Eesti Metsa järjepideva ilmumise kahekümnenda aastapäeva puhul heitkem pilk ajakirja arenguloole. See ulatub juba aastasse
1921. Artikkel tugineb konverentsil „Metsandus, meedia, ühiskond” esitatud ettekandele.

Vanim tänini ilmuv metsandus- ja loodusajakiri
Ajakiri Eesti Mets hakkas ilmuma 1921. aasta algul. Väljaandjaks sai metsateenijate ühing; aastas avaldati 12 numbrit. Võrreldes teise Eesti auväärse loodusajakirjaga Eesti Loodus hakkas Eesti Mets seega ilmuma 12 aastat varem. Üldse on Eesti ajakirjanduses võrdlemisi vähe ajakirju, mis on tekkinud kohe Eesti Vabariigi algusaastatel ja mida üllitatakse ka praegu. Eesti Metsa esimeses numbris on toimetus teatanud, et „Okupatsiooni võimude lahkumise järel hakkasivad Eesti metsamehed üksteist otsima ja eesti keelele metsaasjanduse teed rajama [---] „Eesti Metsa” esimene nummer on Teie käes ja toimetus loodab, et Teie oma parema tahtejõu sellel pühendate, et see kuukiri kaua aastaid püsiks .. ja alati rikkaliku ja tuumaka sisuga oleks”.
Regulaarse ja sisukana nägigi Eesti Mets trükivalgust kuni 1940. aastani, olles kahekümne aasta jooksul, seega niisama kaua kui sõjajärgsel ajal, tolleaegse Eesti kõige olulisem metsandusmeedia kanal. Esimest korda katkes Eesti Metsa ilmumine 1940. aastal stalinistliku juunipöörde järel. Saksa okupatsiooni ajal üllitati ajakirja 1943.–1944. aastal. Seejärel lakkas ilmumine mitmeks aastakümneks täielikult. Mõned metsandusloolased on pidanud selle ajakirja teatud jätkuks Nõukogude Eestis kuus korda aastas ilmunud ajakirja Metsamajandus, teised on arvanud, et Eesti Metsa mantlipärijaks võib pidada Rootsis ebaregulaarselt ilmunud ajakirja Eesti Metsamees Eksiilis. Tõele au andes erinesid nad mõlemad nii sisult kui ka tähenduselt siiski Eesti Metsast suuresti.
Nüüd on sõjaeelsed Eesti Metsa aastakäigud põnev, kuid haruldane ajalooline allikas väga mitmes mõttes. Alates tänavu oktoobrist on kõigil huvilistel võimalik nendega tutvuda digiteeritud kujul interneti vahendusel: http://digar.nlib. ee/otsing/avaleht?pid=nlib-digar:50724

Hakkas uuesti ilmuma 1989. aastal
Nõukogude ajal oli Eesti Metsa kui vaba Eesti väljaande jätkamine välistatud. Ometi polnud nõukogude võim veel Eestist kadunud, kui ajakiri uuesti ilmuma hakkas. Sellest, kuidas tollastes segastes oludes sai võimalikuks ajakirja taasasutamine, võiks kirjutada omaette põneva ülevaate. Esimeseks peatoimetajaks sai Maalehest ära meelitatud ajakirjanik Märt Luige. Ajakirja hakati üllitama väheste piltidega väikeses A5 formaadis. 64-leheküljeline ajakiri ilmus kuus korda aastas. Ajakirja taastamise algataja oli Eesti metsaselts eesotsas Maria Uroviga, väljaandja ENSV riiklik looduskaitse ja metsamajanduse komitee. Neil aastatel taheti avardada ajakirja temaatikat, et võita suuremat lugejaskonda. Puhtmetsanduslike artiklite kõrval avaldati ka kaudselt metsandusega seonduvat, näiteks memuaare, katkendeid ilukirjanduslikest raamatutest, luuletusi, esseesid ja arutlusi.
Aastatel 1991–1995, pärast Märt Luige ootamatut surma, sai peatoimetajaks kauaaegne metsandusjuht Feliks Nõmmsalu. Ajakirja kujundus, formaat ja ilmumise sagedus jäid samaks kui varem, kuid sisu muutus metsanduskesksemaks. Väljaandjaks sai nüüd ettevõte Forest. Peamiselt keskenduti metskondades ja riigimetsanduses toimuvale. Olulisteks teemadeks olid ka metsapoliitika, seadusloome, metsade mitmekülgne kasutamine ja jahindus. Kuigi keskenduti ennekõike riigimetsandusele, peegeldus seal ka ühiskonnas toimuv kiire privatiseerimine. Kõneldi metsandusreformidest, erametsasektori ning erastatud metsatööstuse esimestest sammudest.
Pärast Feliks Nõmmsalu surma sai Eesti Metsa toimetajaks kuni 1999. aastani ajakirjanik Helle Mets. Muutusid nii ajakirja välimus kui ka sisu. Suureformaadilise (A4) ajakirja kaas ja sisu muutusid kirjuks nii otseses kui ka kaudses mõttes. Ajakirja lehekülgede arv vähenes kahekümneni, kuid seevastu ilmus kaksteist numbrit aastas. Ametlikuks väljaandjaks sai Eesti Metsakapital. Oma kirevuse ja õhukese mahu tõttu muutus ajakiri mõneti ajalehelikuks. Avaldati palju reportaaþe, persoonilugusid, aga ka vahetult normdokumente ja juhendmaterjale. Teisalt kajastas ajakiri ka omal kombel heitlikke aegu üheksakümnendate aastate Eesti ühiskonnas ja metsanduses.

Uuest aastatuhandest ajakiri muutus
Aastast 2000 sai ajakirja peatoimetajaks teenekas metsandustegelane ja teadlane Ivar Etverk. Ajakirja suur formaat säilis, kuid kujundus ja stiil muutusid väärikamaks. Ta hakkas ilmuma harvemini, kuus korda aastas, kuid see-eest paksemana, 34-leheküljelisena. Väljaandjaks sai segase taustaga OÜ Eesti Loodus, kes andis välja ka ajakirja Eesti Loodus. Peatoimetaja teadlasetausta tõttu hakati ajakirjas võrdlemisi palju avaldama metsateaduslikke kirjutisi. Üsna palju ilmus ka metsapoliitilisi ja metsandusloolisi artikleid. Teemade hulgas omandasid tagasihoidlikuma kaalu erametsandus, metsatööstus ja metsade kaitse.
Alates 2002. aastast on ajakirja peatoimetaja Hendrik Relve. Väljaandjaks sai MTÜ Loodusajakiri, kes hakkas üllitama ka Eesti Loodust, Horisonti ja Loodust (hiljem Loodusesõpra). Eesti Metsa formaat jäi võrreldes varasemaga samaks, ühe numbri maht suurenes 56 leheküljeni ning aastas hakkas ilmuma neli ajakirjanumbrit. Peatoimetaja on algusest peale taotlenud mitmekülgset teemavalikut ja head ajakirjanduslikku taset. Võrreldes eelmise peatoimetaja aegse teemajaotusega on püütud hoida tasakaalu, et kõik olulised metsanduslikud huvirühmad leiaksid neile huviväärset. Artiklite analüüsi järgi on näiteks aastatel 2002–2004 kõigi huvirühmade – erametsanduse, metsatööstuse, riigimetsanduse ja keskkonnakaitse – teemade kajastuse osakaal olnud peaaegu võrdne. Tähtsal kohal on pidevalt olnud metsapoliitika ja -teadus.

Püsib kolme olulisema perioodiliselt ilmuva metsandusliku trükiväljaande seas
OÜ Faktum-Ariko metsasektori tänavune uuring annab võimaluse heita pilku sellele, kust saab Eesti elanikkond praegusel ajal põhilise teabe metsanduse kohta. Küsitleti 1009 täiskasvanut, kusjuures uuringu valim vastas Eesti rahvastikumudelile. Ilmnes, et esikohal oli televisioon. Järgnesid trükiajakirjandus ja internet. Seega on trükiajakirjandusel ka praegu üks juhtrolle meediakanalite seas.
Millistes Eesti perioodilistes trükiväljaannetes ilmub kirjutisi metsanduse kohta? Enamjaolt avaldatakse neid ennekõike päeva- ja nädalalehtedes. Kõige järjepidevamad ja enim metsandusteavet pakkuvad allikad on siiski kolm metsandusväljaannet: Maalehe vaheleht Metsaleht, RMK häälekandja Metsamees ja ajakiri Eesti Mets. Metsaleht on ilmunud alates 2000. aastast. Võib-olla tuleks Eesti kõige mõjusamaks metsandusteabe allikaks pidada just seda trükiväljaannet. Metsaleht ilmub suuretiraaþilisena korra kuus ning sisaldab ohtralt aktuaalset teavet. RMK häälekandja Metsamees ilmus varem ajalehena, kuid alates 2009. aastast muutus ajakirjaks. Selle esimeses numbris lubas toimetus pakkuda „RMK töötajatele ning oma klientidele ja partneritele olulist infot riigimetsas toimuva kohta, samuti põnevaid rubriike kõikidele metsasõpradele”.
Milles seisneb ajakirja Eesti Mets eripära võrreldes Metsalehe ja Metsamehega? Kõrvutatuna Metsalehega on Eesti Mets siiski ajakiri ja juba seetõttu Metsalehest selgesti eristuv. Ajakirjast Metsamees eristab Eesti Metsa aga see, et Metsamees on siiski eelkõige RMK häälekandja. Niisiis on ajakiri Eesti Mets meie ainus metsandusajakiri, olles sõltumatu foorum kõigile metsanduse huvirühmadele ja metsandusega tegelejatele.
Eesti Metsa esimese numbri kaanel 89 aastat tagasi oli ajakirja sümbolina kujutatud puuoksal istuvat metsist. Nii on see ka nüüd. Ajad muutuvad ja Eesti Mets ühes nendega. Kunagi oli Eesti metsandus äärmiselt riigimetsakeskne. Enam see nii pole. Ometi on inimesi, kes Eestis metsandusega ühel või teisel viisil tegelevad, ka praegusel ajal kokku kümneid tuhandeid. Eesti Mets püüab olla nende ühine foorum, luua kõigile metsandusega tegelejatele ühist identiteeti. See ühistunne peaks tuginema veendumusel, et kui läheb hästi Eesti metsal, läheb hästi ka kõigil neil, kelle elu ja töö olenevad metsast. Ajakirja 1921. aasta esimeses numbris on toodud hüüdlause: „„Eesti Mets” on ainukene metsandusasjaline kuukiri. Ühelgi metsa äri, metsatööstuse ettewõttel, metsa- ja jahimehel ei tohiks „Eesti Mets” puududa. Toetage „Eesti Metsa” tellimistega ja kuulutustega”.
Peaaegu samamoodi võiks öelda ka nüüd, ligi sajand hiljem. Eesti Mets otsib taas metsaga tegelejate seas uusi lugejaid. Kuulugu nad siis erametsaomanike, metsatöösturite, keskkonnakaitsjate, metsateadlaste või riigimetsa töötajate ridadesse.

Kirjandust
• Meikar, T. 2005. Sõjajärgne ajakiri Eesti Mets on korduvalt teisenenud. – Eesti Mets, 2: 18–20.
• Relve, H. 2002. Meedia ja Eesti Metsa roll metsandusteabe levitamisel. – Eesti Mets, 1: 14–15.