast
jändrikust männist,
vaid võidukas mastipuu
tuules ja tormis.

Neid Henrik Visnapuu sõnu, millised on viisistanud Alo Ritsing, on Eesti metsatöötajate meeskoor Forestalia kasutanud
motona juba alates 1977. aastast

Sünnilugu
Tuleb nentida, et enne järjepideva tegevusega meeskoori sündi on metsaüliõpilaste meeskoore olnud varemgi. Üks nendest loodi 1949. aasta sügisel esinemiseks Tartu Riikliku Ülikooli teaduskondade isetegevusolümpiaadil ja seda juhatas metsandusüliõpilane Uno Langel. Teine meeskoor tekkis 1952. aasta sügisel seoses Eesti Põllumajanduse Akadeemia isetegevusolümpiaadiga ja seda juhatas Eleonora Mägi. Tema juhatusel tegutses möödunud sajandi viiekümnendate aastate lõpus veel kolmaski meeskoor. Vahepealsed metsaüliõpilaste lauluhimud rahuldati kvartettide või ansamblitega, mis tekkisid ja hääbusid koos olümpiaadidega.

Neid aegu meenutati 10. juulil 1972.
aastal Läänemaa metsamajandi kompleksrevideerimise
tulemuste läbiarutamise
järel ühises vestlusringis Silma puhkebaasis.
Seltskonnas olid endised Tartu
Akadeemilise Meeskoori lauljad-vilistlased
Talis Klimberg, Kalju Aaloe, Kaljo
Rebassoo, Edgar Krips ja Eino Jürman.
Viimane märkis, et teatud perioodil oli
meeskoori koosseisust üks kolmandik
metsamehi, teine arste ja ülejäänud teistest
teaduskondadest. Selle peale olevat
minister Heino Teder lausunud saatuslikud
sõnad: „Kui nii palju metsamehi on
laulnud Tartu Akadeemilises Meeskooris,
tehkem siis metsameeste oma meeskoor.”
Ministri üleskutset võeti täie tõsidusega
ja juba 16. augustil 1972. aastal
väljastati ministri esimese asetäitja Feliks
Nõmmsalu ja Läänemaa metsamajandi
direktori Talis Klimbergi (kui vastutava
organisaatori) allkirjadega kiri kõigile
metsanduslikele asutustele. Endiseid
koorilauljaid kutsuti 8. septembril 1972.
aastal kella üheteistkümneks lauluproovile
Tallinnasse, Lai tänav 39/41. Koori
juhatamiseks andis nõusoleku maestro
Alo Ritsing. Juba nädal hiljem, 15. septembril,
rivistus Tallinnas metsamajandite
25. aastapäeva piduliku aktuse järgsel
kontserdil ehitajate klubi aktusesaalis
kuulajate ette 53 rohelises mundris laulumeest.
Kuigi kavas olnud kuue laulu
esitus oli kohati konarlik, oli kuulajate
aplaus tormiline. Muuhulgas on hea
meel märkida, et samal kontserdil esinesid
nimekad lauljad Margarita Voites ja
Artur Rinne.
See algne säde sütitaski laululeegi,
mille soojus innustas mehi aktiivselt
osalema koori argipäevatöös. Olgu veel
kord rõhutatud, et Forestalia (nimi valiti
1973. aasta veebruaris) tuumiku moodustasid
endised Tartu Akadeemilise
Meeskoori lauljad. Läbi aegade on neist
Forestalias laulnud nelikümmend viis,
see on peaaegu viiendik kahesaja neljateistkümnest
neljakümne aasta jooksul
kooris laulnud mehest. Kooritöö korraldamine
Forestalia iseärasuseks on liikmete hajutatus
üle Eestimaa. Sellest tingitult pole