Teadmistepõhisest majandamisest on viimasel aastakümnel räägitud aina sagedamini. Mil moel on see põhimõte mõjutanud Eesti metsandust?

Idee pärineb valitsuse kinnitatud strateegiast “teadmistepõhine eesti”
Teadmistepõhisus on Eesti teaduse ja ka ühiskonna arengusihina viimasel kümnendil omandanud olulise tähenduse. Teaduste akadeemia eestvedamisel valmis 1999. aastal strateegia “Teadmistepõhine Eesti“, mille kinnitas vabariigi valitsus. See protsess jätkus 2001. aastal, mil riigikogu kiitis heaks teadus- ja arendustegevuse strateegia “Teadmistepõhine Eesti 2002–2006”. Nüüdseks on rakendunud järjekorras juba kolmas strateegiadokument “Teadmistepõhine Eesti 2007–2013”.

Kuna praeguseks on möödunud juba ligi kümme aastat esimese kõnealuse strateegia heakskiitmisest, vaatleme, millist mõju on teadmistepõhisus avaldanud metsamajandusele.
Kõigepealt sellest, mida üldse kujutab endast tänapäevane metsamajandus. Kindlasti iseloomustavad seda metsakasutuse mitmekülgsus, püüdlus minimeerida metsamajandustegevuste keskkonnamõju, avalikkuse huvidega arvestamine, lisaks üha suurenev efektiivsus ning sellest tulenev töötajate hulga vähenemine. Ära ei tohi unustada ka muutuvat kliimat ja oluliselt teisenenud majandussituatsiooni. Nüüdismetsandust iseloomustab püüdlus jätkusuutlikkuse ja säästvuse poole. Olgu mainitud, et autori jaoks on “jätkusuutlik” ja “säästev” sünonüümid. Neid mõisteid võiks piiritleda nõnda: Metsa majandamine on säästev/jätkusuutlik, kui see tagab elustiku mitmekesisuse, metsa tootlikkuse, uuenemisvõime ja elujõulisuse ning ökoloogia-, majandus-, sotsiaalseid ja kultuurivajadusi rahuldava mitmekülgse metsakasutuse.
Selles definitsioonis on mitu tingimust, mille täitmise korral võiks metsamajandamist pidada säästvaks/jätkusuutlikuks. Lisatud joonis illustreerib seda, kui palju on säästval metsandusel eri tahke ning toob esile asjaolu, et säästvust hinnata polegi nii lihtne. Kas selleks piisab eksperthinnangust või halvemal juhul lihtsalt hinnangust, et kõik määratluse tingimused on täidetud? Kas niisugused hinnangud on usaldusväärsed? Jättes need küsimused õhku rippuma, siirdun tagasi põhiteema juurde. Tooksin siinkohal viite Eesti teadus- ja arendustegevuse strateegiale “Teadmistepõhine Eesti 2007–2013”, mis selgitab: Teadmistepõhiseks nimetatakse ühiskonda, kus teadmised ja oskused on tähtsaim strateegiline ressurss ning eesmärkide saavutamine riigivalitsemises, majanduses, sotsiaalelus ja loodushoius toetub teadmistele, analüüsile, diskussioonile ja koostöövõimele.
Samas dokumendis on ühtlasi lisatud, et: Teadmistepõhist majandust iseloomustab toodete ja teenuste suur lisandväärtus, mis saavutatakse pideva uuendustegevuse kaudu. Uuendustegevus ehk innovatsioon hõlmab nii uute teadussaavutuste kui ka juba olemasolevate teadmiste, oskuste ja tehnoloogiate uudsel moel kasutamist. (Strateegia on elektrooniliselt kättesaadav veebilingilt http://www.hm.ee/index. php?popup=download&id=5771)

Rakendusuuringuid on vaja metsamajanduse eri valdkondades
Metsamajandus on traditsioonide poolest rikas tegevusvaldkond. Kuid kas traditsioonid ja reeglid tuginevad tingimata teadmistele? Ja kas kehtestatud reeglid on alati piisavad tagamaks, et teadmised ja oskused oleksid metsamajanduses “tähtsaimaks strateegiliseks ressursiks ning eesmärkide saavutamine tugineks teadmistele, analüüsile, diskussioonile ja koostöövõimele”, või peaks metsamajandaja ka omalt poolt mingeid samme astuma, et teadmiste põhisust suurendada? Vaadates erisuguste eluvaldkondade toimimist, võib tõdeda, et teadmistepõhisusest rääkides jõutakse varem või hiljem (kusjuures heade näidete puhul varem) välja teaduse kui usaldusväärsete ning rakendatavate teadmiste allikani. Metsamajandus pole erand.
Praktikast võib näiteks tuua hulga teemasid, mille lahendamiseks oleksid rakendusuuringud hädavajalikud. Näiteks metsakuivenduse mõju metsaelustikule on seni Eestis üsna vähe uuritud, samas mõjutab ja kujundab metsakuivendus suurt osa Eesti metsadest. Öeldavasti metsakuivendus ühelt poolt soodustab teatud liikide seisundit, kuid teiselt poolt kaasneb sellega ka oluline negatiivne mõju. Milline see mõju täpselt on ning millised on metsakuivendusest potentsiaalselt ohustatud liigid, see vajab selgitamist.
Teise näitena võiks tuua eluslooduse mitmekesisuse kaitse meetmed majandusmetsades. Võiksime ju eeldada, et loodusväärtuste kaitseks on loodud kaitsealad ning majandusmetsades võiks majandustegevus toimuda suuremate piiranguteta. Paraku see nii ei ole ja oluline osa metsade elurikkusest asub majandatavates metsades. Üks säästva metsanduse põhinõudeid on see, et metsi majandades tuleb tagada metsade elurikkuse säilimine. Kuidas metsa elurikkust hoidvalt majandada ning sealjuures ka majanduslikku tulu saada, väärib samuti uurimist. Räägitud on sellestki, et metsi majandades võiks proovida jäljendada kasvukohatüübile omast häiringumustrit. Aga kuidas seda teha ning kas see on teostatav, seda pole piisavalt uuritud.
Kolmandaks on Eestil eri rahvusvahelistest kokkulepetest tulenevad kohustused võtta senisest enam tarvitusele taastuvaid energiaallikaid. Metsadest on võimalik varuda senisest enam puitu, ennekõike halli leppa, mida on kasutusvõimaluste piiratuse tõttu vähe raiutud ning mille turunõudlus on seetõttu tagasihoidlik. Seega tuleks suurendada lehtpuude raiemahtu, ühtlasi võtta kasutusele ka raiejäätmed – puitmass, mis seni on jäänud raie järel langile maha, näiteks oksad ja kännud. Eri andmetel tekkib Eestis raiejäätmeid kuni 2,5 miljonit tihumeetrit aastas. Tuleb täpsustada, mil moel mõjutab nende võimalik kasutuselevõtt metsaelustikku.

RMK kui eesti suurim metsamajandaja on rakendusuuringutest huvitatud
Eesti suurim metsamajandaja RMK on oma arengukavas 2009–2012 (see on elektrooniliselt allalaetav lingilt http:// www.rmk.ee/files/RMK_arengukava2009_ 2012.pdf) kirjeldanud RMK teadus- ja arendustegevust: Et RMK-s säiliks ja kasvaks võimekus säästvat metsandust praktiseerida, seab RMK eesmärgiks toetada metsanduslikke rakendusuuringuid ja metsandusharidust. Metsanduslike rakendusuuringute prioriteetide väljaselgitamine ning rahastamistaotluste hindamine toimub tunnustatud erialaasjatundjatest koosnevas RMK teadusnõukogus. Metsanduslikule teadus- ja arendustegevusele kaasaaitamise peamiseks kriteeriumiks on praktikas rakendamist leidnud uuenduste arv ning antud eesmärgi saavutamiseks planeeritud eelarvevahendite maht.
Riigimetsa majandaja tajub vajadust rakendusuuringute järele, mis suurendavad metsamajandusotsuste ja -tegevuste teadmistepõhisust. Tähtis on mõista, et pelgalt kehtestatud reeglite järgimisest nüüdses metsamajanduses ei piisa, kuna metsamajandajalt oodatakse enamat. Seda peaks hästi kirjeldama säästva metsanduse definitsiooni all toodud joonis. Et vastata säästva metsamajanduse rahvusvaheliste standardite nõuetele, ja ka ühiskonna survele, peab metsamajandaja olema suuteline selgitama oma otsuste ja tegevuste tagamaid ning vajaduse korral neid sisuliselt põhjendama. Oma seisukohtade kaitseks esitavad huvipooled metsamajandajale tihti nii argumendid kui ka neid toetavad viited rahvusvahelistele teadusuuringutele. Sel moel võib juhtuda, et metsamajandaja ei saagi arutelus osaleda, kuna tal pole oma väidete tõestuseks kõrgetasemeliste rakendusuuringute andmeid.

RMK on alates 2008. aastast rahastanud kolme rakendusuuringut
RMK on teadmistepõhise metsamajandamise teel seni teinud mitu olulist sammu edasi. Esiteks kutsus RMK 2008. aasta alguses kokku teadusnõukogu, mis koosneb oma valdkonna tunnustatud teadlastest ning nõustab RMK juhatust rakendusuuringute tellimisel. Teiseks tegi RMK põhimõttelise otsuse rahastada rakendusuuringuid miljoni krooniga aastas. Rakendusuuringute rahastamise esimene voor on juba läbi: RMK on teinud otsuse rahastada kolme mahukat rakendusuuringut, mis kõik on seotud RMK jaoks esmatähtsate teemadega. Kirjeldan lühidalt neid rakendusuuringuid.
Uuring “Raidmete kasutuselevõtuga ohustatud koore- ja puiduseoselised liigid Eestis“ keskendub metsaelustikule, mis satub potentsiaalselt ohtu, kui raidmete kasutuse maht hüppeliselt suureneb (Eestisse rajatavate elektri ja sooja koostootmisjaamade käivitumisel). Eeldatavasti võimaldab uuring korraldada raidmete varumist nõnda, et koore- ja puiduseoselised liigid ei satu ohtu.
Rakendusuuring “Metsakuivenduse mõju potentsiaalselt ohustatud elustikule“ hindab metsakuivenduse mõju tundlikumate elustikurühmade (limused, samblad, putukad) liigirikkusele ja koosseisule. Siht on muuta metsakuivendusrajatiste hooldus ning rekonstrueerimine senisest keskkonnahoidlikumaks. Tuletagem meelde, et riigimetsade pindalast hõlmavad kuivendatud metsad üle 50% ja need süsteemid on riigimetsade majandamiseks äärmiselt olulised. Kui üle pooltes riigimetsadest on võimalik muuta metsakuivendust keskkonnasäästlikumaks, on see märkimisväärne tulemus.
Uuringu “Puistu takseertunnuste juurdekasvu mudelite täiustamine“ eesmärk on luua puu kasvu ja väljalangevuse võrranditele tuginev puistu kasvumudel, mis võimaldaks metsamajandajal senisest täpsemini prognoosida puistu takseertunnuste muutusi. Senised mudelid ei ole piisavalt täpsed: kui neid edaspidigi kasutada, on teadlaste sõnul risk teha valesid majandusotsuseid.
Eeltoodu põhjal julgeb autor järeldada, et riigimetsade majandamine liigub õiges suunas, st. teadmistepõhisuse poole. Mõistagi võtavad rakendusuuringud ning esmaste tulemusteni jõudmine aega, kuid sellest hoolimata võiks see olla üks metsamajanduse aluseid. Teadmistepõhine metsamajandus on võimalik ja parafraseerides Eesti teadus- ja arendustegevuse strateegiat, on selleks vaja, et teadmised ja oskused oleksid metsamajandamises tähtsaim strateegiline vara ning sihi saavutamine tugineks teadmistele, analüüsile, diskussioonile ja koostöövõimele. Ja kui teadmistest ja oskustest jääb puudu, siis tuleb neid järjepidevalt juurde hankida.