Meie jahiseadused on aegunud. Kui maaomanik kaasataks aktiivsemalt jahindusse, leevenduks nii mõnigi praegune probleem, mis pärsib maaomanike ja jahimeeste suhteid.

Kuidas võiks olla? Kuidas on tegelikult?

Kenal sügishommikul suundub maaomanik
koos truu kaaslase jahikoeraga oma
metsalagendiku servale üles seatud jahikantsli
poole. Taas on algamas päev, mis
pakub juba ette rahuldust: mitte loodetava
saagi pärast, vaid heaperemehelikust
iseolemisest omal maal.

Sellist idüllilist pilti võime näha küll mõnes teises Euroopa riigis, Eestis paraku veel harva. Vast seal, kus maaomanik tõepoolest saab omal maal jahti pidada. Meil on jaht enamjaolt muret valmistanud kogu maaomanikuks oleku ajal.
Siiani on maaomanik pidanud kokku puutuma peamiselt jahipidamise kulupoolega. Esikohal on aastati kõikuvad, kuid üldiselt ülisuured ulukikahjustused nii metsas kui ka põllul. Ametlik statistika suuri kahjustusi ei kinnita, kuid metsaomanikud on loobunud kahjustusteatisi esitamast, sest sellega ei kaasne mingit lahendust. Olen ise ulukitele söötnud vähemalt 50 hektarit noort metsa. Kui palju täpselt, ei oskagi arvata, sest olen juba ammu loobunud arvestust pidamast. See oli liialt masendav. Harvad pole ka juhtumid, kus maaomanik on jahirentnikule nii „tundmatu”, et ei suudeta lepingut sõlmida, et jahipidamine või ulukihoole seaduse ja maaomaniku silmis õiguspärane tunduks.

Pikka aega on eesti jahindusest liiga hästi arvatud, ent jahinduse jätkusuutlikkus ohtu seatud
Olen pidanud aastaid kuulma mõningate Eesti jahindustegelaste enesekiitusega sarnanevat juttu, kui hea on meie jahindus, väärides teistele Euroopa riikidele eeskujuks seadmist. Nüüd on sellised väited minevikku jäämas ja üldjuhul ei kaitse enam suurt keegi nn. nõukogude pärandit meie jahinduses. Süüvides selgub, et ainus „hea” pärand on ülisuured jahipiirkonnad, mida veel mõningal määral toetatakse. See oleks justkui hea ulukile ja ka jahirentnikule meele järele.
Praegu ei kinnita ulukibioloogide seisukohad neid eeliseid enam kuigivõrd, hoopiski vastumeelt on nn. kinnistatud jahirentnike süsteem maaomanikele.
Viimati Tallinnas peetud jahinduskonverentsil võis saada ülevaate sootuks teistsugusest arusaamast Euroopa maades. Seal on jahipiirkonnad meiega võrreldes üsna väikesed või puuduvad hoopis (Taanis). Ükski esineja ei kinnitanud meil ultima ratio’na püsivat seisukohta, et suured jahipiirkonnad olevat parimad ja et väikeste piirkondade korral vähenevat ulukite arvukus. Otse vastupidi: maaomanike jahiõiguse laiendamine oma eramaadel on aidanud ulukite arvukust märkimisväärselt suurendada. Arvan, et põhjus on lihtne: maaomanik majandab oma jahipiirkonda nagu muudki temale kuuluvat vara heaperemehelikult.
Iga analüüsiv inimene saab kindlasti aru, et olukorras, kus maaomanik on jahindusest kõrvale tõrjutud ja tema pärisosa on küttimise kulu ning probleemid, pole jahindus jätkusuutlik. Teisisõnu: viljeldes oma meelest „Euroopa parimat jahindust”, seame ohtu jahipidamise jätkusuutlikkuse. Milline vastuolu! Juhtisin sellele probleemile tähelepanu juba aastaid tagasi, kuid siis naerdi see välja. Ajad õnneks muutuvad ja meie koos nendega. Loodetavasti paremaks.

Pinged maaomanike ootuste ja tegelikkuse vahel on kasvanud, poolte õigused ja kohustused tuleb hoida tasakaalus
Praegu on jahimehed, maaomanikud ja riik jahiseadust uuendades jõudnud ühisosale lähemale kui kunagi varem lähiajaloos. Ulukite arvamust pole küll küsitud, kuid ulukibioloogid aimavad ja esindavad jõudumööda nende soove. Tegelikult on Euroopast tuua hulgaliselt näiteid selle kohta, kus säästlik jahipidamine on kokkuvõttes suurendanud eluslooduse mitmekesisust. Nii arvavad mõned uurijad, et küttimist peab isegi kaitsealadel tingimata jätkama. Kui tippkiskja (inimene-jahimees) süsteemist kaob, saavad teatud liigid tohutu eelise, mida nad ei jäta ohustatud liikide peal kasutamata. Seda näeme meie looduses kõige ilmekamalt rebaste ja kährikute ning maaspesitsevate lindude arvukuse suhtena.
Arusaam, et talumatuks muutunud ulukikahjustused vajavad lahendust, ja tõsiasi, et jahipidajaid pole Eestis ülemäära palju, külvavad rahulolematust ja ühtlasi loovad aluse muutustele. Vaevalt ühel protsendil eesti rahvastikust on jahipidamise õigus. Põhjamaades on nende osakaal mitu korda suurem. Vananev ja oma jahipiirkonnaga lõdvalt seotud jahimeeskond ei suuda tagada jahinduse jätkusuutlikku arengut Eestis. Lahendus in genere oleks see, et maaomanikest saaksid kütid! Olukord, kus metsaomanik keelab oma maal jahipidamise, tajudes selles oma õiguste jalge alla tallamist, peaks jääma minevikku. Tuleb püüda sõlmida kokkuleppeid, mis on mõlemale poolele kasulikud. Ja kõige parem lahendus on see, kui jahimeeste ridu täiendaksid maaomanikud ise!
Sellise lahenduse korral kaovad paljud praegused mured. Näiteks metsakultuuride kahjustuste hüvitamist pole maaomanikul, kes on ühtlasi jahimees, enam kelleltki nõuda. Ta peab lahenduse ise leidma või siis ennast süüdlaseks tunnistama. Passiivseid jahipidajaid (seltsi liikmena) ja aktiivseid kütte oleks sel juhul märksa rohkem ning rahulolu väärt hobist tunduvalt suurem kui praegu. Kindlasti kantaks siis ka rohkem hoolt nii ulukite kui ka kogu elurikkuse eest.

Tasuta saadud hüvesid on märksa enam, kui arvame, näiteks puhas õhk
Jahi võimaldamine on üks nn. avalikest hüvedest, mida maaomanik ühiskonnale pakub. Igaüheõigus (õigus päikesetõusust loojanguni looduses viibida), loodusannid, puhas vesi, õhk, eluslooduse mitmekesisus, süsinikusidumine, biomass ja paljud muud hüved on nagu miski iseeneses – kogu aeg olemas, priilt.
Kas see ikka on nii? Need hüved on tegelikult väga paljus maaomaniku igapäevase tegevuse või tegevusetuse vili. Kui maaomanik ei hoolda maastikku, ei niida võsa ega heina, ei korrasta teid, pole see maastik varsti enam niisama ligitõmbav kui varem. Hooldamatuse ja lohakuse vilju näeme mööda Eestimaad liikudes sagedamini, kui sooviksime. Tean omast käest, et sageli jäävad vajalikud hooldustööd tegemata, sest ei jätku raha. Süda valutab, aga palju olulisemaid asju on vaja teha. Maaomaniku koormisi ja makse võib justkui üha suurendada, ta peab võimaldama igaüheõigust ja jahipidamist, kaitsma omal kulul loodus- ja muinsusobjekte jms. Ent kui ta tahab tulu teenida, leitakse tihti, et see pole õigustatud. Olen tugevalt sellise postsotsialistliku mõtteviisi vastu. Minu arvates on see meie keskkonnaeesmärkidele väga ohtlik: selline suhtumine ei taga keskkonna jätkusuutlikku kasutust.
Vaevalt käsud ja keelud motiveerivad maaomanikku endiselt neid hüvesid pakkuma. Jätke maaomanikule tema sissetulek ja tema väärikus – nii jahil, metsa majandades kui ka keskkonna väärtusi suurendades! Kokkuvõttes võidavad sellest kõik: jahimehed, maaomanikud ja kogu ühiskond.