Riigimetsad on Eestis saanud FSC-sertifikaadi. Erametsades on sertimine kulgenud visalt. Kirjutises tutvustatakse ühte sellist
kogemust Viljandi-Valga metsaomanike näitel.

KELLELE ON VAJA FSC-SERTIFIKAATI?
Vaevalt et praegused Eesti metsaomanikud tunnevad erilist vajadust oma metsi sertida. Puidufirmad teevad ju ostutehinguid kõigiga, kelle puit on legaalne; serditud puidu eest nad hinnalisa ei maksa. Ka kujunemisjärgus metsaühistud on üldjuhul ükskõiksed, sest siplevad tihti korraldusmurede küüsis.
Ärksamat huvi sertimise vastu võiksid tunda suuremad kinnisvarafirmad, kes on ühtlasi metsaomanikud. Perspektiivi ettenägevad ettevõtete juhid mõistavad, et sertifikaadi saamine pole kaugemas tulevikus pelgalt auasi nagu praegu, vaid oluline argument tõestamaks, et metsa majandatakse keskkonnahoidlikult.

Riigimetsa majandamise keskusele on sertifikaat paratamatu, kuna ta on riigimetsade haldajana riigi käepikendus. Tema kliendid, metsafirmad, on ääretult huvitatud, et vähemalt riigi käest saadav puit oleks FSC-sertifikaadiga, sest lõpptarbija läänes on sellest eluliselt huvitatud. Eeskätt tänu RMK-le, kelle metsad on serditud, on Eesti riik hoidnud oma renomeed keskkonnasäästlikkuse vallas. Mäletatavasti oli taasiseseisvunud vabariigi algusaastail teisiti. Keskkonnaministeerium ei pööranud sertimisele suurt tähelepanu ning Brüsseli euroametnikud tegid seepärast alatasa etteheiteid. Teisalt tuleb meenutada, et eraomanike metsad hõlmavad praegu Eesti metsadest enam-vähem niisama suure osa kui riigimetsad, kuid metsasertifikaat on siiani suur haruldus.
Kõige rohkem janunevad FSCsertifikaadiga puidu järele Eestis aga metsa-, puidu- ja trükitööstusettevõtted. Ettevõtteid, kes vajavad vaid serditud puidutooret, on meil praegu üle kolmekümne.

STORA ENSO TEGI SERTIFIKAADI HANKIMISEL ERAMETSAOMANIKEGA KOOSTÖÖD
Siinkirjutaja on olnud viimasel ajal tihedasti seotud Viljandi-Valga Metsaomanike Grupiga, kes oma metsad hiljuti sertida lasi. Selle metsaomanike ühenduse rõõmudele ja muredele, viltuvedamistele ning kordaminekutele sai üksikasjalikult kaasa elatud. Seetõttu tahaksin sellega kaasnevaid praktilisi kogemusi lugejaga jagada.
Metsafirma Stora Enso on huvitatud sellest, et suurendada keskkonnahoidliku (FSC-sertifikaadiga) puidutoodangu osakaalu oma hangetes. Seepärast üritasime leida algatusvõimelisi metsaomanikke, kes sooviksid oma metsi eeskujulikult majandada ning ühtlasi saada sertifikaati. Eeltööna, juba 2005. aasta sügisel, käisime mitme piirkondliku metsaühistu üritustel ja tutvustasime FSC ideoloogiat. Kõnelesime FSC-le omastest püsiväärtustest ning Lääne-Euroopa tarbijate nõudlusest selle standardi järele. Need väärtused kajastuvad kindlates põhimõtetes; omanik, kes soovib saada sertifikaati, peab oma metsi majandades neist täpselt kinni pidama. Kuna FSC “sissetooja” au kuulub Eestimaa Looduse Fondile, sobis suurepäraselt, et selle organisatsiooni esindajad andsid ülevaate sertimisprotsessist nii meil kui ka kaugemal.
Viljandi metsaomanike seltsis, mille koosolekud olid õige osavõturohked, pudenes FSC-idee seeme viljakale pinnasele. Nimelt avaldasid kuus selle piirkonna metsaomanikku huvi rühmasertimise vastu. Leppisime kohe alguses kokku, et ei kiirusta liialt oma tegevusega. Otsustasime poole aasta jooksul protsessi kõik aspektid rahulikult läbi mõelda ning alles seejärel astuda järgmise sammu. 2006. aasta keskel selgus, et kõik metsaomanikud (kuus inimest) olid oma otsuses kindlaks jäänud. Siitpeale asusime tegutsema. Kõigepealt viisime end kurssi FSC-standardi printsiipidega, võttes aluseks ELF-i koostatud abimaterjalid. Seejärel hindasid metsaomanikud oma metsamajandustegevust ja võrdlesid seda standardist lähtuvate kriteeriumidega. Üritasime oma tegevuses parandada vigu: kõrvaldada puudusi, mis läksid vastuollu FSC-standardi põhimõtetega. Pärast seda püüdsime teha kindlaks ja hinnata neid saamata jäävaid tulusid ja lisakulutusi, mis kaasnevad sertifikaadi taotlemisega. Et sertifikaadi saamine ja hoidmine on kulukas, selgitasime välja, kui palju on loodava grupi liikmed valmis iga aasta sertifikaadi eest tasuma.

MIS SELGUS?
Kogu rühm oli valmis metsi sertima. Kui asi oli otsustatud, panime grupile nime ning korraldasime valimised. Edasist asjaajamist volitasime korraldama ühe inimese, kelle valisime. Et grupi loomise algatus tuli metsafirmalt, siis sai nn grupijuhi staatuse allakirjutanu. Hakkasin järgmise sammuna otsima sobivat audiitorfirmat, et korraldada sertimisprotsessi. Audiitorfirma valikul sai otsustavaks asjaajamise keel, eesti keel. Olulised olid ka firma eelnev kogemus puidufirmade sertimisel ning mõistlik hind. 2006. aasta sügisel lõime käed SmartWoodi tütarettevõtte NepConiga, kel oli selles töös omajagu kogemusi (Eesti puidutööstusettevõtete ja ka RMK sertimine).
Enne kui alustasime auditit, uurisin grupiliikmetelt, miks nad selle protsessiga kaasa tulid. Mitte keegi ei toonud põhjuseks mure väljavaate pärast, kuidas müüa tulevikus oma metsast saadavat puitu ilma sertifikaadita. Valdavalt peeti sertifikaadi saamist tähtsaks omaniku eneseteostusena. Samuti hinnati võimalust paista silma sõprade ja tuttavate ees: kui peremees juhib tähelepanu kamina kõrval rippuvale sertifikaadile, kus peale sertifikaadi numbri on uhkelt kirjas ka Well Forest Management, kõneleb see ise enda eest ja tõstab omaniku sõprade silmis ausärasse. Nii et inimlik edevus, mida osa grupi liikmeid sugugi ei varjanud, oli kindlasti mängus. Tõttöelda olid meie grupi liikmete hoiakud ja tegevus ka ilma sertifikaadita keskkonda austavad. Seega polnud neil raske mõista FSC printsiipe ja muid loodust säästvaid põhimõtteid.

KUIDAS SERTIMISPROTSESS VÄLJA NÄGI?
Kõigepealt peab selgitama, et grupisertimise puhul on vaja defineerida suur- või väikemetsaomaniku mõiste. Sellest lähtuvalt esitab FSC standard omanikele eri laadi nõudmisi. Väikemetsaomanikuks peetakse alla 500-hektarise metsamaa omanikku. Olgugi et Eesti oludes on isegi 50 hektarit metsamaad viis korda üle Eesti keskmise. Et sertimisel kasutatakse SmartWoodi metsamajandamise ajutist standardit Eestis, lähtutakse metsaomandit määratledes aga ikkagi rahvusvahelisest mõõdupuust. Meie grupis olevate omanike metsaomand mahtus piiridesse 16 kuni 150 hektarit, nõnda käsitleti meid kõiki kui väikeomanikke (ingl. Small and Low Intensity Management Forestry ehk lühendatult SLIMF). See võeti ka auditeerimise aluseks.
2006. aasta oktoobris tegid NepConi esindajad esmase auditi, mille käigus küsitleti grupiliikmeid ja siinkirjutajat ning käidi kolme grupi liikme metsas. NepConi esitatud hilisemas auditeerimisaruandes olid must valgel kirjas meie tegevuse puudused. Ühtlasi olid lisatud ka parandusettepanekud, samuti tähtaeg nende kõrvaldamiseks. Audiitorid liigitavad kõik puudused suurteks ja väikesteks. Nõnda mõistab sertifikaadi taotleja selgelt, millised probleemid tuleb tõsiselt käsile võtta. Suuremad mittevastavused tuli kõrvaldada enne, kui sertifikaat väljastati; väikesed puudujäägid ei takistanud selle väljastamist, kuid need tuli kõrvaldada määratud tähtaja jooksul, et sertifikaat ei kaotaks kehtivust.
Esitan ülevaatlikult olulisemad parandusnõuded, mida meie grupp on viimase aasta jooksul järgida püüdnud. Ennekõike peab olema selge dokumenteeritud süsteem, et teatada grupijuhile kõigist grupi liikmete tehtud raietest (raieliik, maht, asukoht, ostja jne.). Grupijuht peab välja töötama ja kooskõlastama grupiga seire ja keskkonnamõjude hindamise kontroll-lehed ning tagama nende kasutuselevõtu vähemalt enne ja pärast igat raiet. Grupijuht peab tagama, et kogutakse infot suure kaitseväärtusega alade ja muude keskkonnakaitse väärtuste kohta kõigi liikmete metsades. Nende alade kaitseväärtused ja -põhjused peavad olema kirjalikult esitatud.
Olulisemaid parandusnõudeid asuti kohe täitma. Raskem oli kõrvaldada just väiksemaid puudusi. Mõnega neist pole me pingutustest hoolimata senini hakkama saanud, näiteks mõnel langil ei ole alad uuenenud seaduses ette nähtud aja jooksul. Osa grupi liikmeid ei kasuta ega nõua kogu nõutud turvaja ohutusvarustust. Mõned liikmed, kes teevad ise raieid, ei ole saanud saemehe koolitust. Paraku ei kasuta grupi liikmed raiealadel tehnoloogilisi kaarte.

VAEVANÕUDEV BÜROKRAATIA
Koos grupiliikmetega oleme arutanud ilmnenud puudusi ning otsinud lahendusi nende kõrvaldamiseks. Tuleb tõdeda, et märksa lihtsam on kogu sertimisprotsessi ajal suunata grupi liikmete praktilist tegevust metsas kui tagada, et iga tööga kaasneks ka vajalik dokument, näiteks raielankide seireakt, tehnoloogiline kaart või mõni muu raport. Kui mõelda, mida liikmed on selle lühikese aja jooksul kokkuvõttes korda saatnud, pole siiski põhjust häbeneda.
Grupijuhina on mul kohustus käia grupiliikmete nendel metsaaladel, kus on tehtud mingit majandustööd, et saada ülevaade. 2007. aasta suvel käisime kolme grupi liikme raielangil ning sealt saadud hinnang oli positiivne. Pisiasjadest tähtsam on planeerida töid keskkonda hoolivalt, siis on tulemus silmaga näha. Hea näide on säilikpuud. Kui säilikpuude õige valik ja hoid on Eestis enamasti veel probleem, siis grupi liikmete jaoks oli see raiete käigus enesestmõistetav.
Ajuti ei suudetud grupijuhile ega ka audiitorile õigel ajal esitada dokumente ja kõikvõimalikke raporteid, sest kõigil liikmetel on oma erametsa murede kõrval ka põhitöö ning muud kohustused.
Jaanuaris sai meie grupil viimaks täis aasta sertifikaadi omandamisest. Sel puhul käisid NepConi audiitorid grupi liikmete metsades ning kontrollisid ka dokumente. Ilmnes, et hulk väikepuudusi, mis on kirja pandud varasemas auditis, on ikka veel kõrvaldamata. Anti veel mõni kuu aega. Nüüd tuleb hoolega tegutseda, et kogu eelnev vaev tühja ei jookseks ja sertifikaat lõplikult kinnitataks.
Mõistagi ei arvanud me algusest peale, et sertifikaati on kerge omandada ja hoida. Tuli tegutseda põhimõttekindlalt, et oma eesmärki saavutada. Loodetavasti suudab Viljandi-Valga Metsaomanike Grupp end lähiajal tõestada ning edaspidi võtta vastu ka uusi liikmeid, kes samuti hindavad metsade sertimist. Võib-olla aitab see õnnestunud sertimise näide innustada teisi metsaomanikke astuma sama sammu. Varem või hiljem tuleks seda ilmselt teha niikuinii.