Vanade metsade elurikkuse säilitamiseks on Eesti metsanduse arengukavas aastani 2010 sätestatud eesmärk vähemalt 10%
metsamaast majandamisest välja jätta. Käes on aeg arutleda, kas loodud kaitsealade võrgustik tagab vanade metsade elurikkuse
säilimise.

SMI (statisttiline metsade inventuur) andmetel moodustavad loodusmetsad 2,3% ja
loodusdirektiivi elupaikade kriteeriumeile
vastavad alad 12,2 % eesti metsamaast

Metsameeste hinnangul on Eesti metsade üldseisund viimase poolsajandi jooksul paranenud, eelkõige peetakse silmas üldist metsamaa pindala tõusu, tagavara suurenemist jmt. Negatiivsena on välja
toodud näiteks alla 50-aastaste männikute
ja kaasikute nappust ning teatud puuliikide
valmivate ja küpsete puistude rohkust (Pärt 2008, 2009). Järelikult peaks meil olema väga palju eakaid metsi? Kui on palju vanu metsi, poleks vaja muretseda vanade metsade elustiku kaitse pärast – põliste metsadega seostub kuni
viiendik meie metsaliikidest (Lõhmus 2005). Miks metsa looduskaitsjad siiski pidevalt muretsevad?

Arvestades kasutada oleva inventuuri andmeid, võib vanad looduskaitseliselt väärtuslikud metsad jagada kahte rühma:
• Looduskaitseliselt kõige väärtuslikumad vanad loodusmetsad, mis vastavad vanu looduslikke metsi otsinud inventuuri rangetele vanuse ja struktuuri kriteeriumitele.
• Looduslähedased, pikaajalise maastikulise järjepidevusega metsad, mis vastavad vähemalt mõnele Euroopa Liidu loodusdirektiivi metsaelupaiga kirjeldusele. Erinevus eelnevaga seisneb selles, et kriteeriumid metsaomastele struktuurielementidele ja vanusele on mõnevõrra nõrgemad ja elupaik võib olla enam inimmõjune (Paal 2007, Palo 2004).
Eesti kohta tervikuna võimaldab looduslähedaste metsade pindala hinnata statistiline metsade inventuur (SMI), mis alates 2005. aastast registreerib ka looduslike metsade ja loodusdirektiivi elupaigatüüpide esinemist metsamaal. 2007. aasta SMI andmetel on Eestis 2,3% ehk 51 700 ha (viga ± 19,6%) metsamaast kaetud loodusmetsadega, neist 36,4% ehk 18 800 ha asub kaitseja hoiualadel. Kuivendusest mõjutamata on 85,0% loodusmetsadest ehk 43 900 ha, kuid kaitsealadel on kuivenduseta loodusmetsi vaid 32,1% ehk 16 600 ha. Loodusdirektiivi elupaikade kriteeriumeile vastavaid alasid oli 2007. aastal SMI andmeil 12,2% metsamaast ehk 269 300 ha (viga ± 6,8%), kuid sellest vaid 19,1% ehk 51 400 ha paikneb rangete raiepiirangutega sihtkaitsevööndites. Kaitse- ja hoiualadele tervikuna jääb 30,8% ehk 83 000 ha loodusdirektiivi rahuldava elupaigakvaliteediga aladest. Loodusdirektiivi elupaigad sisaldavad eeldatavalt vanu loodusmetsi, kuid sinna võivad kuuluda ka nooremad metsad (näiteks laialehised metsaelupaigad) või pikaajalise inimmõjuga väärtuslikud metsaosad (puiskarjamaad, oosimetsad vmt.).
SMI hinnangud kinnitavad varasemaid andmeid: vääriselupaikade ja Eesti metsakaitsealade võrgustiku inventuuride tulemusel vastas 1,5% metsadest VEP kriteeriumitele ja kaitsealadel oli selliste metsade osakaal 3,7% (Andersson jt. 2003). Ka Asko Lõhmuse töögrupi uuritud 900 km2 maastikul kvalifitseerus loodusmetsaks väljaspool kaitsealasid olevatest metsadest 1,2% ja 6,4% kaitsealade metsadest (Lõhmus jt. 2005).

Kui suur peaks olema loodusmetsade pindala?
Looduslikust häiringudünaamikast lähtuva metsa vanuselist struktuuri kirjeldava mudeli kohaselt peaks üle 100-aastane mets haarama 32- 42% kogu Eesti metsamaast (Lõhmus jt. 2004). Selleks, et oleks arvestatava tõenäosusega võimalik säilitada vanade loodusmetsade elurikkust, on majandustegevusest vaja välja arvata vähemalt 10% metsamaast, mis peab olema sealjuures ka esinduslik valim erinevatest kasvukohatüüpidest. See 10% metsamaast peab koosnema 75% ulatuses loodusmetsa kriteeriumitele vastavatest üle 100-aastastest metsadest ja 25% võivad olla nooremad, peamiselt tuulehäiringust taastuvad nooremad suktsessioonijärgud, n.ö. puhver. Eelmisest lõigust nähtub, et selliseid metsi on järel ligikaudu 15 korda vähem kui on vajalik vanade loodusmetsade spetsiifilise elustiku liikide püsimajäämiseks metsamaastikul. Ligikaudu 12–16 protsendil metsamaast (loodusdirektiivi metsaelupaigatüüpide kriteeriumitele vastavad metsad) on teatavat potentsiaali selle tühimiku täitmiseks.
Vanade metsade elustiku kaitseks rakendatavate meetmete tõhusust võib alandada nähtus, mida ökoloogias tuntakse väljasuremisvõlana. Väljasuremisvõlg väljendab liikide hulka, mis on välja suremas minevikus tehtud majandamisotsuste mõju tagajärjel. Vana loodusmetsa puhul tähendab see eelkõige liike, mida täna võib väikestes loodusmetsa laikudes veel leida, kuid mille elupaigad on muutunud niivõrd väikeseks ja üksteise suhtes isoleerituks, et lokaalpopulatsiooni väljasuremine on olukorra jätkudes üksnes aja küsimus. Lõuna-Soomes, kus sarnaselt Eestile hinnatakse säilinud loodusmetsade pindala suuruseks ca 1% metsamaast, on hinnatud vanade metsadega seotud liikide väljasuremisvõlaks 1000 liiki (Hanski 2000). Kui Soomes hinnatakse metsamaa üldist pindala suhteliselt stabiilseks, siis Eestis oli eelmise sajandi alguseks metsamaa pindala tervikuna langenud alla 20% maismaast. Seega ei ole meie vanade metsade elustik sattunud elupaikade vähenemisest tingitud surve alla esmakordselt, vaid on seda olnud juba vähemalt viimased 100 aastat. Mõnevõrra võis seda survet varasematel aegadel leevendada vanade puudega poollooduslike koosluste järjepidev olemasolu.
Vanade metsade üldpindala vähenemise kõrval on elupaigad ka killustunud. Keskmine metsa vääriselupaiga suurus on pelgalt 2 hektarit, mis vastab üsna täpselt keskmise puistu ehk eralduse suurusele (Andresson jt. 2003). Ida- Virumaal on kaardistatud vanade loodusmetsade ja soo-lehtmetsade elupaigalaikude pindala mediaanväärtus veidi üle 3 ha ning siirdesoo- ja rabametsadel üle 10 ha. Kui aga piirata seda valimit tingimusega, et vähemalt viimase sajandi topograafilisel kaartidel (1895, 1950, 1996) peab elupaik olema üleni kaetud metsaga, kahaneb pindala mediaanväärtus vanades loodusmetsades ja soo-lehtmetsades umbes 1 ha võrra, raba- ja siirdesoometsades koguni ligi 4 ha võrra (Hoder 2008, Palo jt. 2007).

Kaitstavate metsade kvaliteet on tihti madal
Eesti metsade pindala, keskmist raievanust ja looduslike häiringute keskmist sagedust arvesse võttes arvutati, et Eestis peaks olema erinevatesse metsakasvukohatüüpidesse kuuluvaid vanu, mittemajandatavaid metsi range kaitse all 8,5–11,3% (Lõhmus, 2004) nende kogupindalast. Värskeim ülevaade rangelt kaitstavate metsade tüpoloogilise esinduslikkuse kohta pärineb 2009. aasta jaanuarist, mil riikliku säästva metsanduse raporti koostamise raames tehtud analüüsi kohaselt oli rangelt kaitstud metsade osakaal tõusnud 9,7 protsendini metsamaast. Esinduslikkusnõude täitmiseks on vaja täiendavalt kaitse alla võtta umbes 2% metsamaast, millest valdava enamuse ehk ligi 40 000 ha moodustavad laane- ja salumetsad.
Vajakajäämisi metsade kaitsel on kinnitanud ka Euroopa Komisjon. 2005. a. pidi Eesti kontrollima ja täiendama seitsme elupaigatüübi pindala üheteistkümnest, kuid Riigikontrolli audit näitas, et 2007. a. esitatud uute andmete usaldusväärsuses võib paljudel juhtudel kahelda (Väärtuslike... 2008). Kontrollides elupaigalaiku tervikuna või ka suvalisi punkte elupaikades, võib sealt vaid pooltel juhtudel leida mingiks elupaigaks kvalifitseeruva metsakoosluse. Sealjuures on õigesti määratud elupaigatüüpe üksnes ¼ kõigist kaardistatud metsaelupaikadest. Usaldatavus erineb ka metsaelupaigatüübiti (Väärtuslike... 2008; Palo jt. 2008; Hoder 2008).
Eelnevatest SMI andmetest järeldus, et loodusmetsade osakaal kaitseala piires on küll ligi kolm korda kõrgem kui väljaspool kaitseala, kuid üle 60% olemasolevatest looduskaitseliselt väärtuslikemast metsaosadest paikneb väljaspool kaitseala. Ka kvaliteedikriteeriumitele vastavad loodusdirektiivi elupaigad moodustavad sihtkaitsevööndite pindalast umbes 1/5 (SMI 2007). SMI tulemusi toetab Ida- Virumaa loodusdirektiivi elupaikade pilootuuring. Sageli on üheks elupaigaks määratud terve sihtkaitsevöönd, mille puhul juba elementaarne kaardianalüüs näitab, et tegu ei saa olla ühtlase ökoloogilise kvaliteediga lähedastesse kasvukohatüüpidesse kuuluva alaga (Palo jt.). Kaitsealuse metsa looduskaitselise kvaliteedi määrab asjaolu, et 39,8%±7,8% kaitseala metsadest kuulub arenguklassi „keskealine” ja vaid 31,2±8,8% kuulub küpsete metsade arenguklassi (SMI 2007). Detailsemal struktuurielementide võrdlemisel võivad kaitseala metsad osutuda majandatavatest metsadest isegi vaesemaks. Asko Lõhmuse töögrupi uuritud 900 km2 suurusel Võrtsjärve ja Tartu vahelisel maastikul ilmnes, et kaitsealal esineb võrreldes majandusmetsadega rohkem vaid ilma kooreta tüügaspuid, kuid näiteks jämedat lamapuitu ja vanu suuri puid on kaitseala metsas vähem. Peamise põhjusena tõid uurijad välja, et ka enamik meie kaitseala metsast on viimase 200 aasta jooksul vähemalt korra olnud maha raiutud. Samuti on kaitsealal alaesindatud mitmekesise rindelise struktuuriga laane- ja salumetsad ja tervikuna on metsad kaitse all olnud väga lühikest aega (Lõhmus jt. 2005).

Metsade loodusväärtust vähendavad nii uuendus- kui hooldusraied
Raied mõjutavad metsade loodusväärtusi põhiliselt kahel viisil: uuendusraied muudavad mõneks ajaks drastiliselt keskkonnatingimusi ja seega kogu elukooslust, hooldusraied vähendavad kasvukohaomaste substraatide hulka, vaesustavad rindelist struktuuri ja mõjutavad seeläbi ka tulevikumetsa teatud struktuurielementide arvukust. Mets kui puistu kasvab raiutud alale paarikümne aastaga, s.t. asemele sirguvad uued noored puud. Mets kui väärtuslik elupaik peaks aga sisaldama mitmete põlvkondade eri suuruses puid ja neist tekkinud erinevas kõdunemisastmes substraate. Pika loodusliku arenguga metsa puhul ei saagi rääkida puistu keskmisest vanusest, vaid pigem aastaist (aastasadadest), mille jooksul see metsaala on olnud järjepideva arengudünaamikaga. Vana loodusmets ei ole reeglina ühevanuseliste vanade puudega puistu, olles seda pigem erandjuhul (uuenenud pärast suuremat tormi, põlengut, üleujutust vm. hulgaliselt kõdunevat puitu tekitanud häiringut).
Uuendusraiete mõju vanade puudega puistute osakaalule maastikus on siiski kõige lihtsam analüüsida, sest valitseva puuliigi keskmine vanus on metsamajanduslikult oluline ja metsakorralduse käigus fikseeritav näitaja. Puud võiksid küpsusvanusest sageli mitu korda vanemaks elada. Seetõttu võetakse vana metsa määratlemisel tavaliselt aluseks puude vanus, millest alates väheneb uuendusraiete tõttu vastava vanuseklassiga metsa pindala kiiresti. Just see vanus on nn pudelikael, mis määrab ära, kui palju ka tulevikus saab olla veel vanemaid puistuid ja kui palju metsa võib järjepidevalt looduslikult areneda.

ELF-i andmetel oli 2006. aastaks raiete tõttu hävinud 7,3% vääriselupaikadest
Ida-Virumaa loodusdirektiivi elupaikade andmebaasi kantud alade analüüsil (võrdlus maa-ameti 2005./2006. a. aerofotodega, perioodi algus on elupaikade andmebaasi kandmine ehk peamiselt 2000–2002) selgus, et kuigi raiest haaratud pindalad erinesid kaitsealadel ja neist väljaspool suhteliselt vähe, oli vanade loodusmetsade kogupindalast kaitsealadel hävinud 6%, väljaspool 32%. Soo-lehtmetsi raiuti kaitsealadel 12% ning väljaspool 38% kogupindalast, raba- ja siirdesoometsi kaitsealadel ei raiutud, väljaspool aga oli nende pindala kahanenud 2% võrra. Eeldades, et metsade raie jätkub samas tempos, kaob ainuüksi Ida-Virumaa loodusdirektiivi elupaigatüüpide andmebaasis olevatel aladel aastaks 2015 umbes 12% (591 ha) vanade loodusmetsade, 15% (83 ha) soo-lehtmetsade ja 5% (151 ha) rabaja siirdesoometsade pindalast (Hoder 2008).
2005.–2008. aasta metsaelupaikade seire andmeil (ilma pangametsadeta) on 10 alal 48-st tehtud mingisugust raiet, elupaigad on seetõttu osaliselt või täielikult kaotanud oma loodusväärtuse (lisandub 8 ala, millel sellist väärtust pole kunagi olnudki). 2007. aasta riigikontrolli auditi käigus leiti, et 2–4% elupaikadest on tehtud lageraiet (sh. väljaspool kaitsealasid asuvad metsad) ning lisaks on vähemalt sama palju kohti, mis erinevatel põhjustel osaliselt või tervikuna ei vasta ühegi metsaelupaiga kvaliteedikriteeriumeile (Palo jt 2008; Väärtuslike... 2008).
Eelnevale sarnase tulemuse andis ka Eestimaa Looduse Fondi poolt 2006. aastal läbi viidud kõrge loodusväärtusega metsades toimunud raiete uuring. Neljateistkümnes juhuslikult Mandri- Eestisse paigutatud 10 km diameetriga ringis kontrollisid Lang jt satelliitpiltide järgi aastate 2002-2005 kohta koostatud lageraiete kaardikihi järgi nende sattumist keskkonnaregistris registreeritud kõrge loodusväärtusega metsadesse (uuringust jäid välja loodusdirektiivi elupaigad). Kokku kontrolliti välitöödel üle 300 raielangi ja uuriti nende tausta keskkonnateenistustest. Ilmnes, et nimetatud kolme aasta jooksul oli lageraieid teostatud 0,1% kaitsealade sihtkaitsevöönditest, eelkõige oli tegemist illegaalsete raietevõi sanitaarraietega. Olukord oli märksa probleemsem väljaspool kaitsealasid paiknevates vääriselupaikades, mille pindalast oli raiutud ligi 4,3%. Arvuliselt oli vääriselupaiku raiete tõttu hävinud koguni 7,3%.

Metsade elurikkuse säilitamisel tuleb võtta senisest aktiivsem hoiak
Eeltoodut lühidalt kokku võttes on Eesti loodusmetsade pindala selgelt väiksem kui on vajalik vanade loodusmetsade elustiku püsimajäämiseks. Mõningat lootust annab asjaolu, et vähemalt loodusdirektiivi elupaikade kriteeriumitele vastab 12–16% metsamaast ja rangelt kaitstavate metsade esinduslikkuse saavutamiseks on jäänud teha veel viimased, kuigi majanduslikult kindlasti väga keerulised otsused. Eelnevaid numbreid võib tõlgendada optimistlikumalt või pessimistlikumalt, kuid loodusmetsade elurikkuse hoidmiseks on hädavajalik säilitada täna olemasolevad loodusmetsa killud, mis paiknevad hajali üle Eesti. Kahjuks asub kaitsealal praegu veel liiga vähe kõrge kaitseväärtusega loodusmetsa ja enamik loodusdirektiivi metsaelupaikadestki jääb väljapoole kaitseala, kus nende pindala kiiresti väheneb. Lisaks saame olemasolevaid andmeid loodusdirektiivi elupaikade paiknemise osas usaldada vaid pooltel juhtudel.
Eelnevast võib järeldada, et:
1. kaitsealade moodustamisel ei ole suudetud seni kaitse alla võtta kõiki kõrge loodusväärtusega tänaseni säilinud loodusmetsi;
2. kõrge kaitseväärtusega metsad paiknevad Eestis niivõrd hajali ja väikeste tükkidena, et neid pole seniste looduskaitseliste meetmetega võimalik efektiivselt kaitse alla võtta.
Tänaste teadmiste põhjal ei suuda Eesti kaitsealad tagada vanade metsade elurikkuse säilimist ning see sõltub suuresti tänastes majandatavates metsades paiknevate kõrge loodusväärtusega metsaala püsimisest ja majandatavate metsade looduslähedusest. Metsandust ei saa pidada säästlikuks, kui metsa majandamine kahjustab metsamaastiku võimet erinevate liikide elujõuliste populatsioonide hoidjana. Seega ei tohi tänased metsamajanduslikud otsused kahjustada majandatavate metsade loodusväärtust. Kuidas aga mõõta tänase metsanduse jätkusuutlikkust, kui liikide väljasuremisvõlg on juba 100 aasta taguste metsandus- ja maakasutuslike otsustuste tulemus? Kas tänane metsandus peab võtma vastutuse minevikus tehtud otsuste eest? Üldise metsandusliku filosoofia järgi tuleks eilsete teadmiste valguses tehtud valede otsuste eest vastutada ja neid püüda heastada. Sisuliselt tähendab see vastutulekut ühiskondlikule ootusele, et lisaks puidutootmisele peab mets säilima kui elurikkuse kandja.
Looduskaitse ja metsandus peavad mõlemad võtma elurikkuse säilitamiseks tänasest aktiivsema hoiaku. Metsalooduse kaitseks võib esile tuua järgmised kõige olulisemad eesmärgid:
• kaitsealade täiendav moodustamine ja/ või kaitse tõhustamine nende piirides koos aktiivsemate kaitsemeetmetega, sh looduslikule arengule kaasaaitamine;
• uute kaitsevõimaluste loomine keskmise ja väikse suurusega loodusmetsade kaitseks;
• majandatavate metsade (sh. piiranguvööndid) maastiku tasandil planeerimise algatamine, mille lahutamatu eesmärk on majandusliku tulu saamise kõrval metsamaastiku sidususe ja loodusläheduse hoidmine ning suurendamine.

Mida konkreetselt ette võtta?
Esimese ülesandena tuleb moodustada täiendavaid kaitsealasid sinna, kus on veel säilinud suurem terviklik raietest vähemõjutatud metsamassiiv koos loodusmetsa laikudega. Selliseid alasid võib Eestis leida vaid väga üksikuid. Oluline on raiest säästa just põlisel metsamaal asuvaid minimaalselt raiutud või pärast looduslikke häiringuid looduslikult taastunud metsi. Nn vana loodusmetsa tunnuseks ei ole üksnes puurinde vanus ega kahanda selle väärtust ka üksikud kännud. Puistu kõigi struktuurielementide esinduslikkuse kõrval tuleb arvestada maastikulisi näitajaid – ümbritseva metsamassiivi kompaktsus, majandamisintensiivsus ja -viis, kuivendatus ja võimalik häiritus (teed, asustus jmt).
Olemasolevatel kaitsealadel on vaja üle vaadata kaitsekorralduse aluseks olevad kaitse-eeskirjad. Tänane kaitsekorraldus jääb eriti piiranguvööndites liiga jäigaks, takistades piiranguvööndi metsa paindlikku majandamist ja olemasolevate loodusväärtuste hoidmist. Sihtkaitsevööndite eesmärk on suuremate loodusmetsa massiivide tekitamine, tagamaks elujõuliste populatsioonide jaoks vajalikku metsaala. Piiranguvööndis ja ka väljaspool kaitsealasid on vaja suurt paindlikkust, et tagada olemasolevate väikeste loodusmetsa laikude kui tänaste elurikkuse kandjate säilimine. Kahjuks ei saa me lähtuda eeldusest, nagu kaitseksime edukalt suuri looduslikke metsaalasid. Eesti metsamaastik on väga killustatud.
Soomes ja Rootsis laiemalt levinud metsade struktuurilise mitmekesisuse taastamine on samuti oluline temaatika. Taastamine sobib eelkõige noorte ja keskealiste monokultuuride struktuuri mitmekesistamiseks. Lisaks metsaelupaikadele vajavad Eestis kindlasti taastamist ka teised metsaga seotud elupaigad, nt. väikesed metsajõed ja nende kaldakooslused, mis on kuivendamisega rikutud. Kuid vanade metsade pindala saame lähiajal suurendada siiski vaid metsanduslikus mõttes valmivaid või küpseid puistuid raiumata jättes.
Eestis puudub täna mehhanism väikeste või keskmise suurusega (4–100 ha) metsakaitsealade moodustamiseks. Seda tühimikku on püütud täita vääriselupaikade kaitsega. Kahjuks pole nende kaitse piisavalt tugev ei era- ega riigimetsades, põhjusi on mitmeid. Uuemate uurimuste valguses peaksid vääriselupaigad olema ka keskmiselt suuremad kui seni. Tuleb luua väiksemate kaitse- või hoiualade võrk, kus väikesed põlised metsatükid liituvad nende ümber moodustatud (hetkel madalama loodusväärtusega) puhvermetsade kaudu.

Oluline on majandatavate metsade metsandusliku planeerimise sisulise kvaliteedi tõstmine
Metsakasutuse planeerimine peab toetama metsade ökoloogilist sidusust ja tagama, et maastikul olevad metsaelupaigad säilivad ning on omavahel ühendatud. Nii ei tohiks planeerida lageraieid vääriselupaiga tunnustega metsadesse ega nende vahetusse naabrusse, isoleerida lähestikku asuvaid elupaiku üksteisest lageraietega. Vooluveekogude kaldakooslused tuleb säilitada loodusliku tervikuna, mitte lähtuda raiete planeerimisel pelgalt kohustuslikest vöönditest. Tuleb kõrgemalt väärtustada ja alles hoida haruldasi võtmeelemente, nt vanad suured puud ja jäme lamapuit. Arvestades piirkonna eripära, võib olla vajalik näiteks rohkemate säilikpuude jätmine kui tavaliselt kombeks. Alati tuleks kaaluda erinevate häiringujärgsete elupaikade säilitamist vähemalt teatud aja jooksul, eelkõige nt põlendike puhul. Mitmed riigimetsad Euroopas, nt. Rootsis, on juba reaalselt astumas esimesi samme maastikutasandi ja looduslähedase majandamise integreerimiseks oma metsakorralduse praktikasse.
Vanade loodusmetsaliikide väljasuremisvõlg on täna reaalne väljakutse. Tuleb peatada metsamaastiku edasine killustumine ning tõsta olemasolevate kaitstavate metsade kvaliteeti liikide elupaigana. Uuel, aastani 2020 sihte seadval metsanduse arengukaval on seeläbi uued ja tõsised eesmärgid.

Viidatud kirjandus
• Andersson, L., Martverk, R., Külvik, M., Palo, A. ja A. Varblane. 2003. Vääriselupaikade inventuur Eestis 1999– 2002. Regio AS, Tartu: 112 + 80 lk lisad.
• Hanski, I. 2000. Extinction debt and species credit in boreal forests: modelling the consequences of different approaches to biodiversity conservation. Ann. Zool. Fennici 37: 271–280.
• Hoder, D. 2008. Dynamics and assessment of FFH-forest patches in Ida-Viru region/Estonia. Diploma thesis, University of Potsdam. 91p. (juhendaja Palo, A., Tartu Ülikool).
• Lõhmus, A., Kohv, K., Palo, A., Viilma, K. 2004. Loss of oldgrowth, and the minimum need for strictly protected forests in Estonia. Ecological Bulletins, 51: 401–411.
• Lõhmus, A. 2005. Miks peaks kümnendik Eesti metsadest olema range kaitse all? Eesti Mets 2: 34–38.
• Lõhmus, A., Lõhmus, P., Remm, J., Vellak, K. 2005. Oldgrowth structural elements in a strict reserve and commercial forest landscape in Estonia. Forest Ecology and Management, 216: 201–215.
• Paal, J. 2007. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Auratrükk, Tallinn.
• Palo, A. 2004. Natura 2000 metsaelupaigad. Eesti Keskkonnaministeerium. Eesti Loodusfoto, Tartu.
• Palo, A., Tee, M., Linder, M. 2007. Loodusdirektiivi metsaelupaikade järjepidevus Ida-Virumaal topograafiliste kaartide põhjal (1894–1997). Metsanduslikud Uurimused, 47: 29–46.
• Palo, A.; Kuuba, R.; Mägi, M.; Paal, J. 2008. Loodusdirektiivi elupaigad: kui palju me nende seisundist teame? Eesti Loodus, 8: 44–49.
• Pärt, E. 2009. Riigimetsa seisund on sajandiga paranenud. Eesti Mets 1:48–49.
• Pärt, E. 2008. Eesti metsavarud ajaloo tuultes. Eesti Mets 4: 10-14.
• Väärtuslike metsa-elupaikade kaitse Natura 2000 võrgustiku aladel. Riigikontrolli aruanne Riigikogule, Tallinn, 28.05.2008. http://www.riigikontroll.ee/ Auditid, 2008.

Autorid: Kaupo Kohv, Eestimaa Looduse Fondi metsaspetsialist

Anneli Palo, TÜ Geograafia osakonna teadur, maastikuökoloog

Kaili Viilma, Keskkonnaameti Tartu-Jõgeva regiooni looduskaitse juhtivspetsialist