Tänavu 28. augustil kutsus RMK nõukogu ametist tagasi RMK juhatuse esimehe Ülo Viilupi. Ta oli juhtinud RMK-d alates 2004.
aasta veebruarist. Usutluses vaadatakse tagasi möödunud ajale ja hinnatakse RMK nüüdset seisu.

	Ülo Viilup

Ajakiri Eesti Mets on püüdnud ikka ajada tasakaalukat joont. Ei tahaks praegugi viskuda poliitikasse ega emotsioonidesse. Keskendume RMK metsade majandamisele. Kuidas iseloomustaksid riigimetsa üldist käekäiku taasiseseisvunud Eesti ajal?
Metsakasvatuse seisukohalt on need veidi rohkem kui 15 aastat olnud lühike ajajärk. Üks metsapõlvkond kasvab ju 80–100 aastat. Aga selle aja sees on vastu võetud kolm metsaseadust: 1993., 1998., ja 2006. aastal. Lisaks on üks kord, 2004. aastal metsaseadust oluliselt muudetud. Juba nüüd räägitakse, et viimane metsaseadus ei tulnud hästi välja, vaja on seda muuta. Minu meelest muudetakse meil metsaseadust liiga sageli. Mets elab ju kõik need kiired suunamuutused kuidagi üle. Aga metsamajanduslikke põhimõtteid ei tohiks siiski nii tihti muuta, need peaksid olema püsivamad. Muuta võiks nüansse.

Viimastel kuudel on palju juttu olnud riigikontrolli auditist RMK-s ja seal välja toodud puudustest. Üks suur etteheide oli, et RMK on vassinud uuendusraiete andmeid: tegelikult on raiutud rohkem.
Peamiselt oli seal tegemist audiitori vääritimõistmisega. Näiteks võrdles ta RMK keskusest saadud andmeid metskondadest saadud andmetega. Kuid tihti need ei saanudki klappida, sest metskonnas oli aasta lõpuks ehk aruandepäevaks osa töid langil veel lõpetamata ja osa materjali müümata. Järgmisel aastal, kui kogu metsamaterjal oli müüdud ja lõplik puidukogus selgunud, ei olnud andmetes enam tegelikult nimetamisväärset erinevust.
Tõsi on ka see, et aastate jooksul on RMK oma arvestamise ja mõõtmise metoodikat korduvalt täpsustanud. Eri mõõtmise metoodikad annavad ka veidi erinevaid tulemusi. Erinevusi kahtlemata oli, kuid need ei olnud kuigi suured. Aga et RMK oleks kuidagi sihilikult näidanud oma raiemahte tegelikkusest väiksemana või et uuendusraie lankide arvutustes oleks kogemata tehtud väga suuri vigu, see ei ole kinnitust leidnud.

Teine suur etteheide oli, et riigimetsi on inventeeritud ja metsamajanduskavu koostatud kahtlastel alustel. Seetõttu tehti ettepanek, et riigimetsade korraldamist tuleks edaspidi osta erasektorilt.
Traditsiooniliselt on Eesti metsakorralduses metsamajanduskavasid tõesti tehtud kümneaastase tsükliga. Selle üks puudus on, et me teame metsa seisu, mis oli aastaid tagasi, kuid mitte seda, mis on sel aastal. Jooksev tegevus, mida metskonnad kogu aeg teevad, peaks kuskil kajastuma. Eriti siis, kui majandustegevus on intensiivne. Siit tulenes vajadus jooksva andmebaasi järele. See on olnud lihtsalt aja nõue. Endisaegset jäika kümne aasta tsüklit ei ole olnud võimalik järgida ka seetõttu, et näiteks õigusaktid muutusid järsult ja kiiresti. Uued metsaseadused kehtestasid uusi kriteeriume (muutunud raievanused, kaitsealade laienemine) ja seepärast tuli korduvalt palju ümber arvutada. Kuid ka näiteks tormid, neist suurim 2006. aasta jaanuaris, sundisid plaane oluliselt kohendama.
See audiitori kriitika, et RMK ei tee pikaajalisi raieplaane ja koostab ainult raiete nimekirju, pole õige. RMK arengukavas on tehtud koguni kolmekümne aasta raiearvestus. On ka arvestus kümne ja kahekümne aasta peale. Paratamatult osutuvad need meie kiirelt muutuvas ajas aga vaid prognoosideks. Raienimekirjade ajaline ulatus on üha pikenenud. Algul tehti need tõesti ühe-kahe aasta peale, nüüd juba kolme-viie aasta peale.
Mis puutub ettepanekusse osta riigimetsade korraldamist erasektorilt, siis pole see reaalne, sest erafirmad, kes Eestis metsakorraldusega tegelevad, on liiga väikesed. Nad ei jaksaks nii palju inventeerida, kui RMK-l igal aastal tarvis. Nende inventeerida on ju ka Eesti erametsad. Paratamatult peab RMK ise hakkama saama.

Kas RMK kaitsealuse metsa osakaal on võrreldes tulundusmetsaga praegu optimaalne?
Neid tuleb seoses Natura 2000-ga päris palju juurde. Ma ei arva, et küsimus oleks selles, et kaitsealust metsa on liiga palju. Põhiküsimus on minu arust see, mismoodi kaitsealuseid metsi kaitstakse. Need jagunevad teatavasti kahte kategooriasse: hoiumetsad ja kaitsemetsad. Hoiumetsaga on selge, seal on oma väärtused, mida tuleb hoida ja majandustegevust seal ei toimu. Kuid kaitsemetsadega on asi keerulisem.
Toon näite. Kaitsemetsa kategooriasse kuulub viljakal kasvukohal kasvav kuusik. Selle kaitsemetsa eesmärk on maastiku ilme säilitamine. Kui me siin keelame raied, siis vanad kuused viimaks kaovad, järelkasvu ei tule ja kuusiku asemele tekib sarapik. Kas kaitsemetsa eesmärk on saavutatud? Ei ole! Palju õigem oleks mõistlikult majandada, nii et vanad kuusikud asenduksid järk-järgult noorematega.
Mõistlik majandamine kaitsemetsades on omaette teema. Praegu on see kaitse- eeskirjade tõttu suhteliselt raskeks tehtud. Kaitse-eeskirjad ei luba paindlikult läheneda. Oleks vaja rohkem diferentseerimist, mõtestatud majanduslikku tegevust. Tegevust kaitsemetsas peaks hinnatama tulemuste järgi, mitte selle järgi, kas jäiku käske-keelde on rikutud ja kas nüüd ei saaks kuidagi tegijat vahele võtta.

Kuidas suhtud surnud puidu säilitamisse metsas?
Iga hinna eest selle nimel võidelda on minu meelest mõttetu. Näiteks nõmmemännikus on alati vähe surnud puitu. Mis siis teha – kas seda juurde tekitada? Või teisest metsast juurde vedada? Hea küll, surnud ja lamapuit on loodusliku mitmekesisuse jaoks vajalik. Kuid meie metsades on seda üldiselt külluslikult. Ütlen ausalt: mina olen selle põlvkonna inimene, et minu meelest on meie metsades ikka veel risu liiga palju. Mitme koha pealt tuleks seda vähemaks koristada, mitte juurde tekitada.

Need olid looduskaitsjate huvirühmaga seonduvad teemad. Kõneleme metsatööstuse huvidest. Sealt avaldatakse survet, et riigimetsas suurendataks raiemahte. Puidupuudus annab ju tõesti praegu Eestis teravalt tunda.
Metsatööstuse poolelt on ju tõesti käidud isegi välja ettepanek, et raiuge praegu rohkem, sest praegu on suur toormepuudus. Et eks siis pärast, kui suurem kriis möödas, võib jälle vähem raiuda. Selline tee oleks lühinägelik. Nii tekitaksime endale probleemi järgnevateks aastateks. Raiudes mõnel aastal kahekordse mahu, tekib järgmisel aastal probleem lankide liitumisega. Kokkuvõttes juhtuks siis see, et raiemahtu tuleb hoopis vähendada.
Tegelikult peaks RMK esmane ülesanne metsatööstuse ees olema see, et ta tagab püsiva ja ühtlase puiduvoo. Et metsatööstus teab, kui palju on tal ette loota tänavu ja kui palju tuleval aastal. Muidugi võib see mingil määral kõikuda, nii umbes kümne protsendi piires. Samuti kõigub see sortimentide arvestuses, olenevalt sellest, mida metsast võtta on. Kas näiteks looduslikud tegurid, nagu oli 2006. aasta torm, korrigeerivad oluliselt raiutava puidu hulka ja sortimenti.
RMK uuendusraiete pindala on olnud viimasel ajal aastas üsna stabiilselt 7000 hektari ringis. 2008. aastal raiemaht veidi suureneb, põhjuseks uus metsaseadus. See diferentseerib raievanuseid sõltuvalt boniteedist ja võimaldab seetõttu enam raiuda. Minu arusaamist mööda võiks raiemaht 2008. aastal suureneda umbes kümme protsenti. Kuid pikemas perspektiivis, lähemate aastakümnete jooksul peaksid raiemahud hakkama veidi vähenema. Oluliseks põhjuseks on kaitsemetsade ja hoiumetsade pindala suurenemine: neilt aladelt enam endisel määral raiuda ei saa.

Metsatööstuse liit on käinud välja kuulsa lause, et 60 000 hektarit riigimetsa on raisku lastud. Kuidas sellesse suhtud?
Siin on peamine häda selles, et väidet pole lähemalt seletatud. See pärineb SMI tabelist, kus asja sisu on üsna hämar. Esiteks on selle pindala sisse minu teada arvestatud kõik RMK metsad, millest on lahutatud rangelt kaitstavad metsad. Seega kuuluvad sinna näiteks kaitsemetsad, mille majandamist ei saa kuidagi mõõta sama mõõdupuuga kui tulundusmetsade oma.
Üksiti loob SMI tabelis illusioone see, et suurem osa metsadest, kus raied on tegemata, on need, kus pole tehtud harvendusraieid. Siinkohal ütleks metsatöösturitele nii, et kui isegi teeks need hooldusraied ära, ega sealt eriti palki ikka ei saaks. Aga miks on osa harvendusraieid tegemata? Esiteks sellepärast, et neid ei saa ette ära teha, osa harvendusraieid peabki olema kogu aeg varuks. Teine põhjus on selles, et kogu vajalikku mahtu tõesti ei jaksa teha. Praegu pole Eestis tööjõudu, kes teeks. Pealegi asuvad metsatükid, kus raied tegemata, tihti kuskil kaugetes kolgastes, kus puuduvad teed. Metsa ülestöötamine ja väljavedu läheks sealt kalliks.
Tegelikult on riigimetsas ikka olnud mingi kogus metsaalasid, kus raieid pole jaksatud teha. See pole tekkinud üleöö. Mäletan, et vist 2005. aastal hinnati majandamata jäetud metsade pindalaks 58 000 hektarit. Ei tohi unustada ka seda, et hektarite arvestus on SMI puhul õige ligikaudne. Lubatud viga oli vist 25–30 protsenti. Julgen arvata, et umbes samas suurusjärgus majandamata metsi on riigimetsas ka varem olnud.

Mida tooksid ise esile neist rohkem kui kolmest aastast, kui juhtisid RMK-d?
On hea meel, et Sagadi metsakeskus sai kindlamad alused. Metsamuuseum sai uue hoone, looduskool tegutseb aktiivselt, RMK haldab endistviisi metsakeskust terviklikult. Teiseks olen siiralt rahul Kihelkonna metskonna uute hoonetega Saaremaal. Ka teiste metskondade hoonetele sai tõsist tähelepanu pööratud. Kolmandaks on puhkemajanduse sektor iga aastaga jõudu juurde saanud. Nende puhkealad, looduskeskused, õpperajad ja muu on olnud RMK-le suurepärane visiitkaart.
Väga oluliseks pean 2004. aastal alustatud üldrahvalike metsaistutuskampaaniate traditsiooni. Selle kaudu saab üldsusele selgitada RMK metsamajandusliku tegevuse positiivset sõnumit: istutame ühisel jõul uut metsa! Kokkuvõtteks ütleksin, et möödunud kolm aastat olid RMK arengus stabiilsuse aastad. See oli ka peamine eesmärk, millega omal ajal RMK juhi kohale asudes püstitasin.