1/2008



Artiklid
Kuidas valitakse hariliku mnni plusspuid?

Hariliku mnni plusspuid on Eestis valitud ligi pool sajandit. Millised on olnud valiku kriteeriumid?

Malle Kurm, Eesti maalikooli vanemteadur
Andres Kiviste, Eesti maalikooli professor
Tiit Maaten, Eesti maalikooli doktorant

EESTIS HAKATI PLUSSPUID VALIMA LIGI POOL SAJANDIT TAGASI
Harilik mnd on Eestis enim levinud puuliik, mnnikud vtavad metsamaa pindalast enda alla riigimetsades 45,3% ja erametsades 27,4% (Prt jt., 2007).
Kehtiva metsaseemnemajanduse arengukava jrgi on aastateks 20032009 planeeritud aastane mnniseemnevajadus 1160 kg ja planeeritav seemnevaru 4500 kg (Eesti metsaseemnemajanduse, 2002). Et saada suure tootlikkusega ja kvaliteetne puistu, tuleks seemet varuda ainult kige kiirema kasvu ning parema kvaliteediga puudelt (Pihelgas, 1959).

Heade prilike omadustega seemne saamise eeldus on valida puistutest vlja hea kasvu ja kvaliteediga plusspuud ning neid vegetatiivselt paljundada. Plusspuu on fenotbi jrgi vlja valitud puu, mille genotpi pole veel kloonide vi jrglaskatsetega kontrollitud (Helms, 1998). Plusspuu tvi peaks olema sirge, hea laasuvusega, heleda koorega, teravatipulise vraga, peente vi keskmiste okstega ja tiheda okastusega. htlasi on valiku aluseks puu hea laasuvus; krguse ja diameetri poolest peaks ta tunduvalt letama mbritsevaid samavanuselisi naaberpuid.
Sstemaatiline hariliku mnni selektsioon ja jrglaskatsete rajamine sai alguse 20. sajandi alguses paljudes riikides, kus mnd on looduslikult levinud. Eriti suurt thelepanu on mnni plusspuude valikule pratud Phjamaades. Nii alustati Soomes plusspuude valikuga juba 1947. aastal (Venelinen et al., 1999). Samuti on Rootsis aastatel 19501960 valitud vlja umbes tuhat plussmndi (Karlsson, Rosvall, 1993). Eestis kujunesid plusspuude valiku aluseks nii prof. Endel Pihelgase (1959) juhised mnni kohta kui ka hariliku mnni ning kuuse plusspuude valimise juhend (Etverk, Pihelgas, 1966). Hariliku mnni puhul olid valikul suurima thtsusega nueteks puidu produktsioon ja kvaliteet. ksiti hinnati plusspuude valikul nende ldseisundit.
On arvatud, et tnu plusspuude valikul ja paljundamisel phinevale selektsioonile vib Eestis kultuurpuistute tootlikkus suureneda 10%. Majanduslikult on see otstarbekas, sest kulutused sellisele selektsioonimeetodile ei leta 1% puidu juurdekasvu tusu vrtusest (Etverk, 1977).

SEEMLATES ON PIKKA AEGA UURITUD PLUSSPUUDE KLOONE
ks metsaselektsiooni phiprobleeme oli teha kindlaks plusspuude genotbi headus. 1960. aastate lpus hakati Eesti seemlates plusspuude genotpi uurima peamiselt nende kloonide kasvu vrdlemise teel, hiljem veti arvesse ka kbikandvust ja seemnete omadusi iseloomustavaid nitajaid. Valikul kloonide jrgi tuli arvestada, et vastavad klooni omadused ei pruugi alati ilmneda nende seemnest saadud jrglastel (Pihelgas, 1977). Seetttu oli kloone valides oluline teha htaegu ka nende kunstlikku ristamist. Eestis alustati sellega 1967. aastal, mil ristati Songa, Kambja ja Jrvselja seemlates olevaid kloone Jrvselja plusspuudelt varutud ietolmuga. Hiljem ristamiskatsed katkesid ja alustatud uuringud jid lpetamata.
Fenotbi jrgi valitud plusspuude genotbi hindamiseks rajati aastail 19661968 nendelt puudelt kogutud seemnetest kasvatatud seemikutest jrglaskatsed. Neis uuriti hariliku mnni krguse ja rinnasdiameetri pritavust ning selgitati, millistest teguritest on phjustatud jrglaspuude krguse ja rinnasdiameetri varieeruvus (Kurm jt., 2000).
Siinse artikli eesmrk on teha kokkuvte plusspuude valimisest Eestis, analsida inventuuride andmeid ja anda hinnang meie mnni plusspuude nuetele vastavuse kohta. Phjalikumad analsi tulemused avaldatakse teadusajakirja Metsanduslikud Uurimused 46. numbris (Kurm jt., 2007).

EESTIS ON HARILIKU MNNI PLUSSPUID INVENTEERITUD NELJAL KORRAL
Esimene inventuur tehti plusspuude valimise kigus aastatel 19591971. Hiljem inventeeriti plusspuid kordusmtmistel 1987., 1996. ja 2001. aastal.
Prast esimest inventeerimisperioodi oli nimekirjas 411 plusspuud. Kige rohkem plusspuid tuli juurde teisel perioodil, kolmandal perioodil oli kige suurem plusspuude vljalangevus, mida vib selgitada maareformiga ja struktuurimuutustega metsanduse ssteemis. 2001. aasta 31. mai seisuga oli Eestis arvel 373 plussmndi (Kaljurand, 2001).
Inventeerimisel mdeti nii valitud plusspuude kui ka neid mbritsevate puistute tunnuseid. Siinses kirjutises on kasutatud mnni plusspuude inventeerimise andmeid. Kuna mnni plusspuid on kirjeldatud kige phjalikumalt nende esimese valiku kigus aastail 19591971, siis on just see andmestik jrgneva levaate aluseks.
Pritolult jagati plusspuud nelja piirkonda, mis Eestis on kehtestatud harilikule mnnile seemnelise rajoneerimise alusel. Need on Kirde-Eesti, Kagu-Eesti, Edela-Eesti ja Loode-Eesti (Kurm jt., 2003). Neljas regioonis valiti kokku 411 plussmndi (tabel 2), neist 102 oli esimeses pritolupiirkonnas (Jrvamaa, Jgevamaa, Ida-Virumaa ja Lne-Virumaa), 240 mnni plusspuud veti arvele teises piirkonnas (Tartumaa, Plvamaa, Vrumaa, Valgamaa, Viljandimaa); kolmandas pritolupiirkonnas (Prnumaa) oli 31 plussmndi ja neljandas paikkonnas (Harjumaa, Raplamaa, Lnemaa, Saaremaa, Hiiumaa) 37 mnni plusspuud. Kige enam plusspuid oli valitud Kagu-Eestis,sest seal on Eesti kige tootlikumad mnnikud.

PUU KRGUS JA TVE DIAMEETER ON PLUSSPUUDE VALIKU THTSAMAID ALUSEID
Krgus on oluline puistu nii olemasolevat kui ka potentsiaalset tagavara mrav takseernitaja. Seega on krgus ks plusspuu thtsamaid tunnuseid. Eestis peaks plusspuu letama teda mbritseva puistu keskmist krgust 10%, hevanuseliste puistute puhul soovitatavalt 15% (Pihelgas, 1959). Alati ei anna valitud plusspuu mtmete vrdlemine puistu keskmiste nitajatega objektiivset tulemust. Peale vrdlemise puistu keskmiste andmetega on vaja selgitada ka mikrokeskkonna mju puule (Pihelgas, 1970).
Meie andmetel olid peaaegu kik valitud plusspuud krgemad puistu keskmisest krgusest. Mdetud plusspuude koguarvust ligikaudu veerand vastas nudele letada puistu keskmist krgust 1015%. Kigist mnni plusspuudest ligikaudu pooled mnnid letasid puistu keskmist krgust le 15%. Ligikaudu veerandi valitud plusspuude krgus erines puistu keskmisest krgusest alla 10%. Plussmndide ja neid mbritsevate puistute krguse vahe keskmine oli 3,9 meetrit.
Plusspuude rinnasdiameeter on positiivses korrelatsioonis puu krgusega ja valides puid krguse jrgi, pole vajadust pstitada erinudeid diameetri kohta, mis teatavasti muutub vlistingimuste mjul (Pihelgas, 1986). Kuigi puu krgus on puu rinnasdiameetriga tugevas ja peaaegu lineaarses seoses (r = 0,70,8), ei peaks siiski plusspuudeks valima keskmisest palju jmedamaid puid (Nenykhin, 2000). Vga jmedad puud on sageli koonilise tve, jmedate okste ja laia vraga; puidu kvaliteet on halb. Intensiivsema jmeduskasvuga plusspuudel on puidu tehnilised omadused halvad (Etverk, Pihelgas, 1966). Mtmisandmetest lhtuvalt on Eestis plusspuudeks valitud mnnid, mille rinnasdiameeter oli neid mbritseva puistu diameetrist keskmiselt 28% suurem.

PLUSSPUUDE VRA LBIMDU JA RINNASDIAMEETRI SUHE PEAKS OLEMA LIGI 10
Puu kasvuenergiat ja kvaliteeti iseloomustab puu vra, mille peamised nitajad on selle lbimt, pikkus, tihedus, okste jmedus ja pikkus ning okste hargnemisnurk. Vra tunnused olenevad suuresti puu asukohast, valgus- ja kasvuoludest (Pihelgas, 1991). Plusspuude vra peaks olema hsti arenenud, mitte laiuv ega liiga tihe, smmeetriline ja teravaladvaline (Pihelgas, 1963). Kige enam leidus valitud plusspuude hulgas teravatipulisi (ligi 60%) puid. Teravatipulised vrad nitavad kestvat intensiivset krguskasvu, mistttu sellised genotbid on suure vrtusega.
Andes hinnangut plusspuule, on olulise thtsusega vra lbimt: mida kitsam on vra, seda rohkem puid vib kasvada kindlal maa-alal ja puistu tagavara oleneb suurel mral puude arvust. Kitsavraliseks tbiks peetakse mnnipuid, mille vra laiuse suhe rinnasdiameetrisse on 615. Plusspuude vra lbimdu ja rinnasdiameetri suhe peaks olema 10 (Pihelgas, 1991). Meie andmete phjal oli see nitaja keskmiselt 10,7. Varasemas uurimuses (Etverk, Pihelgas, 1966) leiti, et kitsas vratp domineeris suuremalt jaolt kogu Eestis, aga laiavralised mnnid olid lekaalus Loode-Eestis ja saartel. E. Pihelgase jrgi ei tohiks plusspuu vra laius letada 12% puu krgusest. Eesti plusspuudest pooltel ei leta vra laius 12% puu krgusest. Kigist plusspuudest letas vaid viiendikul vra laius 15% puu krgusest.
Vra laiust vib iseloomustada ka selle suhtega rinnasdiameetrisse. Nagu eldud peaks plusspuude vra lbimdu ja rinnasdiameetri suhe olema 10 (Pihelgas, 1991). Meie andmetel oli see nitaja keskmiselt 10,7.
Suhteliselt pikk vra vib kll halvendada tvepuidu kvaliteeti (okslikkuse tttu), kuid suurendab puu elujudu. Plusspuudeks peetakse klbmatuks liiga pika vraga puid: mnnil le 30% puu krgusest (Pihelgas, 1959). Meie andmestikus oli koguni 34% plusspuudest liiga pika suhtelise vraga.
Tunduvalt ohtlikumaks vib osutuda liiga lhike vra (alla viiendiku tve pikkusest), mille korral on ka puu juurdekasv vike ja varutud pookeokste kvaliteet halb (Pihelgas, 1963). Meie andmestikus oli liiga lhikese vraga puid (ehk alla 20% tve pikkusest) valitud plusspuudest 11%.
Plusspuid tuleks valida peente lhikeste okstega, sest sel puhul kulub palju vhem kasvuruumi, mistttu puistu tootlikkus suureneb (Pihelgas, 1963). Selgus, et enamasti olid meil valitud plusspuude oksad peened ja lhikesed (82%), kuid theldati ka keskmise jmedusega (15%) ja jmedamaid oksi (1%).
Antud ts vaadeldi ka okste paiknemise nurka tve suhtes uuritud puudest ligikaudu 40%-l paiknesid oksad rhtsalt ja ligikaudu 60%-l teravnurga all.

PLUSSPUUDE TVI PEAKS OLEMA SIRGE JA VIGASTUSTETA, VANUS 6080 AASTAT
Plusspuu tve kvaliteet oleneb jrgmistest teguritest: sirgus, laasumine, okste jmedus ja sihvakus. Mainitud tunnuste hindamiseks pole absoluutset kriteeriumi, sest need olenevad suuresti kasvuoludest ning puistu vanusest. Igal juhul peaks valitud plusspuu olema sirge tvega. Plusspuul ei tohiks olla keerdkasvu, tve ekstsentrilisust, rhniauke jne. Ei tohiks valida puid, mille tve spiraalne kasv viitab kasvulhede olemasolule. Okslikkust ei ole metsaaretajate arvates vimalik geneetiliselt parandada, seeprast jetakse okslikud puud puidu kvaliteedist lhtuvalt aretustegevusest vlja (Hggstrm, 1964).
Hilisemate seisukohtade jrgi (Eriksson, Ekberg, 2001) soovitatakse valida plusspuid kultuurpuistutest, kus kasvavate puude eelneval plvkonnal on uuritud tve omadusi. Seetttu lhtutakse valikul tve alumise, kuid majanduslikult kige thtsama osa kvaliteedist. ldiselt on Eesti plusspuud valitud sirgete ja vigastusteta puude hulgast. Siiski theldati valitud plussmndidel mningaid tvevigastusi ning 5%-l puudest oli kver tvi.
Plusspuid tuleks valida vanuses, kus nende prilikud omadused on juba vlja kujunenud, siis on puud parimas elujus ja nende paljundamine on tehniliselt lihtne. Eestis on soovitatud valida plusspuid 6080 aasta vanuses (Etverk, Pihelgas, 1966).
Valimise hetkel olid peaaegu 2/3 plusspuudest vanusevahemikus 6080 aastat. Plusspuude koguarvust kolmandik olid le 80 aasta vanad. Kuna valiku algusajast on mdunud juba mitu aastakmmet, hakkavad valitud plusspuud vanuse tttu vlja langema. Seega tuleks intensiivistada uute plusspuude vljavalimist.

HARILIKU MNNI PLUSSPUUDE TVI ON HSTI LAASUNUD, ENAMIK NEIST KASVAB MUSTIKA JA POHLA KASVUKOHATBIS
Laasumine on puidu kvaliteedi seisukohalt esmathtis. Seda mjutab suuresti kasvukoha kvaliteet: viljakatel muldadel on laasumine alati viksem. Ometi vib laasunud puid ja puistuid leida ka viljakatel aladel ja vastupidi. See viitab asjaolule, et laasumine ei olene ainult kasvuoludest, vaid ka prilikkusest. Elusvra hlmab vanematel puudel 2530% ja keskealistel puudel le 50% puu krgusest (Pihelgas, 1991). Plussmndidel peaks laasunud tveosa olema le poole puu krgusest. Eestis on plussmndide valikul nimetatud nuet arvestatud ligikaudu pooltel juhtudel.
Eestis valiti plusspuid nii looduslikest kui ka kultuurpuistutest, enamjaolt olid need parimad antud piirkonnas. Puistus, kust plussmnnid valitakse, peaks mnni osathtsus olema vhemalt 6070% (Etverk, Pihelgas, 1966). Selleks sobivad Ia kuni II boniteedi mustika-, pohla-, jnesekapsa-, jnesekapsa- pohla- ja jnesekapsa-mustikamnnikud. Varasemate uurimuste phjal (Pihelgas, 1968) letasid plusspuud enamasti puistu keskmist he boniteediklassi vrra, kuid Kilingi-Nmme piirkonna plusspuude boniteet letas puistute boniteeti isegi 1,8 boniteediklassi vrra. Phja- ja Loode-Eestis, kus suure boniteediga mnnikuid leidus vga vhe, valiti plussmnde ka parematest kastikuloo mnnikutest.
Plusspuude andmestiku analsimisel selgus, et kige enam plusspuid kasvas mustika (180 plusspuud) ja pohla kasvukohatpides (140 plusspuud).

EELSEISEV VALIK RISTAMISEST SAADUD JRGLASTE HULGAS TAGAB SUUREMA GENEETILISE KASU
Jrgmise aretustskli puhul tuleb ennekike otsustada, kas valida vlja vanempuud (tagasi suunatud valik) vi leida nende parim vaba tolmlemise teel saadud jrglane (eelseisev valik; Ruotsalainen, 2002). Tagasi suunatud valik thendab parimate plusspuude tunnistamist vanemateks jrgmisel paljundamisel (rameedid seemlates) vi aretuse jaoks nii, et uued jrglased oleksid meldud tulevase aretustskli aluseks, phinedes jrglaskatsete tulemustel. (Ruotsalainen, Lindgren, 1998). Vabatolmlemise teel saadud seeme on laialdaselt kasutatav, odav ja sageli kiiresti kttesaadav materjal nii metsapuude jrglaskatsete kui ka kultuuride jaoks. Kuid vaba tolmlemisega materjali kasutuse peamine puudus seisneb selles, et kontrollimata ietolm vhendab saavutatud geneetilist kasu (Harju, 1995). Kui teha eelseisev valik ristamisest saadud jrglaste seas, on geneetiline kasu suurem kui vabatolmlemise teel saadud jrglaste puhul.
Jrglaskondi, mis on kasvatatud plusspuude seemneist, on vajalik vrrelda kontrollvalimiga krguskasvu, tve omaduste, vastupidavuse jt. nitajate poolest. Plusspuid, mille seemnelistel jrglaskondadel on 1525-aastaselt kontrollvalimiga vrreldes oluliselt paremad nitajad majanduslikult hinnaliste tunnuste ja omaduste jrgi, kasutatakse krgema geneetilise vrtusega II astme seemlate rajamiseks. Lpliku hinnangu plusspuudele vib anda antud liigi puhul seemnelise jrglaskonna katsetamisel poole raievanuseni.
Kuna tehtud uuringu tulemustest selgus, et meie plusspuud vastavad rahvusvaheliselt aktsepteeritud nuetele, on vimalik selektsiooniprintsiipe korrektselt jrgides meie kultuurpuistute tootlikkust tunduvalt suurendada.

Kirjandus
Eesti metsaseemnemajanduse arengukava aastani 2030. 2002. Seemnemajanduse arengukava trhm. Tartu.
Eriksson, G., Ekberg I. 2001. An Introduction to Forest Genetics. Uppsala.
Etverk, I. 1977. Metsaselektsioonist Mets Puit Paber, 8: 1318.
Etverk, I., Pihelgas, E. 1966. Hariliku mnni ja kuuse plusspuude valimise juhend. ENSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Peavalitsus. Tallinn.
Harju, A. 1995. Genetic functioning of Scots pine seed orchards. Acta Universitatis Ouluensis. A Scientiae Rerum Naturalium, 271.
Helms, J. A. (ed.) 1998. The Dictionary of Forestry. The Society of American Foresters, 210.
Hggstrm, B. 1964. Appendix A Directions for evaluating and selecting plus trees. An International Review of Forestry and Forest Products.
Kaljurand, H. 2001. Metsaselektsiooniobjektide inventuur 20002001. Metsakaitse ja Metsauuenduskeskus. Tartu.
Karlsson, B., Rosvall, O. 1993. Breeding programmes in Sweden Norway spruce. Proceedings Nordic Group for Tree Breeding, Edinburgh, Scotland.
Kurm, M., Meikar, T., Tamm, . 2003. Kohalike okaspuude seemnete pritolust Eestis. Metsanduslikud Uurimused/ Forestry studies XXXVIII: 1945.
Kurm, M., Mls, T., Tamm, ., Jepera, E. 2000. Krguse ja rinnasdiameetri pritavuse uurimine harilikul mnnil. Metsanduslikud Uurimused/ Forestry studies XXXII: 3242.
Nenyukhin V. N. 2000. Variability of morphological parameters in Pinus sylvestris plus trees in in Ul`yanovsk Oblast. Lesovedenie, 5: 7275 (in Russian with summary in English).
Pihelgas, E. 1959. Hariliku mnni plusspuude valiku juhend. ENSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Peavalitsus. Tallinn.
Pihelgas, E. 1963. Hariliku mnni selektsioon. Tallinn. Pihelgas, E. 1968. Plussmndide valikust Eestis. Metsamajandus. Tallinn. Pihelgas, E. 1970. Geneetika ja selektsioon metsamajanduses. Tallinn.
Pihelgas, E. 1977. Plusspuude genotbi uurimisest. In: Eesti Pllumajanduse Akadeemia teaduslike tde kogumik 105. Tartu, 1519. Pihelgas, E. 1986. Plussmndide fenotpilistest tunnustest ja nendevahelistest seostest. Metsamajandus, Tallinn, 4375.
Pihelgas, E. 1991. Seed stands and plus trees. Genetics of Scots pine. Budapest: 117123. Prt, E., Adermann, V., Lepiku, P. 2007. Metsavarud Aastaraamat Mets 2006. Tartu: 142.
Ruotsalainen, S. 2002. Managin breeding stock in the initiation of a long-term tree breeding programm. Metsntutkimuslaitoksen Tiedonantoja (Finnish Forest Research Institute, Research Papers) 875.
Ruotsalainen, S., Lindgren, D. 1998. Predicting Genetic Gain of Backward And Forward Selection in Forest Tree Breeding. Silvae Genetica, 47, 1: 4250.
Venelinen, M., Aronen, T., Hggman, H., Nikkanen, T. 1999. Differences in pollen tube growth and morphology among Scots pine plus trees. Forest Genetics, 6, 3: 139147.



Malle Kurm, Andres Kiviste, Tiit Maaten

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet