Poeet Indrek Hirv ütleb kõigepealt, et ta ei tea metsast midagi rääkida. Seda öeldes ta ei tea, millest ta räägib. Mida aeg edasi,
seda rohkem metsa poole jutt kisub. Lõpuks oleme kohal.

Millisest puust saab kõige paremad aerud?
Ma vastaksin: männist. Aga ma ei ole kindel.

Sa ise pole pidanud midagi paadi juures parandama?
Ma olen teinud puupaadile remonti küll, olen kevadeti võtnud vana värvi maha ja uue peale pannud, aga rohkem mitte, jah.

Sul oli noorus nagu Tom Sawyer’il –
veetsid terve oma poisipõlve vee peal.
Suved, jah, möödusid Emajõel ja
Võrtsjärvel.
Kui vanalt su veeseiklused algasid?
Kui ma õigesti mäletan, mida vanemad
ütlesid, siis – ma olin kahe- või kolmeaastane,
kui tahtsin juba kangesti üle
parda vette minna.
Ja üksi purjetama hakkasid…
Siis, kui lasti. Veel 12–13-aastaselt purjetasin
peamiselt isaga koos. Ma arvan,
et 14-aastaselt läksin üksi nädalaks ajaks
Võrtsjärvele.
Hirmu ei olnud?
Ei, mis, poisil ei ole mingit hirmu – hirm
tuleb pärast!
Hiljem oled tagasi mõelnud: kurat,
seal oleks nüüd küll napilt ära uppunud?
Kindlasti oli ka eluohtlikke olukordi, aga
neist ma kodus ei rääkinud.
Julged vanemad olid sul!
Ema hästi ei tahtnud mind üksi järvele
lasta, aga isa käis peale. Isa arvas, et see
on kasvatuslikus mõttes hästi kasulik, ja
talle meeldis, et ma ise tahtsin minna.
Isa tegi Vanemuise õmblustöökojas
ühe purje natuke väiksemaks ja vaatas,
et mul oleks päästevahend – suur penoplastitükk
– paadis; et ma oskaksin korralikult
ujuda. Isa viis mind ujumistrenni,
kui ma olin kaheksa-aastane.
Siis ta paljundas mulle Võrtsjärve kaardi.
Ma ei tea, kelle kaudu ta selle sai,
sest see oli toona hästi keeruline, aga
tegemist oli eestiaegse sõjaväekaardiga.
Isa tegi sellest valguskoopia ja märkis
veel ristidega peale kohad, kus ta teadis,
et on ohtlikud kivid. Olin hästi ette valmistatud.