Üks taasiseseisvunud Eesti metsanduse alatine probleem on olnud ulatuslik riigivõimu sekkumine erametsamajandusse. Ilmselt aitaks siin teatavat selgust luua tagasivaade samale probleemile meie metsanduse ajaloo varasematel etappidel.

LÄÄNIÕIGUSEST 13. SAJANDIL KUNI PÜHA ERAOMANDUSENI18. SAJANDIL
Ajalooliselt on riigivõimu osa metsanduses
määranud kindlaks omandi- ja õigussuhted. Vähemalt vormiliselt toimis Eestis 13. sajandist kuni 1783. aastani keskaegsele lääniõigusele toetuv omandisuhete
süsteem. Peaaegu kõik Eestis eraisikutele kuulunud mõisad olid õiguslikult rüütlimõisad, mis olid esialgu tekkinud tingvaldusena – läänid.

Kuigi ühtlasi oli olemas ka vabalt pärandatav ja võõrandatav eramaaomandus – alloodid –, eksisteeris enamik balti mõisaid lääniõiguse alusel kuni 18. sajandi lõpuni (Rosenberg, 1994). 16. sajandi teisel poolel alanud sõdadega pärisid tugeva keskvõimuga Euroopa suurriigid (Rootsi, Taani, Poola) endiste maahärrade (ordu, piiskopid), poliitiliste vaenlaste ja mingil põhjusel valdajata jäänud maavaldused. Et maahärra õigustesse asusid tsentraliseeritud võimustruktuuridega riigid, siis oli neil võimalik oma õigusi radikaalsemalt teostada. Ehkki läänimehed ei olnud veel oma maade ja metsade täieõiguslikud omanikud, fikseeriti sel ajal ometi mitu erametsanduse jaoks olulist põhimõtet. Neist olulisim oli vast Poola-Leedu kuninga Sigismund Augusti 1561. aastal sätestatud privileeg, mis muu kõrval lubas aadlil vabalt kasutada nende valdustes olevat metsa. Hiljem leidus see õigus ka Balti eraseaduses. Sisuliselt korrati seda põhimõtet 1664. aasta Rootsi metsahoiuseadustes: piirati vaid nn. viljakandvate puude kasutust. Kuigi seda kitsendust kajastati Balti eraseaduses, käsitlesid hilisemad baltisaksa õigusteadlased seda kui ajutiselt peale surutud seadust, mida tegelikus elus ei järgitud (Bunge, 1847). Bernhard Tuiskvere (1931) leidis, et “allodiaal- ja läänimaadel metsade kasutamine rootsi ajal üldiselt ei olnud kitsendatud ega piiratud ning olemasolevad normid tegelikult puudutasid vaid kuninglikke või kroonu metsi ja äärmisel korral ka ühismetsi niivõrd, kui nad üldse meie maal olid maksvad”.
Riigi osa erametsanduse suunajana kui probleem kerkis esimest korda laiemalt esile 17.–18. sajandi vahetusel, olles seotud algul Rootsi-aegse mõisate reduktsiooniga, hiljem eeskätt Peeter I riigikeskese metsapoliitikaga. Siiski ei olnud tol ajal veel päevakorral sekkuda metsade majandamisse tänapäeva mõistes. Lähtuti ikka riigikassa ning sõjalistest huvidest (soov jätta endale õigus kasutada nn. strateegilisi puuliike, nagu tamm, mastimännid jm.). Laiemalt võetuna saab tolleaegseid riigi antud metsanduskorraldusi käsitada metsahoiumeetmeina, ehkki enda huve arvestavalt.
Kuna era- ja riigiomandi vahel polnud selget piiri, ärgitas see kohalikke rüütelkondi aktiivselt sekkuma ka otseselt riigimõisate metsade majandamisse. Iseloomulik on 1770. aastail aset leidnud arutelu C. J. Ebhardi metsa- ja jahiseaduse eelnõu üle. Eelnõu lükati rüütelkondade vastuseisu tõttu tagasi. Põhjus oli lihtne: rüütelkonnad nägid selles riigivõimu aktiivsuse avalduses ohtu ka endale. Ent kui rakendati vabahärra Balthasar von Campenhauseni metsainstruktsiooni, millest 1783. aastal sai seadus, ei põhjustanud see enam vastuseisu. Nimelt oli 1783. aasta ukaasiga muudetud alloodideks (s.o. vabalt pärandatavaks ja võõrandatavaks ning riigi ees koormistest vabastatud maavalduseks) kõik Eesti- ja Liivimaa eravalduses olevad mõisad. See tähendas, et eramõisad ja nende juurde kuulunud metsad anti valdajate pärisomandisse.
Edaspidi riigivõim erametsade majandamisse ei sekkunud, omanikel olid vabad käed kasutada metsi. Mõneti erandlik on Eestimaa kubermanguvalitsuse 1790. aasta 3. juuli korraldus, mis kohustas mõisnikke metsastama põllumajanduslikust käibest välja jäävaid võsamaid ning edendama metsakasvatust talupoegade seas. Tegelikult oli see siiski vaid soovitus, mitte sundmäärus (Tiismann, 1931; Bunge, 1847). Kaugeleulatuvam oli 1839. aasta Liivimaa kubermanguvalitsuse määrus Riia lahe äärsete liivikute hoidmise kohta. Selle alusel rajati siin omandivormist olenemata kuni 150 sülla laiune kaitsemetsade riba, kus oli keelatud raiuda kasvavat metsa, karjatada, korjata metsavarist ja muud moodi kahjustada pinnaseolusid. Katarina II ukaasist möödus ligi sajand, mille jooksul riigivõimul puudus võimalus ja soovgi vahetult sekkuda erametsandusse.

ERAMETSAMAJANDUS RIIGI VALVSA PILGU ALLA 19. SAJANDI TEISEL POOLEL
19. sajandi teisel poolel hakkas peaaegu kõikjal Euroopa kultuurriikides maksvusele pääsema põhimõte, mis pidas riigi ja ühiskonna huvides vajalikuks allutada metsamajandus riiklikele õigusaktidele. Ühtlasi taheti otseselt suurendada riigile kuuluvat metsafondi. Oskar Daniel (1926) on välja toonud järgmised teed, mille abil püüdis riigivõim suurendada oma mõju metsamajanduses:
1. Metsamaade ostmine ühes jäätmaade metsastamisega.
2. Era- ja kogukonnametsades vaba kasutuse piiramine ja nende allutamine riigi kontrollile.
3. Otsene rahaline toetus eraomanikele metsakultuuride rajamiseks, soodustused maksupoliitikas, preemiate maksmine jne.
4. Suuremate metsaalade arvamine kaitsemetsade ja reservaatide kategooriasse.
Riigivõimu kavade tõttu vallandus Balti kubermangudes 1888. aasta metsahoiuseaduse vastuvõtmise eel poleemika riigi ja erametsanduse vahekorra üle, mis, küll raugevalt, ulatus maailmasõjaeelsete aastateni. Selle diskussiooni algul ilmus Arthur von zur Mühleni raamat (1877), mis taunis riigivõimu sekkumist erametsamajandusse. Seda raamatut kommenteeriti Venemaal laialt ning ta äratas isegi rahvusvahelist tähelepanu. Kuid selleski teoses ei vaidlustatud mitte niivõrd riigivõimu võimalikku osa erametsamajanduse suunaja ja edendajana, kuivõrd vahetut sekkumist metsade majandamise protsessi (eeskätt metsakasutusse).
Venemaa 1888. aasta metsahoiuseadus oli omataoliste hulgas üks kaugemaleulatuvaid. Peale kaitsemetsade kategooria loomise allutati erametsade kasutus riigi kontrollile. Keelati omavoliline metsamaade ümberkujundamine teisteks maakategooriateks, määratleti laastava metsakasutuse mõiste ja kehtestati raiete piirnormid, hakati soodustama erametsamajanduse arengut (nõuanne, maksusoodustused jm.). Kui hoiueeskirju eirati, võidi kehtestada raiekeeld 2–30 aastaks, määrata rahatrahv või sundmetsastada. Seaduse puudus oli metsakasutuse määra arvestamisel rakendatavad lühikesed raieringid (okaspuudel 60 ja lehtpuudel 30 aastat) ning operatiivse järelevalve puudumine: sageli fikseeriti laastavad raied ning karistus alles hiljem (Meikar, 1989). Ent samal ajal jäid talumetsad (v.a. kaitsemetsad) hoiueeskirjade ja seega riigivõimu kontrolli alt enamasti välja. Esimese maailmasõja aastail haarati erametsadki sõjamajandusse: metsi rekvireeriti raieteks; ühtlasi hüljati siin varasemad riigi kehtestatud metsahoiupõhimõtted. Ometi võib öelda, et Eesti Vabariigi eel oli ligi 90% katastrimetsadest allutatud riigi järelevalvele.

RIIK JA ERAMETSANDUS EESTI VABARIIGIS
Kultuurriikidele oli Venemaal bolðevistliku riigipöördega kaasnenu täiesti mõistetamatu. Ka Eesti Vabariigi 1919. aasta maaseadust käsitlesid baltisaksa ja paljud välismaa autorid kui õigusakti, mida on mõjutanud bolðevistlik maailmavaade. Alles hilisemate seaduse täienduste ja muudatustega lahendati maaseaduse esialgsest vasempoolsest vaimust tulenevad rahvusvahelised pinged. Mõisametsi natsionaliseerides määratigi tegelikult perspektiivis kindlaks riigi juhtiv osa metsasektoris. Ulatusliku riikliku metsafondi (esialgu ligi 80% katastrimetsadest) haldamiseks ja majandamiseks loodi tõhus riiklik struktuur.
Eesti Vabariigi päevil aset leidnud metsapoliitilisi väitlusi on üsna hea jälgida omaaegse kirjasõna kaudu. Mitu sel ajal langetatud põhimõttelist otsust toimivad sisuliselt praeguseni või saab neid vähemalt kasutada nüüdisaegses mõttevahetuses. Praegu on seda olulisem selgitada riigi- ja erametsanduse vahekordi, et vahepealne pool sajandit okupatsiooni ja selle tõttu peale surutud majandussüsteem katkestas nii õigussuhete kui ka mõttemaailma järjepidevuse.
Mõisametsi riigistades anti Eesti Vabariigis juhtpositsioon riiklikule metsamajandusele, seda eeskätt poliitilistel ja majanduslikel kaalutlustel. Ametlikult oli metsahoiueeskirjade alla käivate erametsade minimaalne suurus 1920. aastail 20 hektarit, alates 1929. aastast 10 hektarit. See oli ka piir, milleni riigivõim vähemalt teoreetiliselt võis erametsade majandamisse sekkuda. Kuni 1929. aastani on teada vaid ligi 15 juhust, kus eeskirjade rikkumisele anti seaduslik käik. Ent hiljem nende juhtude arv suurenes piirsuuruse vähendamise tõttu.
1920. aastate lõpul hakati koostama uut metsaseadust. Aluseks võeti, et talusid, kellel on vähemalt 30 hektarit katastrimetsa, on 332. Põllutööministeeriumi esialgse seisukoha järgi võis siiski 10 hektarit olla piiriks, millest alates oli mõeldav riigi järelevalve. Leiti, et väiksemate üksuste korral ei saa korraldada sihikindlat metsamajandust: neid tuli käsitada eeskätt talude põllumajanduslike tagavaramaadena ja reservkapitalina. Ühtlasi nõudnuks järelevalve nende üle põhjendamatuid kulutusi (Tiismann, 1931). 1930. aastate alguseks valmis saanud metsaseaduse eelnõu jäi aga mitmeks aastaks Riigikokku ringlema, peamiselt just lahkarvamuste tõttu riigi võimutäiuse piiritlemise kohta erametsanduses. Viimases seaduseelnõu redaktsioonis oli piirnorme, millest alates metsad võeti kaitse- ja hoiumääruste alla, suurendatud 30 hektarini, kusjuures majanduskava nõue algas 50 hektari suurustest metsadest (Pill, Viilu, 1934). Sedagi arusaama korrigeeriti enne seaduse kehtestamist.
1934. aastal jõustunud metsaseadus jaotas metsad kaitse- ja tulundusmetsadeks. Riigi kehtestatud metsahoiueeskirjadele allusid kõik kaitsemetsad ja ühes omandiüksuses olevad vähemalt 50 hektari suurused tulundusmetsad. Riigile jäi õigus metsahoiueeskirju erandjuhul metsavaestes piirkondades kas osaliselt või täielikult rakendada vähemalt 30 hektari suuruste tulundusmetsade puhul. Kaitsemetsades oli riigi võimutäius sisuliselt täielik. Riigi rahadega tehti kaitsekorralduseeskiri, selle täitmisest saamata jäävat tulu omanikule ei kompenseeritud. Ent riik oli kohustatud omaniku soovil kaitsemetsa ühes seal olevate päraldistega võõrandama. Sundvõõrandamine nähti ette ka siis, kui omanik eiras kaitseeeskirju. Võõrandamistasu määrati kas vabal kokkuleppel või siis sundvõõrandamise kohta käivate seaduse ja määruste alusel. Sundvõõrandamise korral jäi omanikule õigus kümne aasta jooksul (kuid mitte enne viit aastat) oma vara tagasi osta, makstes kinni võõrandamisel saadud tasu – riigi kulutused kaitsemetsale.
Üle 50 hektari suuruses tulundusmetsas tuli omanikul majanduskava koostada omal kulul. Kinnitatud majanduskava täitmine oli omanikule kohustuslik. Erakorraliste vajaduste korral võis taotleda korraga kümne aasta raienormi eraldamist, kuid selle võrra vähendati järgmiste aastate kasutust. Ühtlasi pidi raiumisele järgneva viie aasta jooksul olema tagatud metsauuendus. Hoiueeskirjade alla arvatud kuni 50 hektari suurustes tulundusmetsades võis korraga raiuda kuni neljandiku puistute tagavarast, kui see oli vajalik talumajanduse huvides või kui tegu oli raieküpse puistuga. Kuni majanduskava polnud veel kinnitatud ja tulundusmetsas, mis ei vajanud majanduskava, peeti kasutust normaalseks, kui see ei ületanud metsa juurdekasvu, kui oli tagatud metsauuendus ja peeti kinni kehtestatud raieringidest (enamasti okasmetsas vähemalt 80 ja lehtmetsas 40 aastat). On mainimisväärne, et vabariigi valitsuse seletuskirjas metsaseaduse kohta rõhutati, et “era- ja omavalitsuste metsi on käesolevas seaduseelnõus käsitletud niivõrd, kui see on tarvilik metsahoiu-kaitse teostamiseks ja erametsanduse edendamiseks ning arendamiseks” (Pill, Viilu, 1934).
Metsaseadus ei laienenud aga talude heina- ja karjamaametsadele ning võsastikele. 1939. aasta põllumajandusloenduse järgi oli niisuguseid alasid, mille puistutäius oli 0,3, kokku ligi 542 000 hektarit. See hõlmas talude metsa kasvatavast maast koguni 74% ja Eesti vastavast näitajast 37%. Seega kuulus pool tänapäeval metsamaana arvestatust taludele (Meikar, Etverk, 2000).
Suhtumises era(talu)metsandusse oli riigi lähenemisviis 1920. ja 1930. aastail erinev (Meikar, 1995; 1996). Esimest aastakümmet iseloomustab maaseaduse elluviimisest tulenev riigimetsamaade transformeerimine, ehitusmaterjalide eraldamine soodustingimustel jne. Sisuliselt oli tegu püüdega veeretada osa maareformi kulusid ja poliitilist vastutust riigilt ja ühiskonnalt riigimetsadele ning tema ametkonnale. Sellele lisandus veel mõnede majandusringkondade otsestest ärihuvidest ja populistlikest kaalutlustest tulenev rünnak riikliku metsamajanduse vastu tervikuna. Samal ajal ei tehtud peaaegu midagi erametsamajanduse edendamiseks.
1930. aastail majanduselus suurenevat riigiregulatsiooni põhjendati osalt vajadusega suurendada investeeringuid kohalike loodusvarade kasutuselevõtu ja nende säästliku majandamise tarbeks. Peale otsese ja aktiivse investeerimistegevuse hakkas riik varasemast enam tollide, impordikitsendustega ja ekspordisoodustustega mõjutama ka erainvesteeringuid. Prioriteetseiks seati majandusalad, mis olid seotud kohalike loodusvarade kasutusega, kodumaise toodangu töötlemisega ning mehhaniseerimise ja ratsionaliseerimisega, mis võimaldas tööjõudu ratsionaalsemalt kasutada (Janusson, 1937). Kõik see puudutas vahetult ka metsasektorit, kus esiletõstmist väärivad Kehra tselluloositehase ehitus, ASi Eesti Metsatööstus loomine, riigi kütteaineteturu regulatsioon jm. Riigivõimu reguleeriv osa metsasektoris oli kõige tuntav riigi metsavarude jagamisel, seega eeskätt metsatööstuses. Eesti Vabariigis oli riigi osa metsatööstuses suur ning suurenes veelgi. 1920. aastatel oli see keskmiselt 22%, 1930. aastate esimesel poolel 39%. 1940. aastaks töötas riigi metsatööstus aga üles juba ligi 80% kogu riigimetsade aastasest metsamaterjalist.

VANALE PROBLEEMILE OTSIME LAHENDUST UUTES OLUDES
1940. aasta tähistab traditsioonilise majanduspoliitilise süsteemi kokkuvarisemist Eestis. Taasiseseisvumisega selgus, et aastakümnetega oli väärastunud ka rahva arusaam riigi ülesannete ja eraalgatuse vahekorrast. On iseloomulik, et olenevalt olukorrast soovitakse ühel ajal nii riigivõimu üliaktiivset regulatsiooni kui ka eraomanike piiramatut tegevusvabadust. Metsasektoris puudutab see suuresti just metsaomandit, riikliku metsavaru jagamist ja erametsanduse vahekorda riigivõimuga. Esimene probleem on põhimõtteliselt paika pandud 1940. aasta olukorra restitutsiooniga (ehkki mitte täielikult), ent teine on pika traditsiooniga poliitilist otsust nõudev väitlusobjekt. Kui palju võib riigivõim sekkuda erametsandusse, selle otsustuse puhul on eelkõige lähtekohaks 20. sajandil Euroopa kultuurriikides maksvusele pääsenud seisukohad. Meie ebajärjekindlad metsandusõigusaktid toetuvad põhiseaduse äärmiselt olulisele, kuid üldisele põhimõttele eraomandi pühaduse ja puutumatuse kohta ning püüavad oma eri väljundeis leida kõiki rahuldava sisu. Tagajärjeks on üle kümne aasta segadusi. Õigustatult on tähelepanu juhitud tõsiasjale, et “selgete reeglite puudumine enam kui 30% maismaa pinna kasutusel ei ole omandi kasutamise ega käsutamise probleem, vaid keskkonna probleem” (Maamets, 2000a). Milliseid katastroofilisi tagajärgi võib põhjustada kindlate mängureeglite puudumine, selgub erametsades viimastel aastatel tehtud raiete analüüside põhjal (Maamets, 2000b).
Samas tuleb tõdeda, et tegu on igati normaalse olukorraga, sest praegu on veel üleminekuperiood. Meenutuseks: sõjaeelses Eesti Vabariigis võttis suhete korrastamine aega ligi 15 aastat – alles 1930. aastate keskel võeti vastu metsaseadus ja metsamajanduse arengukava ning määrati kindlaks riikliku ja erametsamajanduse vahekord. Isegi riiklikus metsamajanduses kulusid esimesed kümme aastat pidevatele reformidele. Siiski ei saa ega tohi omaaegseid lahendusvõtteid pidada täislikuks: elame täiesti uues ajas ja maailmas.

Kirjandus
• Bunge, F. G. 1847. Das liv- und esthländisches
Privatrecht. Erster Teil. Reval.
• Daniel, O. 1926. Riigi võimupiirid
metsaasjanduses. – Eesti metsanduse
aastaraamat I. Tartu.
• Eesti talurahva ajalugu I. 1992. Tallinn.
• Janusson, J. 1937. Eesti majanduse arengu
perspektiive. – Konjunktuur, 3/4.
• Maamets, L. 2000a. Eesti metsad XX sajandi
lõpul: kujunemine ja olem. – Eesti
metsad ja metsandus aastatuhande vahetusel.
Akadeemilise Metsaseltsi toimetised XI. Tartu.
• Maamets, L. 2000b. Türi valla erametsades
toimunud raiete analüüs. – Eesti Mets, 1.
• Meikar, T. 1989. Millest kõneleb 1888. aasta
metsahoiuseadus? – Eesti Loodus, 3.
• Meikar, T. 1995. Märkmeid Eesti metsapoliitikast
1920. aastail. – Akadeemia, 2.
• Meikar, T. 1996. Märkmeid Eesti metsapoliitikast
1930. aastail. – Akadeemia, 3.
• Meikar, T., Etverk, I. 2000. Metsaomand Eestis. –
Metsanduslikud uurimused XXXII. Tartu.
• Mühlen, A. 1877. Beitrag zur Frage über den
Waldschutz gegen die Waldbesitzer. Reval.
• Pill, A., Viilu, K. 1934. Jahiseadus. Metsaseadus.
Kalapüügi seadus ühes seaduse teostamise
määruste, seletuskirjade ja tabelitega. Tartu.
• Rosenberg, T. 1994. Eesti mõisate ajalooline
ülevaade. – Eesti mõisad. Tallinn.
• Tiismann, B. 1931. Riigivõim ja
erametsamajandus. – Eesti metsanduse
aastaraamat V. Tartu.