Nime Frey andis Puurmani mõisnik 1822. aastal Toomase pärisorjast vanaisa vanaisale Andresele, kes mõisa kutsarina oli päästnud preili Manteuffeli eluohtlikust olukorrast.
Professor Toomas Frey on pärit küll linnarahva seast, kuid elanud pikka aega maal. Noorpõlvekodust Põltsamaa lähedalt võttis ta kaasa algteadmised
ornitoloogia ja metsakasvatuse kohta.
Metsandusteaduskonda astus ta puhtpraktilistel
kaalutlustel: konkurss oli kergem ning oht Punaarmeesse sattuda väiksem.
Kuigi Toomas Frey pole olnud kunagi pioneer, komsomol ega parteilane, lõpetas ta edukalt EPA metsandusteaduskonna (1961) ning parteilaste vastuseisust hoolimata kaitses kandidaadiväitekirja
(1966). Ainulaadse juhtumina Nõukogude Liidus sai temast sama töö eest ka noorim teaduste doktor.
Huvialaks kujunenud geobotaanika ja matemaatilised mudelid viisid Toomas Frey TA zooloogia ja botaanika instituudi, hiljem Tartu ülikooli ökosüsteemide
labori etteotsa. Tema algatusel rajati väliuurimise statsionaar Jõgevamaal Voorel, kus koguti muu hulgas andmeid ka üheksa kandidaadiväitekirja jaoks.
Ökoloogia, keskkonnakaitse, metsade seire ja seisund on praeguseni juubilari meelisteemad. Neid valdkondi on ta käsitlenud nii Eesti põllumajandusülikoolis
kui ka ökoloogiakonverentse korraldades
ja teadusühistus töötades. Eesti taasiseseisvumisaja
poliitikat toetas Toomas aktiivselt Eesti Kodanike Komitee liikme, Rohelise Liikumise juhi ja keskkonnaministrina.
Praegusesse Eestis valitsevasse poliitilise olustikku, kus tema arvates saab läbi ka ilma erihariduse ja riikliku või isamaalise mõtlemiseta, suhtub ta kriitiliselt. Spetsialistina on ta siiski
nõustanud keskkonnaministrit keskkonnakaitseküsimustes.
Toomas Freyle anti 1987. aastal Eesti NSV suur looduskaitsemärk ja Eesti NSV Teaduste Akadeemia Karl Ernst von Baeri mälestusmedal. 2003. aastal pälvis
ta Eesti looduseuurijate seltsi auliikme diplomi ja 2006. aastal Eesti maaülikooli teenetemedali.
Toomas Frey peab lugu heast huumorist ja seltskonnast, seetõttu on ta hinnatud maletajate seas. Tema suurim harrastus on oma kätega korrastatud
maakodu, kus saab ehitada, vanavara koguda, jahil käia ja metsapuid kasvatada.
Palju õnne, tervist ja vaimuerksust
veel paljudeks aastateks!

Õpilaste nimel
Priit Kask

Metsa õpetaja Helmut Taimre 90

Helmut Taimre on sündinud 5. detsembril 1917. aastal. Sel äärmiselt keerulisel ajal jõudis Taimrete
pere hoolimata raskustest ja sõdadest siiski kodumaale. Algul oli raske elu sisse seada. Teise maailmasõja eel jõuti ometigi niikaugele, et noor Helmut võis asuda täide viima oma suurt unistust
– minna õppima Tartu ülikooli. Ta lõpetas metsanduse kursuse esimest korda 1943. aastal ja alustas seejärel Tartumaal 1946. aastal tööd talumetsanduse
konsultandina. Seejärel Helmutit üha edutati, kuni temast sai Jõgeva metskonna metsaülem. Sellel ametikohal töötades valis ta 60 aastat tagasi välja ka tulevase Luua metsakooli asukoha.
Helmut Taimrest sai Luua metsanduskooli esimene õpetaja. 23. veebruaril 1949. aastal loobus ta metsaülema kohast ning asus täie innuga metsateenijaid- kasvatajaid ette valmistama.
Pedagoogitöö jätkus raugematult kuni pensionile minekuni. Helmuti käe all on sirgunud kaks metsakasvatajate põlvkonda. Pole metskonda ega metsandusorganisatsiooni, kus ei leiduks tema õpilasi.
Oma tubli tööga on Helmut Taimre teeninud palju austusavaldusi, tänu- ja aukirju. Ta on valitud Eesti metsaseltsi auliikmeks, ajakirja Eesti Mets auhinna
laureaadiks. Tema teeneid on tunnustatud algetähe ordeniga. Helmutit tuntakse kui väga heatahtlikku, erudeeritud õpetajat ja kolleegi.

Kolleegide ja õpilaste nimel
Kaupo Ilmet

Aktiivne metsaülem Rein Rinne 65

Rein Rinne on sündinud Lääne- Virumaal, kuid peagi põgenes pere küüditamise eest Tartumaale
Vana-Kuustesse. Reinu isa oli seal tuntud juustumeister. Rein lõpetas Tartus 2. keskkooli. Kuna ta tegi kõvasti sporti, oli ootuspärane jätkata
kehakultuuriteaduskonnas. Kuid Rein otsustas metsamehe ameti kasuks.
Tema salasoov oli asuda tööle kuskile Lõuna-Eestisse ning peagi kutsus Võru metsamajandi direktor Olev
Ott teda Antslasse metsaülemaks. Antslas olid väga toredad inimesed. “Seal möödus minu esimene noorus,”
meenutab ta ise. Peale metsa majandamise tuli lahendada ka hulganisti sotsiaalprobleeme, näiteks oma autoga külarahvast vedada. Metsaülemana
on Rein pidanud tähtsaks kaastöötajate usaldamist ning looduskaitse- ja puhkemajandustöid. Ta on praeguseni Elva-Vitipalu sihtasutuse aktivist, korraldades matku Vapramäel. Elavalt lööb ta kaasa ka Eesti metsaülemate ühingu volikogu ja Elva linna volikogu töös.
Oma kodu rajas Rein pere soovil Elvasse. Elva metskonnas töötavad veel Reinuga koos abikaasa Ülle ja poeg Riivo. Seevastu Reinu tütar töötab Elvas õpetajana.
Rein on harrastanud kõikvõimalikke spordialasid, tal on III spordijärk 13 alal. Alati on Rein olnud toeks võistluste korraldamisel ja võistkondade komplekteerimisel.

Soovime Reinule tugevat teotahet paljudeks aastateks!

Kolleegide nimel
Priit Kask