 |
|
|
| |
Ühemehe
monument Käsmule
Rein
Veskimäe
|
|
| |
Tallinnas mööda Pikka tänavat astub Raekoja platsi poole
pikakasvuline saleda figuuriga habemik, peaaegu õlgadeni
juuksed bareti all lehvimas. Vanalinnaga kokku passiva ilmega
mehe õlal asuv kandam on ta spordimeheliku kuju veidi kokku
muljunud, sest paari meetri pikkuse paksu plangu tassimine
pole naljaasi. Ei, ärge arvake, et ta mõne prügikasti kõrvalt
või õuenurgast endale kütust on hankimas käinud. Vastupidi,
just ühepäeva soojajahtijate õnnetuseks on ta sealt nende
eest priske suutäie ära napsanud. Sest tema terav uuriv-puuriv
pilk on selles lauas ära tabanud mitte põletamisele kuuluva
puutüki, vaid mõne vanalinna hoone remontimisel aknast väljavisatud
iidse eseme saamisloo, millest edaspidi täpsemalt
juttu tuleb. Lugu on aga teda alati huvitanud. Ja
loo avastamiseks ning jäädvustamiseks teistele tasub vaeva
näha.
Hobist amet ja elukutse
Kogumiskirg valdas Aarne Vaiku juba varases nooruses.
Nagu paljudel teistel, olid noormehe esimesed kogutud eksponaadid
vanad margid, tikutoosietiketid, piltpostkaardid ja fotod.
Kuid enamasti niisugused, mis pajatasid merest ja meremeestest,
purjekatest ja aurikutest, püünistest ja paadikuuridest,
laevakaptenite ilusatest majadest ja nende naistest-lastest.
Hiljem tõmbas ta ampluaa koomale, piirdudes peamiselt Käsmuga.
Sealsetelt pööningutelt leidis ta hulga sõjapõgenike mahajäetud
pildimälestusi. Ta korjas nad kokku, süstematiseeris ja
säilitas, sest mine tea, missuguses ahjus oleks nad muidu
tuleroaks saanud. Nüüd on nad talletatud tänastele ja tulevastele
põlvedele. Kes pildilt vastu vaatavad, selle kohta sai Aarne
Vaik teada paljutki viimati veel 1982. aastal oma rohkem
kui 96aastaselt vanaemalt, kes põlise käsmulasena peaagu
kõik inimesed nendelt fotodelt ära tundis.
Kaheksa aastat tagasi julges kogujamees oma pilte ja
teisi merega seotud esemeid teistelegi tutvustada. Ülemaailmsetel
Käsmu päevadel korraldas ta oma esimese näituse tuntud laevakapteni
Oskar Tiedamanni ehitatud majas ja selle õuel. Kolme
päeva jooksul oli uudistajaid üle 500, teisel suvel rohkemgi.
Nende seas hulganisti ka põlisasukatest sõjapõgenikke, kel
nüüd oli hea meel näha vanadelt fotodel ennast ja oma sugulasi-tuttavaid.
Et tolleks ajaks oli aga igipõline Käsmu kordonihoone
vene piirivalvest
laokilolevana maha jäänud ja tühi, tiksus Aarne Vaigu peas
mõte see alatiste näituste korraldamiskohana endale taotleda
ning sinna koguni meremuuseum rajada. Juhtuski nii, et küsija
suu peale ei löödud — tolleaegne Rakvere maavalitsuse vanem
Ants Leemets ning Võsu vallavanemad Enno Armipaik
ja Tõnu Valdmaa toetasid seda ideed igati, ja nende
otsusega saigi asi käima lükatud. Hobist oli saanud üleöö
elukutse ja isiklikust algatusest kujunes eraettevõtlus,
kuid mitte päriselt ja igaveseks. Vahepeal hukkumisohus
olnud muueumi päästis õnneks Eesti Piirivalveamet eesotsas
peadirektor admiral Tarmo Kõutsiga ja tänu sellele
on lagunemisele kippuv hoone nüüdseks väga korralikult remonditud.
Seepärast on meremuuseumiga aastapäevad ühe katuse all elanud
ka piirivalvemuuseum ja maja hea haldjas Aarne Vaik piirivalveameti
leival. Nagu ta ise mainib, olid enne seda ajad, mil tuli
mängida ka spekulanti. “Nüüd nimetatakse neid ärimeesteks,”
on Vaik sarkastiline. Tema ei tõmmanud küll kellelgi nahka
üle kõrvade, vaid parkis nahku ning tegi ja müüs ehtsaid
eesti pastlaid, mille modelleerimiskunsti oli ta ise avastanud
ja selgeks õppinud. Sellest rahast sai algkapital meremuuseumile.
Miks Vaik ja Käsmu?
Aarne Vaik on läbi ja lõhki oma juurtega kinni Käsmus.
Sündis küll Tallinnas, oma lapsepõlve veetis Käsmu kivisel
ja tuulisel rannal, siis viis elutee pikaks ajaks kaugemale
— õppima, tööd rügama ja muid maailma asju ajama.
Tema esimene teadaolev eelkäija esines kohtus tunnistajana
1702. aastal, seda juba 70aastase mehena. Järelikult elasid
Aarne Vaigu esivanemad Käsmus vähemalt 17. sajandil, aga
mine tea, võib-olla veelgi varem.
Merendusega tegeldi siinkandis ammu. Ajalooallikates
on Käsmu nime mainitud 1453. aastal, seda küll Kesemo nime
all. Kui kirjade järgi oli siin näiteks 1726. aastal 9 talu,
siis 1885. aastal elas Käsmus juba 320 inimest.
Pärisorjuse ajal tehti merel mõisatööd. Eestlastest
enestest said ettevõtjad pärast pärisorjuse lõppu. Ehkki
esimene laev ehitati Käsmu lahe ääres Võsul 202 aastat tagasi,
hoogustus see tegevus 19. sajandi teisel poolel, mil hakati
juba oma laevadega sõitma. Töö ei olnud ses mõttes tundmatu,
sest mõisalaevadel sõidu kogemused olid pärandatud isalt
pojale. Kaubavahetus käis rohkem ülelahe naabri Soomega.
Välja veeti vilja ja telliseid, Tallinna vahet kurseerisid
halulaevad. Soome rannikuvetes käidi ka kalastamas, sest
omakandis olid kalavarud kasinad ja sealsete saarte vahel
oli kergem püüda. Mis aga kõige olulisem — sool oli Soomes
odav, meil kallis. Seepärast lokkas salakaubandus, salakaubaks
sool. Soola toodi siia tünnide põhjas, kalade all. Salakaubaga
saadi niipalju rikkamaks, et hakati laevu ostma. Perekonna
sissetulekust poleks selleks piisanud. “Üleminekuaegadel
peab kusagil mingi asi ikka viltu olema, et haljale oksale
saada,” teab Aarne Vaik rääkida. “Kihnu Jõnngi olevat
metsa varastanud. Nüüd läheb vist narkootikumidelt teenitav
tulu rohkem mersude peale, vaevalt et keegi saadud miljonite
eest laevu ostab,“ muheleb Vaik.
Merekool — Käsmu süda
Oluliselt hakkas elu kalurikülas muutuma 1884. aastal
seoses Käsmu Merekooli asutamisega. Mõtte algatajaiks olid
kohalikud, peamiselt Käsmu, Võsu ja Palmse mehed, kes palusid
kirja teel Venemaa Laevasõidu Edendamise Seltsilt merekooli
asutamise luba. Suuresti tänu 1858. aastal Tartu ülikooli
lõpetanud, ja selle seltsi tolleaegse sekretäri ning Läti
rahvusliku liikumise tegelase Kriðjanis Valdemarsi
toetusele see ka saadi. Kool oli kaheaastase õppeajaga.
Esimese klassi lõpetajaile anti ligisõidutüürimehe paberid,
ning teisel aastal, kui oli juba 48 kuud merd sõidetud,
ka kaugsõidutüürimehe õigused. Kooli pääsesid kihelkonnakooli
lõpetajad olenemata vanusest.
1887. aastal ehitas kohalik laevakapten Joosep Kristenbrun
merekooli jaoks maja, kus 1895. aastast hakati koolitama
ka kaugsõidukapteneid. Aegade hämaruses olid olnud lihtsalt
metskaptenid, kes tegid vajalikud eksamid praktika põhjal,
ilma et oleks koolis käinudki. Merekoolis tuli aga õppida
kõiki meremehele väga vajalikke aineid: eesti ja inglise
keelt, astronoomiat, füüsikat, algebrat, geomeetriat ja
trigonomeetriat, navigatsiooni, meteoroloogiat, merekaubandust,
tervishoidu ja palju muud. 1926. aastal loodi merekooli
juurde veel kaheaastane kalanduskool. Need on vaid mõned
väljavõtted merekooli ajaloost, mis ülestähendatud meremuuseumi
kirjavaras ja mitmesugustes trükistes. Oli ka aeg, mil õpiti
ainult vene keeles ja Käsmu merekoolis tuli käia koguni
kolm aastat või piirduti siis ainult ühe sügis-talvega.
Merekool, mis Eesti Vabariigi algpäevil kolis üle tsaariaegsesse
piirivalvekordonisse, ja kus siis praegu asub piirivalvemuuseum
ja meremuuseum, tõstis kõvasti Käsmu haaret. Purjelaevade
aja lõppedes mindi tööle juba aurulaevadele. Tõsi, algul
tuli teha eksameid Liibavis, Riias ja Pereburis, hiljem
avanes selleks võimalus veel Tallinnas ja kohapeal — Käsmus.
Kaugsõitudes olevatel Käsmu meestel oli kaptenipaberite
omandamiseks mugavam näidata oma teadmisi veel Odessas,
Vladivostokis ja mujalgi. Siinse merekooli olemasolu 48
aasta jooksul oli lõpetajaid üle 1600. Üks kuulsamaid õppureid,
hilisem kontradmiral Johan Pitka tegi näiteks oma
kaptenieksamid 1895. aastal Paldiskis.
Pikemalt loe ajakirja “Horisont” trükinumbrist.
tagasi esilehele ...
|
|
|