4/2003

artiklid
Metsaraiete tehnoloogia on kiiresti muutunud

Inimesele, kelle kokkupuuted metsaga piirduvad vaid jalutuskäikudega, tekitavad raietööd enamasti ebameeldivaid tundeid. Kardetakse, et meie metsad lagastatakse või võetakse viimseni maha. Tegelikult on korralikul raiel ja lagastaval raiel suur vahe. Artikkel valgustab põhjusi, miks raiemahud on suurenenud, ning tutuvustab harvendus- ja uuendusraiete tehnoloogiat.

SUUR OSA EESTI OKASPUUMETSI SAAB LÄHIAJAL RAIEKÜPSEKS JA RAIUTAKSE Viimase poolsajandi jooksul on Eesti metsade pindala jõudsalt suurenenud, hõlmates praegu ligikaudu poole meie riigi maismaa pindalast. Põhjusi on mitu. Pärast Teist maailmasõda metsastusid või metsastati paljud vähekasutatud looduslikud ja poollooduslikud heina- ja karjamaad. Tehti tõhusat kuivendustööd, mille tõttu said metsad laieneda ka sellistele aladele, kus puud varem liigniiskuse tõttu ei kasvanud.
Taasiseseisvumisjärgne paljude maatükkide söötijäämine ja metsastumine suurendab meie metsade pindala veelgi.

Eesti metsade puiduvaru on viimase poole sajandiga suurenenud ligikaudu 2,2 korda, ulatudes 400 miljoni kuupmeetrini. Küllalt suur osa meie okasmetsadest on praegu keskealised või valmivad. Näiteks pindalalt jääb riigimetsade männikutest 41% vanusevahemikku 61–100 aastat, erametsade männikutest jääb sellesse vahemikku 53,4%, kuusikute puhul vastavalt 20,7% riigimetsades ja suisa 60,2% erametsades. Seega võime öelda, et lähikümnenditel jõuab märkimisväärne hulk okasmetsi uuendusraie ikka ja raiutakse. Viimastel aastatel jõudsalt suurenenud kuusikute raie juba näitabki seda suundumust. Pindalalt ligikaudu kolmandik Eesti kaasikutest jääb vanusevahemikku 51–70 aastat, 2/3 riigimetsade ja 3/4 erametsade haavikutest on üle 41 aasta vanad. Meenutagem, et haava küpsusvanus on 50, männil 100, kuusel 80 ja kasel 70 aastat.
Probleem pole praegu mitte selles, et raiutakse liiga palju, vaid tõsiasjas, et raiesmikke on vähe uuendatud, eriti erametsades. Muret teeb ka väike okaspuunoorendike osakaal.
Raiete mahud on Eestis jõudsalt suurenenud. Nõukogude aja lõpukümnenditel raiuti ligikaudu 2,5 miljonit kuupmeetrit puitu aastas. Kuid alates 1993. aastast hakkas raiemaht suurenema, olles 2002. aastal juba 7,56 miljonit kuupmeetrit (metsakaitse- ja metsauuenduskeskuses registreeritud metsateatiste alusel). Statistilise metsainventeerimise andmete järgi oli 2002. aasta raiemaht 11,88 miljonit kuupmeetrit. On palju arutletud, miks eri allikad pakuvad erisuguseid raiemahte, ja kumb neist on õige. Tõde on ilmselt vahepeal. Võib eeldada, et metsateatisele märgitakse sageli väiksem arv, kui raiutaval langil tegelikult puitu kasvab. Põhjus on üsna lihtne: metsamajanduskavast vaadatakse, et antud alal kasvab nii palju puitu, kuid sageli jääb tähele panemata, kui palju aega on möödas viimasest metsakorraldusest. Et metsakorraldus tehakse konkreetse metsa kohta iga kümne aasta tagant, võibki mitme aasta juurdekasv jääda märkamata, kuigi nende aastatega juurde kasvanud puit on seal tõepoolest olemas ja seda raiutakse.

EESTI KOMBEL SORTIMENDINA TÖÖTATAKSE ÜLES KOLMANDIK MAAILMA METSADE PUIDUST
Nüüdisajal on maailmas metsavarumises kasutusel kolm meetodit: tervikpuumeetod, tüvestena ülestöötamise meetod ja sortimentidena ülestöötamise meetod. Tervikpuumeetodil veetakse metsast välja ligikaudu pool kogu maailmas ülestöötatavast metsast. Selle meetodi puhul viiakse puu koos okstega metsast ära ja kogu ülejäänud protsess toimub puidutööstusettevõttes. Meetodi hea külg on, et kogu toorme saab optimaalselt ära kasutada, halb külg aga suuremad veokulud ja toitainete suurenenud äravedu metsast.
Tüvestena töötatakse üles ligikaudu 20% maailmas raiutavast metsast. Puud langetatakse ja laasitakse metsas ning tüved transporditakse töötlusse. Meetodi pluss on see, et puidutööstusettevõttes on hea toodangut optimeerida, miinus aga tüveste veo keerukus.
Sortimentidena ülestöötamise meetodi abil varutakse 30% puidust. Puud langetatakse, laasitakse ja järgatakse raielangil ning saadud sortimendid veetakse töötlusse. Meetod on valitsev Skandinaavia ja Baltimaades ning mitmel pool Euroopas (näiteks Saksamaal, Austrias, Inglismaal, Shveitsis, Prantsusmaal). Paiguti kasutatakse seda ka USA-s ja Kanadas.
Nõukogude ajal rakendati Eesti metsamajandites täistüvemeetodit. Puud langetati ja laasiti raielangil ja tüvesed veeti nn. lõppladudesse, kus nad järgati ja töödeldi. Laialdasemalt lõppes pikatüveraie ja töötlemine Eestis 1990. aastate keskel. Praegu on Eestis valdav sortimentidena ülestöötamise meetod; langil lõigatud sortimendid viiakse lõpptarbijale.

RAIEMASINAD ON VIIMASTE AASTAKÜMNETEGA KIIRESTI ARENENUD Kuni 1957. aastani, mil Eestisse jõudsid esimesed Druzhba mootorsaed, kasutati puude langetamiseks käsisaagi ja laasimiseks kirvest. Metsamaterjal veeti langilt kokku hobustega. Metsa raiuti talvel.
Pärast Teist maailmasõda (umbkaudu 1950. aastate keskel) jõudis metsa hobuse kõrvale traktor. Esimesed traktorid metsas olid talvel põllutööst vabad põllumajandustraktorid. Nende abil suurenes tunduvalt kokkuveo tööjõudlus. Peale laaditi endiselt käsitsi. 1950. aastate lõpus võeti kasutusele käsivintsid. Raiuti ikka käsisae ja kirvega. Ehkki mootorsae leiutamisest oli möödunud peaaegu pool sajandit, oli neid vähe, nad olid rasked ja seega raiuti nendega vähe.
Esimesed metsa kokkuveoks mõeldud traktorid jõudsid vabas maailmas metsa 1960. aastail. Kuuekümnendate teisel poolel võeti tarvitusele mehhaaniline tõstuk. Esimesed langetusmasinad said valmis 1970-ndate alguses. Laasimis- ja järkamismasinad tulid kasutusele seitsmekümnendate teisel poolel. Need olid üheoperatsioonilised masinad, nn. protsessorid. Masin oli võimeline tegema ainult üht toimingut: üks masin langetas, teine laasis ja järkas, kolmas vedas puidu kokku. Tolle aja masinate tööjõudlus oli üsna väike.
1970. aastate lõpul ja 1980. aastate algul oldi jõutud niikaugele, et masin sai teha juba mitut toimingut: ta nii langetas, laasis kui ka järkas. Oli loodud nn. kahehaardeline harvester. See haaras oma langetuspeaga tüve, saagis selle läbi ja langetas puu. Edasi tõstis ta tüve sama alusvankri peal olevasse laasimis- ja järkamismasinasse.
Harvestri lõikepead täiustati. 1980. aastate keskpaigaks oli välja mõeldud ühehaardeline harvester. Sest ajast peale teeb harvestri lõikepea kõik tööoperatsioonid. Praegusajal täiustatakse eelkõige elektroonikat, et iga masinapõlvkond saaks veel parem kui eelmine. 1990. aastate algul said harvestrid mõõteautomaatika.
1995. aastal sai valmis esimene sammuv harvester (Soome firma Plustech Oy koostöös firmaga Timberjack) ja aastal 1997 kasutati neid esimest korda Saksamaal metsatöödel.
Aastast 2000 on metsavarumistehnika valdkonnas laiemalt käibel uus sõna harvarder. Harvarder on metsaraiemasin, mis langetab, laasib ja järkab tüve ning veab sortimendid ka metsast välja (harvester ja forvarder ühendatud ühtseks masinaks). Sellise masinaga on metsamasinate turule tulnud mitu firmat, näiteks Valmet, Ponsse jt. 2002. aastast töötab üks harvarder ka Eestis (Ponsse Buffalo Dual).

KUIDAS ON MUUTUNUD RAIEMASINAD JA -TEHNOLOOGIAD EESTIS?
Nagu juba mainitud, tehti nõukogude ajal metsaraiet valdavalt täistüvemeetodil. Nõukogude päritolu langetus( pakettimis)masinad langetasid puud ja vedasid need langil kokku. Laasimismasin laasis puud. Kokkuveomasin vedas laasitud tüved kohta, kuhu oli juurdepääs pikatüve väljaveoautodel. Tüved laaditi autodele kas mitmesuguste laadurite või pikatüveautole paigutatud külglaadija abil. Hiljem võeti tarvitusele väljaveoautole paigaldatud tõstuk (enamasti Fiskars). Tüveste veoks laadimisplatsile kasutati laialdaselt ka Tshehhi päritoluga LKT kokkuveomasinaid. Harvestrite tulekuga lõppes pikatüvemeetodi kasutus Eesti metsaraietel.
Esimese nüüdisaegse harvestri – Lokomo – soetas 1986. aastal Kohtla- Järve metsamajand. 1987. aastal ehitas Rakvere metsamajand Tshehhi päritolu LKT-120 ümber harvestriks koostöös Soome firmaga Lako. Järgmisena jõudsid Eestisse Norcarid ja Valmetid. Need olid ka viimased, mis osteti Eestisse Nõukogude raha eest ja Moskva kaudu.
Aastast 1994 on Eesti metsades töötanud Soome firma Logman harvestrid, peaaegu samast ajast ka Logset, Ponsse, Timberjack, Nokka, Pika jt. firmade masinad.
Praegu töötab Eestis hinnanguliselt ligikaudu sada harvestrit ja 300–400 forvarderit, peale selle umbes tuhat metsaveohaagist põllumajandustraktori haakes. Masinmetsaraie osatähtsus Eestis on ligi 40%, ülejäänud raied tehakse endiselt mootorsaagidega. Praegu suureneb masinraie osakaal kiiresti. On aru saadud, et puidu omahind ei tule masinaga raiudes oluliselt kõrgem, kui mootorsaega tööd tehes. Harvester teeb ju oskaja mehe kätes ära 10–15 saemehe töö.

KUIDAS TEHA MOOTORSAEGA UUENDUSRAIEID? Praegusajal tehakse sellised raied Eestis nn. skandinaavia meetodiga. Sel puhul koondatakse oksad raielangil raietööde käigus kokkuveoteele. See on vajalik, et säästa pinnast raske metsaveomasina tallamise eest. Kokkuveoteele kuhjatud oksapadi peab kindlustama forvarderi korduva ülesõidu metsamaterjalide kokkuveol. Hoolikalt tuleb jälgida pinnase iseloomu. Kui pinnas on liigniiske, ei pruugi isegi kokkuveoteele asetatud oksad ja ladvad kaitsta pinnast kahjustuste eest. Kui liigniiske pinnas võib oletatavasti takistada töid, on otstarbekas raiega oodata, kuni maapind külmub.
Raie tehnoloogia mootorsaega oleneb otseselt kasutatavast kokkuveomasinast. Eeskätt masina noole ulatusest oleneb kokkuveoteede vahekaugus. Liiga lähestikku paigutatud kokkuveoteede puhul on küll raiemehe töö hõlpsam, kuid lanki on hiljem väga raske uuendada. Kui kokkuveoteed on rajatud liiga suure vahega, kulub palju aega okste kandmiseks teele ja sortimentide kandmiseks manipulaatori haardeulatusse. Meil kasutatava kokkuveotehnika korral on kokkuveoteede vahekaugus uuendusraiel ligikaudu 15–20 meetrit.
Raiudes saega, langetatakse kõigepealt tulevasel kokkuveoteel või selle kõrval kasvavad puud. Sellisel juhul kukuvad oksad teele. Pärast laasimist ja materjali sortimentideks järkamist nihutatakse pikemad sortimendid veotee äärde, kasutades mitmesuguseid abivahendeid; lühisortimendid pannakse kokkuveotee äärde virna. Materjalid ei tohi jääda tekkiva oksavaalu alla ei tervenisti ega osaliselt, sest siis on kokkuveomasinal neid halb haarata või võivad nad jääda suisa märkamata.
Kaval on jätta pärast laasimist mõni piki kokkuveoteed langetatud puu esialgu nn. aluspuuks, mille peale langetatakse põiki teised kokkuveoteede vahel kasvavad puud. See on vajalik tagamaks raietöölistele mugavat laasimiskõrgust. Sobivaim laasimiskõrgus on 50–70 cm.
Kõik puud langetatakse nii, et võimalikult suur osa võrast satuks puu langedes kohe kokkuveotee kohale, siis on kokkuveoteele vaja kanda vähem oksi. Korraga töötatakse üles kaks-kolm puud. Kui algul jäetud aluspuule langetatud puud on töödeldud, järgatakse ka aluspuu ja veeretatakse sortimendid kokkuveoteelt ära. Laasimise alusena võib kasutada ka kokkuveotee kõrvale varem asetatud palke ning lühisortimendi hunnikuid. Need ei tohi töö käigus jääda okste alla.
Pärast kokkuveotee kõrval kasvanud puude töötlemist liigutakse edasi ja tsükkel kordub järgmisel kokkuveoteel. Seejärel langetatakse ja töödeldakse veoteede vahel kasvavad puud.
Sortimendid asetatakse kokkuveotraktori manipulaatori haardeulatusse, iga sortiment omaette hunnikusse. Virna kaugus oksavalli servast peaks olema vähemalt üks meeter. Kas lühisortimentide virnad paigutada teega risti või rööbiti, oleneb juba sellest, kumba pidi on forvarderijuhil neid parem haarata. Osa masinajuhte soovib, et virnad oleksid paigutatud kokkuveoteega risti, osa aga väidab, et kokkuveoteega rööbiti asetsevaid virnu on mugavam manipulaatori noolega haarata. Virna suurus peaks olema parasjagu selline, et saaks ta ühe korraga haarates peale tõsta. Pikad ja rasked palgid jäetakse manipulaatori haardeulatusse üksikult või paarikaupa.

KUIDAS TEHA MOOTORSAEGA HARVENDUSRAIEID?
Nagu uuendusraiel, raiutakse ka harvendusraiel kõigepealt sisse kokkuveoteed (kui on tegu esimese harvendusraiega). Seejärel raiutakse kokkuveoteede vaheliselt alalt välja raiumisele kuuluvad puud. Kui võimalik, püütakse ka siin puud langetada nii, et oleks mugav kanda oksi ning ka puitu kokkuveoteele. Sortimendid kantakse või lohistatakse kokkuveotee äärde virna. Need tuleb paigutada nii, et kokkuveomasin saaks neid vabalt koormasse tõsta. Mitte kunagi ei tohi neid seada kasvavate puude najale, või mis veel hullem – nende vahele.
Et võimalikult vähe vigastada kokkuveotee ääres kasvavaid puid, peavad kokkuveoteed olema küllaldase laiusega. Reegel on kokkuveomasina laius pluss üks meeter.
Olulisim harvendusraiete tehnoloogia eripära uuendusraietega võrreldes on see, et kasvavasse puistusse ei tohi kokkuveoteid rajada liiga tihedalt. Vähim kokkuveoteede kaugus on 20 meetrit. See on mõistetav: mida harvemalt suudetakse kokkuveoteid rajada, seda rohkem jääb puid kasvama. Näiteks kui kokkuveoteede vahekaugus on 20 meetrit, raiutakse puud ühe viiendiku puistu pinnalt. Enamasti püütakse siiski hakkama saada suurema vahekaugusega. Tavaline kokkuveoteede vahekaugus harvendusraiel on 30–35 ja enamgi meetrit.



Vahur Kurvits, EPMÜ metsatööstuse instituudi lektor

Loe kommentaare (3)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: