Keskkonnaministeeriumi algatusel koostatakse Eesti metsanduse arengukava aastateks 2011–2020. Kava eelnõu kavatsetakse esitada Eesti Vabariigi valitsusele 2010. aasta septembris.

Uus kava peab aitama lahendada vanu ja uusi probleeme
Metsanduse arengukava on vaja, suunamaks metsa kui taastuva loodusvara tarvitust. Kava seab sihid selleks, et Eesti metsad oleksid tootlikud ja elujõulised ning neid kasutataks mitmekülgselt ja tõhusalt. Kava ülesanne on suurendada ka metsasektori nähtavust ühiskonnas, sest metsasektori tähtsust riigi majanduses ja sotsiaalvaldkonnas ei teadvustata sageli piisavalt, kuigi metsandus on üks töötleva tööstuse põhivaldkondi, tasakaalustades meie väliskaubanduse bilanssi ja andes paljudele tööd.

Eelmine metsanduse arengukava aitas lahendada hulga olulisi probleeme. Tunduvalt on paranenud metsade kaitse ja metsanduse korraldus, metsavargusi peaaegu enam polegi ja muu illegaalne tegevus metsades on harv. Samuti on paranenud erametsaomanike teadlikkus metsast. See aitab tagada metsade korrashoiu, uuenemise ja seega kogu valdkonna jätkusuutlikkuse.
Paraku vaevavad Eesti metsandust mitmed uued probleemid. Metsasektor peab pakkuma võimalusi toota tulu kodumaisest taastuvast toorainest ja soodustama tööhõivet. Siin on aga takistavaid tegureid maksude ja autotranspordi vallas. Metsavarude vähene tarvitus on tinginud toormepuuduse, mille tõttu omakorda on vähenenud tootmismahud. Takistavate teguritena märgivad metsamehed ka erametsaomanike vähest ühistegevust, erametsaomanike ebasoodsat maksukoormust, piiranguid raskeveokitega puidu veol ja endiselt riigi omandis olevate metsamaade kasutusest väljasolekut.

MILLISED ON KAVA KOOSTAMISE SUURIMAD ERINEVUSED VÕRRELDES EELMISE KORRAGA?
Võrreldes kehtiva arengukavaga on samaks jäänud peamised lahendust vajavad metsanduse probleemid. Kuid samal ajal kava koostamisega tuleb teha ka keskkonnamõju strateegiline hindamine. Seekord on teisiti ka see, et koostame põhjaliku puidukasutuse prognoosi. Hinnatakse kõiki puiduallikaid: tüvepuit; raiejäätmed, kännud; puitne biomass väljastpoolt metsa (nt. elektriliinidelt, kraavidelt jmt.); tööstuse “puidujäätmed”.
Metsast pärineva puidu puhul tuleb pidada silmas kolme võimalust: 1) süsiniku aktiivne sidumine puitu ja puidutoodetesse; 2) mõõdukas puidukasutus ehk hetkeolukord; 3) üha vähenev puidutarvitus ehk metsaomanike vähenev majanduslik aktiivsus.

PEAMISED PROBLEEMID: METSAD VANANEVAD JA ERAMETSAOMANIKEL EI TASU METSAGA TEGELDA.
Eesti metsad vananevad – nii kinnitab statistiline metsainventeerimine. Metsade vananemist soodustab vähenev raiemaht erametsades. Viimase kümnendi keskmine raiemaht on küündinud kolmveerandini jätkusuutliku kasutuse määrast. Puuduva tooraine importisid metsatööstusettevõtted peamiselt Venemaalt ja Lätist. Metsaomanikele tähendas see teenimata tulu, riigile aga saamata jäävaid makse.
Metsade vanuselist koosseisu ja tooraine kättesaadavust mõjutab erametsaomanike käitumine: ebasoodsad maksutingimused ei kutsu üksikisikutest metsaomanikke metsi majandama. Pigem vastupidi. (Ent näiteks Soomes on siiski suudetud metsaomanike tegusust maksusoodustuste abil tunduvalt suurendada.) Ka massipiirangud puiduveole ehk ühe kuupmeetri puidu transportimise kulu tööstusesse või sadamasse mõjutab otseselt metsamajanduse tasuvust, seda eriti Lõuna-Eestis.

AEG KUULATA HUVIRÜHMADE ARVAMUSI
Kõik huvirühmad on ühel meelel selles, et metsade mitmekesisuse ja suurima mittekahaneva kasutuse tagamiseks peab metsas leiduma kõigi vanuseastme puistuid: noorendikest kuni küpse metsani. See tähendab, et metsi tuleb uuendada ning otstarbekas on kasutada metsa võimet puitu kasvatada.
Samuti on selge, et viivitamatult tuleb rakendada kaitsemeetmeid metsades, kus looduslik mitmekesisus on ohus. Ühtlasi on leitud üksmeel selles, et metsade kaitset korraldades tuleb võtta arvesse kõiki asjaomaseid ja ka potentsiaalseid piiranguid (Natura 2000, suure looduskaitseväärtusega metsad, looduskaitseseadusest tulenevad piirangud).
Umbes kolmandikku Eesti metsamaast hõlmavad rangemad või leebemad majanduspiirangud. Peale selle käivad üldkitsenduste alla näiteks raievanuste ja lageraielankide suuruste piirangud kõikides metsades. Ühelt poolt on arvatud, et saavutamaks metsatüpoloogia poolest rohkem suure loodusväärtusega ning viljakamate kasvukohatüüpidega metsi, tuleks rangelt kaitstava metsamaa pindala veelgi suurendada. Teiselt poolt on tõdetud, et mitte kõik praegu rangelt kaitstavad metsad pole ülimalt väärtuslikud.
On esitatud ka muid arvamusi, mis väärivad arutamist. Näiteks ühe hinnangu järgi leidub nüüd surnud puitu rohkesti, kuna võrreldes varasemate aastasadadega on metsamaa kui elupaiga pindala kaks korda suurenenud. Ühtlasi on väidetud, et liigirikkus on majandatavates metsades kohati suurem kui kaitstavates metsades, kaitsepiirangutega metsi on kuluefektiivsem mitte raiuda ning kõige ohustatum liik võib olla maal elav inimene, kelle traditsioonilist tegevust piiratakse. Uue arengukava koostamise käigus on õige aeg sedalaadi intrigeerivatele väidetele selgeid vastuseid otsida.

METSANDUSE ARENGUKAVA KOOSTAMINE ON AVALIK, KAASA RÄÄKIMA ON KUTSUTUD KÕIK HUVIRÜHMAD
Metsanduse arengukava põhieesmärk on tagada metsade tootlikkus ja elujõulisus ning mitmekesine ja tõhus kasutus. Kava koostamine on avalik, sellesse kaasatakse asjaomaste riigiasutuste ja ettevõtete, organisatsioonide, siht- ja riigitulundusasutuse ning mittetulundusühingute esindajad jt. huvitatud isikud. Koostamist koordineerib keskkonnaministeerium.
Keskkonnaministri käskkirjaga on loodud Eesti metsanduse arengukava komisjon, mille esimees on keskkonnaministeeriumi looduskaitse ja metsanduse asekantsler Andres Talijärv ja kuhu kuuluvad organisatsioonide liikmed, kes esindavad mitmesuguseid metsanduse huvirühmi. Metsanduse arengukava eelnõu on kavas esitada vabariigi valitsusele 2010. aasta septembris.