 |
|
|
| |
Meile
vastab — geograaf Ülo Suursaar |
|
| |
 Ülo
Suursaar on sündinud 18. juulil 1962, lõpetanud L. Koidula
nimelise Pärnu II Keskkooli ja 1985. aastal cum laude
Tartu Ülikooli. Esimeseks töökohaks sai Rakendusgeofüüsika
Instituudi Läänemere osakond ja aastast 1988 Termofüüsika
ja Elektrofüüsika Instituudi Läänemere osakond. Edasistes
reorganiseerimistes on asutuse nimi korduvalt muutunud
(praegu Eesti Mereinstituut), kuid Ü.Suursaare teadustöö
temaatika on ikka olnud seotud Eestit ümbritsevate merealade
seisundi analüüsi ja modelleerimisega. Filosoofiadoktori
(Ph.D.) kraadi geograafias kaitses Tartu Ülikoolis
1993. aastal, vanemteadur aastast 1994.
Töötate Eesti Mereinstituudis, miks olete valinud meie
loo juurde just sellise pildi?
Mu töölaud ei ole kuigi fotogeeniline, ei mingit uhket
laboriaparatuuri, ainult arvuti ja hulk pabereid. Kuid mu
diplomil seisab “geograafia-hüdroloogia” ning kõik valge,
mis mind sellel fotol ümbritseb, on ju samuti vesi. Olles
oma elust poolteist aastat merel loksunud ja ligi aasta
mägedes roninud, võin kinnitada, et meri ja mäed on stiihiatena
sarnased.
Nii et aeg-ajalt sunnib töö ka merele minema. Või saab
merd näiteks arvutiga ka ainult laua taga uurida? Teie kaugeim
tööalane reis.
Meres toimuvaid protsesse saab tõepoolest arvuti abil
analüüsida ja modelleerida, kuid ilma mõõtmistulemusteta
on see siiski võimatu. Mudel kasvab välja välitöödel saadud
teadmistest ning nõuab “timmimiseks” uusi andmeid, mida
varem mõõta ei teadnud. Minu mere-ekspeditsioonid on piirdunud
Lääne- ja Põhjamerega ning muud tööalased reisid Euroopaga.
Island on kaugeim.
Kuidas sai Teist teadlane ja mis Teid oma uurimistegevuse
juures eriti köidab?
Nagu paljud poisid, unistasin minagi kaugetest maadest-meredest,
lugesin “Maailm ja mõnda” raamatuid ja vaatasin televiisorist
saadet “Lugedes looduse raamatut”. Keskkooli lõpus kaalusin
edasiõppimisvõimalustena geoloogiat, geograafiat ja (astro)füüsikat.
Sain geograafiks-mereuurijaks. Meeldib tegevuse mitmekülgsus:
käin välitöödel, töötlen ise andmeid, mõtlen, kirjutan-tõlgin-vormistan
artikleid.
Kas teadlase leib on noorele mehele Eesti Vabariigis
meeltmööda?
Umbes minuealiste vanusegrupis on Eesti teaduses üsna
hõre. Rasketel aegadel lahkus palju noori “kohe ja hästi
palju”- valdkondadesse. Teadlase leib ei paista piisavalt
magus olema ka praegu. Kui enda nimel jätkata, siis olen
rahul, sest puudub võrdluskogemus. Tuleb aga tunnistada,
et ma ei tunne ennast sugugi “puhta” teadlasena, kuigi teaduspublikatsioonide
nimekiri kasvab jõudsamalt kui kunagi varem. Tänapäeva teaduses
(või selle ümber) on mõndagi, mis mulle ei meeldi, ja üha
vähem on seda, mida kunagi sealt otsima asusin. Järeldan,
et mu isiksuse dominandiks ei ole mitte “teadlaseks olemine”,
vaid pigem “geograafiks olemine”. Arvan, et teadus on vaid
üks geograafi (teisisõnu: maa kirjeldaja) uurimismeetoditest.
Võib ju näiteks üks “National Geographicu” heade fotodega
artikkel öelda rohkem, kui tõsiteaduslik arutelu samal teemal.
Dokumentaalfilm, reisikirjeldus või fotoreportaazh võib
olla informatiivsem kui entsüklopeediartikkel. Siit ka mu
viimaste aastate hobi — teadusloome kõrval kirjutada näiteks
“Horisondile”.
Olete ka alpinismiga tegelenud? Mis kisub 8tuhandeliste
mägede suunas?
Tudengipõlves tegelesin tõesti nii alpinismi kui mägimatkamisega,
kusjuures matkamine kui vähem kompromissitu ala on jäänud.
Kunagine alpinismiharrastus on andnud kindlustunde ringi
rännata kas või maailma kõrgeimates mäestikes. Olen näinud
kaheksatuhandelisi mägesid väga lähedalt, kuid siiski vaid
jalamilt, kümmet neljateistkümnest. Alpinism absoluutsel
tipptasemel on arvatavasti kõige ohtlikum spordiala üldse.
On mägesid (näiteks Nanga Parbat, Annapurna), millelt eluga
pääsemise statistika on nagu vene ruletil: viis tühja padrunit
ja üks laenguga. Mis ikkagi inimest sinna kisub, see on
pikk ja hägune jutt.
Teete suurepäraseid fotosid. Kus seda kunsti õppisite?
Millega veel hästi hakkama saate?
Oskan teha mõnda asja, kuid vist mitte ühtegi perfektselt.
Seetõttu püüan sünteesida erinevaid oskusi, mida mulle näpuotsaga
on antud. Pildistaminegi on tulnud ajapikku ja justkui iseenesest.
Olen nupule vajutanud 20 aastat, kuid käsi läks lahti ehk
alles 3-4 aastat tagasi. On vist võimalik paremaid fotosid
tegema õppida ka lihtsalt vaadates ja maailma asjade üle
mõeldes.
Millist avastust peate tähtsaimaks, ohtlikemaks?
Inimese kui bioloogilise liigi kestmise huvides oleks
olnud parem, kui inimkond üldse mitte midagi leiutama poleks
hakanud (ükski teine liik ju ei leiuta). Kui vana on Homo
leiutaja sapiens - sada tuhat aastat? Ja mul on tunne,
et teist sama paljut ta enam vastu ei pane - hävitab enese
üha kiireneva progressiga ära. Kas pole rumal lugu, et kui
tihti taganutetud dinosaurused suutsid kesta üle saja miljoni
aasta, siis nüüd lahvatab üks liik kontrollimatult vohama,
et peagi enda loodud mürkide ja tüsistuste kätte hävida.
Mõtlen sellele, kui näen, kuidas siin tahetakse üha paremini
elada, rohkem tarbida, rutem jõuda - ning kuskil seal on
vaesed ja rahvarohked Aasia maad, kus võib-olla varsti hakatakse
samu hüvesid, eluruumi ja õigusi nõudma.
Fantaseerime pisut. Kui Teil oleks võimalik vestelda
ükskõik kellega ükskõik millisest ajast, kelle valiksite
vestluskaaslaseks?
Kui juba nii fantastiline võimalus antaks, siis küsiks
kohe vanajumala enda käest - juhul, kui ta olemas on. -
Et kas oli tal inimestega ka mingi plaan või läks tal seda
looma programmeerides midagi untsu (vt. ka eelmist vastust).
Ja kui selgub, et jumalat ei ole ja mu küsimisõigus säiliks,
siis küsiksin oma isalt. Ta suri, kui olin 6aastane ning
olen temast hiljem puudust tundnud. Paluksin, et ta räägiks
oma elu lugu.
Mis on Teie jaoks ime?
Ime on kõik see, mis imestama paneb.
Milline oleks Teie vapideviis?
“Kolumbus, Gagarin, hoirassaa!” - oli kord üks selline
laul.
tagasi esilehele ...
|
|
|