8 / 1 9 9 8   D E T S E M B E R  
 h o r i s o n t  
   
 I N I M E N E  L O O D U S  U N I V E R S U M
  Andmeid kogus vannutatud mees...
 
 
Eesti kui riik ei saa toimida inimkeskselt, kui tal pole andmeid oma rahvastiku kohta, väidavad demograafid KALEV KATUS, LUULE SAKKEUS ja ALLAN PUUR.

Kui Nikolai I ajal hakati rajama Peterburi-Moskva raudteeliini (valmis aastail 1843-1851), siis koostasid asjast huvitatud mõisnikud mitu projekti selle suurehituse konkreetse trassi kohta. Igaüks soovis, et raudtee läheks just tema mõisa juurest läbi ja teeks kergeks ühenduse pidamise kahe metropoliga. Tegelikkuses sai tol korral määravaks hoopis isevalitseja kirglik soov ratsutama minna — kiirustav Nikolai ei heitnud projektidele ning põhjendustele pilkugi, haaras joonlaua, ühendas sellega Moskva ja Peterburi (tsaari pöidla kohale jäi jõnks sisse) ning selle sirgjoone järgi raudtee rajatigi (läbi soode ja rabade, tohutute kulutustega). Nii on otsuseid langetatud ja langetatakse veelgi riikides, kus ei taheta või ei osata tugineda tegelikkusele — andmetele. Demograaf Kalev Katuse sõnul on tänaseks paljudes maailma maades selles osas palju muutunud. Võib öelda isegi, et alates 1960. aastaist hakkasid demokraatiamaades poliitikat tegema mitte niivõrd poliitilised parteid kui just korrastatud andmed. Inimkeskses demokraatlikus ühiskonnas tugineb võimulolev partei andmetele ja otsustab nende põhjal, milline lahendus on mõistlik. Seepärast tundub nii mõnegi lääneriigi (sise)poliitika suhteliselt ühesugune hoolimata sellest, kes parasjagu valitseb. Andmestik võtab poliitikutelt ära mänguruumi ja sellega on suhteliselt raske kohaneda. Andmestik annab Kalev Katuse sõnul võimaluse teada saada, milline otsus tuleb kasuks rahvastiku enamikule, sest lahendused, mis kõigile meeldiksid, pole praktiliselt võimalikud.


Otsused — kelle jaoks?

Mingi seaduse ja selle kaudse mõju arvestamine on väga komplitseeritud küsimus. Mingisugune näiliselt puhtmajanduslik lahendus võib vägagi tugevasti mõjutada kogu riigi arengut. Näiteks 1970. aastail otsustas USA kaitsta oma suhkrutootjaid ja kehtestas tollid Kariibi mere ääresete maade odavale suhkrule. Tõepoolest — USA suhkrutööstus areneski hoogsamalt. Kuid millised olid selle otsuse kaudsed mõjud? Ühelt poolt jäi Kariibi mere maade suhkrutööstus kängu, teisalt aga suurenes USA vajadus vastava tööjõu järele. Tekkis illegaalne migratsioon, mille tulemusena tõmmati USA suhkrurooistandustesse umbes 2 miljonit (!) immigranti. Niisiis mõjutas näiliselt majanduslik otsus lõppkokkuvõttes hoopis rändeprotsesse ja pani liikuma 2 miljonit inimest, ning pole vaja pikemalt peatuda probleemidel, mis sellega kaasnesid.

Kuidas peaksid eelnevat arvestades otsuseid langetama Eesti poliitikud? Konkreetse näitena võiks tuua tubaka aktsiisimaksu küsimuse. Maksu tõstmisel peaksid poliitikud alati selgeks tegema, kes seda maksavad ja kellele sealt tulev raha läheb? Kui me tahame tubaka käibemaksu tõstmise arvel toetada näiteks kolmelapselisi peresid, siis on käibemaksu arukas tõsta vaid juhul, kui emad-isad enamikus neis peredes ei suitseta (sest maksu arvel suureneva toetuse nulliks ära kulude suurenemine sigarettidele, kui vanemad on suitsetajad). Teadlased ei saa niisiis poliitikutele ütelda, milline otsus on põhimõtteliselt õige või vale. Andmetele tuginedes saab otsustada, milline lahendus annaks parima tulemuse antud tingimustes.

Andmete kogumise viisidest (rahvaloendused, küsitlused jm.), registritest ja paljust muust loe pikemalt “Horisondi” trükinumbrist.


tagasi esilehele ...


 
Horisondi e-post - horisont@datanet.ee