Okaspuu-võrsevähi iseloomulik tunnus: noortes männikultuurides hakkavad puukeste

Üle paarikümneaastase vaheaja järel leidsime 2002. aasta kevadel Kirde-Eestist männi võõrliikidelt pärinevatest haigusproovidest taas okaspuu-võrsevähi sugulise arengujärgu viljakehi. Tänavu kevadel aga hakkas Kagu-Eestist tulema teateid mändide hulgalise ning äkiliselt kiire suremise kohta nii noortes kultuurides kui ka vanades puistutes. Kas uus epideemia on tulekul? Mis saladuslik haigus on okaspuuvõrsevähk?

OKASPUU-VÕRSEVÄHI ESMASLEID EESTIS LIGI 40 AASTAT TAGASI Nelikümmend aastat tagasi oli üks selle kirjutise autoreid, meespool, asunud tööle vast asutatud Aegviidu metsamajandisse metsakaitse- ja -valveinsenerina. Uurides 1964. aastal Arnold Meriheina mahukat raamatut “Metsakaitse” (1961), sai tollal juubeldades tehtud pliiatsiga ühele leheküljele märkus: “Käes!!!” Märge jäi leheküljele, kus oli kirjas, et Eestis pole okaspuu-krumenuloosi seni leitud. Entusiastliku metsapatoloogina sai siis esimest korda fikseeritud selle haigustekitaja leid. Tookord ei osanud aimata, et äsja leitud haigustekitajast kujuneb peagi üks parasvöötme männimetsade ohtlikumaid seenhaigusi.
Ühtlasi ei osanud arvata, et lähema kahe aastakümne jooksul ilmub leidja enda sulest hulgaliselt sama haigustekitajat tutvustavaid kirjutisi paljudes keeltes, sealhulgas koguni jaapani keeles.

	Vanemate mändide okkad võivad kolletuda paljudel

Esimene okaspuu-võrsevähi suurepideemia Eestis puhkes esmasleiuga samal aastal (Hanso, 1969). Samal, 1964. aastal, hakkas see haigus epideemiliselt levima ka näiteks Saksamaal ja jõudis USA-sse (Skilling, 1977). Sama haiguse puhanguid järgnes veel Balti riikides ja Soomes kuni kaheksakümnendate aastateni välja (Hanso, 1982a, 1982b; Kaitera, Jalkanen, 1992; Kaitera jt., 1998). Siis aga järgnes uus suurepideemia. Kas nüüd, uue sajandi ja aastatuhande alguses järgneb kolmas laine? Sellele ei oska praegu veel vastata. Keskkonnainvesteeringute keskusele on esitatud projekt teha kiiresti uuringuid. Alles need võivad anda vastuse.

SEEN ON JÄÄNUD SAMAKS, KUID TEMA NIMETUST ON KORDUVALT MUUDETUD JA TÄPSUSTATUD
Mitte ainult heal, vaid ka halval lapsel võib olla mitu nime. Avastamise ajal tunti Eestis haigustekitaja sugulist arengujärku ladinakeelse nimetuse Crumenula abietina all, sellest oli tuletatud ka haiguse eestikeelne nimetus – okaspuu-krumenuloos. Mitme maa mükoloogid-süstemaatikud leidsid seejärel, et õigem oleks seent nimetada Scleroderris lagerbergii’ks. See nimetus jäi seenele kauaks külge ning kandus üle rahvuskeeltessegi (õnneks mitte enam eesti keelde). Setõttu kasutatakse näiteks inglise keeles tänapäevani nimetust Scleroderris canker. Veidi koomiline, aga selle nimetuse juurde lisatakse praegusel ajal juba haigustekitaja uus ladinakeelne nimetus – Gremmeniella abietina. See on tuletatud rahvusvahelise kuulsusega Hollandi metsapatoloogi John Gremmeni nimest.
Okaspuu-võrsevähil on ka suguta arengujärk, mis kannab omaette nimetust Brunchorstia pinea. Seent ennast on maailmas tuntud juba üle saja aasta, kuid laastavaid metsakahjustusi on ta põhjustanud alles viimasel poolsajandil.

HAIGUSTEKITAJAT ON TIHTI RASKE MÄÄRATA Haiguse nimetus, okaspuu-võrsevähk, ütleb juba ise ära, et ta kahjustab okaspuid. Ehkki tõbi võib kahjustada ka kuuski, nulge ja teisi okaspuid, on ta maailmas tõsine probleem ikkagi vaid mändide kasvatamisel. Kahjustada saavad võrsed ja pungad, võrsetest tungib seen ka okastesse. Haigus on nakatatud taimedele tappev. Nagu inimese ja loomade vähihaigustel, on okaspuu-võrsevähilgi mitu sümptomit. Kui teda tuleb ette metsataimlates, võib teda nimetada “vihmavarjutõveks”, sest tabandunud noorte männiseemikute okkad vajuvad longu ning taim meenutab pooleldi sulgunud vihmavarju. Metsakultuurides, noorendikes ja vanemates puistutes muutuvad viimase aasta võrsete hulgalise suremise ja okaste kolletumise tõttu võrad kirjuks. Männitüvedel ja okstel võib haigus avalduda ka nekrootiliste laikudena,mis algul näivad hallikad. Edasi arenedes haigus otsekui söövitab tüve. Viimaks tüve tervenisti ümbritsedes põhjustab haigus varem või hiljem puu surma. Epideemia haripunktil võib mänd surra nii kiiresti, et surma põhjust saab määrata vaid anatoomiliste ja mikrobioloogiliste uuringutega. Võrreldes teiste seenhaigustega metsas on okaspuu-võrsevähk eriliselt ohtlik ka selle poolest, et ta võib kahjustada peremeestaime peaaegu kogu tema eluea jooksul: seemikust igivana metsapuuni.
Rahvusvahelises erialakirjanduses klassifitseeris okaspuu-võrsevähi okaspuuseemikute talvitumishaiguste hulka esimest korda selle kirjutise autor (Hanso, 1974). Seejärel on okaspuuvõrsevähi kahjustusi korduvalt seotud külma, lumerikaste ja kaua kestva lumikattega talvedega (nt. Blenis jt., 1984; Senn, 1999; jt.).
Okaspuu-võrsevähki on sageli raske diagnoosida ja tõrjuda. Patogeen võib asümptomaatiliselt, s.t. nähtavaid haigustunnuseid esile kutsumata, elada mändidel isegi 2–2,5 aastat (Blenis jt., 1984). Seene eosed võivad levida tõrje seisukohalt väga ebamugaval ajal: sügisest kevadeni, s.o. sulailmadega ka talvepoolaastal. M. Hellgren ja P. Barklund (1992) leidsid, et seene suguta arengujärgu eosed valmivad ja levivad Lõuna-Rootsis kevadel, sugulise arengujärgu eosed aga suvel. Nad järeldasid ühtlasi, et seene arengutsükkel on kaheaastane, s.t. enamik eoseid valmib ja levib alles kaks aastat pärast männi nakatumist. Haigustekitaja võib moodustada suguta arengujärgu viljakehi isegi näivalt okaspuuvõrsevähist kahjustamata, alles roheliste okastega võrsetel (Kaitera, Jalkanen, 1994). See viitab tema suurele virulentsusele ning võib tema avastamise ja õigeaegse tõrje veelgi keerukamaks muuta.

	Noored nekrootilised laigud korbata männitüvedel ja okstel on algul tillukesed ja vähemärgatavad. Ent kui koor läbi lõigata, tuleb laigu alt nähtavale surnud, pruunistunud kambium.

Seen Gremmeniella abietina, mis põhjustab okaspuu-võrsevähki kogu maailmas, on tegelikult selle seeneliigi geograafiliste tüvede või rasside kogum. Mõned uurijad on selle liigi jaotanud Põhja-Ameerika, Euroopa ja Aasia rassiks. O. Petrini jt. (1989) on eristanud seeneliigi piires kaht varieteeti: G. abietina var. abietina (kuhu kuuluvad kõik kolm eelnimetatud rassi) ja G. abietina var. balsamea, mida leidub kuuskedel ja nulgudel Kanadas. Hiljem on nad järeldanud, et seenel leidub Kõrg-Alpides seedermännil ja Põhja-Euroopa boreaalsetes metsades harilikul männil veel üks rass. See jaotus on kehtinud tänini. A. Uotila jt. (2000) on aga kindlaks teinud, et seene Soomes kirjeldatud A- ja Bbiotüübid on tegelikult geneetiliselt erinevad populatsioonid, mis varem või hiljem eristatakse eri seeneliikidena. Kunstliku nakatamise katsetega on tõestatud, et patogeeni A-tüüp on märksa ohtlikum kui B-tüüp (Terho, Uotila,1999). Sugulise arengujärgu viljakehade moodustamise võime on nimetatud tüüpidel erinev (Uotila, 1992). Sellest ka meie ärevus, kui leidsime 2002. a. kevadel sugulise arengujärgu viljakehi. Olime ju neid Eestist seni leidnud ainult haiguse suurpuhangute aastatel.
Okaspuu-võrsevähi tekitaja tüüp A (ehk nn. suure puu tüüp) viidi introduktsiooni käigus kogemata Põhja- Ameerikasse, kus see on kohalikele männiliikidele teinud üha suuremat kahju (Laflamme, Lachance, 1987).

HAIGUS ON MÄNNI VÕÕRLIIKIDELE OHTLIKUM KUI KODUMAISELE
Okaspuu-võrsevähk oli juba möödunud sajandi seitsmekümnendate aastate alguseks, seega vähem kui kümne aastaga, ainuüksi Euroopa ja Põhja- Ameerika metsataimlates ja noortes kultuurides tekitanud kahju, mille rahaline väärtus ületas hinnanguliselt kaht miljonit dollarit. Juba selleks ajaks oli haigus omandanud näiteks ameerika punase männi (Pinus resinosa) kõige ohtlikuma haiguse halva kuulsuse. Muide, meie Luua pargis tappis võrsevähk kaheksakümnendate aastate epideemia ajal sama liigi mehekõrguseks kasvanud puud sootuks. Paljude uurijate (nt. Roll-Hansen, 1972 jt.) arvates on eksootilised männiliigid võrsevähile vastuvõtlikumad kui pärismaised. Seda oleme korduvalt täheldanud ka Eestis. Keerdokkalise männi (Pinus contorta) kui perspektiivsena näiva puuliigi ulatuslik kultiveerimine Põhja-Rootsis sai tõsise tagasilöögi just okaspuu-võrsevähi laastavate kahjustuste tõttu (Karlman,1984).
Eestis oleme jõudnud arvamusele, et okaspuu-võrsevähk käitub hariliku männi puistutes tüüpilise epideemilise haigusena, mida on puhangute vaheaastatel nii metsataimlatest kui ka puistutest peaaegu võimatu leida. Kuid eksootmändidel püsib nimetatud haigustekitaja märksa kauem. Need säilitavad nakkusalge ning toimivad uue haiguspuhangu alates meie metsades omapärase “viienda kolonnina”.
Praegu on veel vara öelda, kas tänavused kahjustused Kagu-Eesti männikutes on tingitud samast haigusest ja kas Eestis algab uus ulatuslik männivõrsevähi puhang. Uuringud peaksid selgitama, mis meie mändidega Kagu- Eestis tegelikult on juhtunud. Põhjuseks võivad olla ka rasked ilmastikuolud või hoopis mõni muu haigus. Igal juhul on männi-võrsevähk küllaltki ohtlik ja salakaval haigus, et temast märksa rohkem teada saada kui seni.