3 / 1 9 9 8   A P R I L L  
 h o r i s o n t  
   
 I N I M E N E  L O O D U S  U N I V E R S U M
  KUIDAS MÕÕTA LIHAST
Rein Veskimäe
ajakirja "Horisont" teadustoimetaja
 
 
Mures norskajatega
Tartu Ülikooli kõrva- ja kurgukliinikus käivad mõnikord ka need mehed-naised, kes hädas norskamisega ja isegi endale tunnistavad, et nad kaasmagajatele "ristiks" kaelas on. Meenub üks kuuldud lugu, kuidas külla tulnud turske mees öötunnid klosetipotil veetnud, et oma pahe teades pererahva und mitte häirida. Ja istudes pealegi norskamise võimalusedki väiksemad. Teatavasti hakkab lõrisemine pihta just selili magades, sest pehme suulagi vajub, eriti vanematel inimestel, kolksti alla ja kui õhk sealt läbi või mööda sahiseb, hakkavad lihased vibreerima. Et norskamine on sotsiaalne probleem, tuleb ka sedalaadi ühiskonna häirijaid aidata. Ebameeldivuste vältimiseks püütakse nende kurgulae lihaste toonus ravimise käigus normi viia. Ent millega seda normpiiri kindlaks teha? Tuleb välja, et sellekski on oma mõõteriist, müomeeter. Kas siis kohe nimetatud otstarbeks loodud? Kaugel sellest.

Sportlaste päralt
...Korvialuses rüsinas saab hiiglane palli, vedrutab õhku, lajatab plastmasskera rõngavõrku ja teenib fännide aplausi. Aga oh häda, maandumisel vajub ise kokku. Hall jääb hiirvaikseks ja tunneb oma iidolile kaasa, sest kõõluserebendi tõttu ei ole ta võimeline omal jalal seekord enam platsiltki lahkuma...

Kui palju kordi oleme näinud sellesarnaseid juhuseid tippsportlastega — hästitreenitud inimestega, kelle lihased mõnikord siiski järele annavad. On`s see paratamatus? Kas on võimalusi niisuguste õnnetuste ärahoidmiseks? Eks seda püüta vältida ka nüüdisajal: soojendusharjutused, massaaz ja peaasi — õigesti korraldatud treeningud, mängivad siin põhiosa. Kuid tuleb välja, et võivad umbkaudse doseerimise korral kasu asemel hoopis kahju tuua. Kui õige püüaks selle umbkaudsuse asendada täpsusega. Algselt just niisugusel eesmärgil on loodud Tartu Ülikooli eksperimentaalfüüsika ja tehnoloogia instituudi meditsiinitehnoloogia keskuses lihasemõõtja ehk müomeeter. See originaalne ja maailmas teisi samasuguseid analooge mitteomav seade on mõeldud lihaste elastsuse ja pinguse mõõtmiseks, ning sattus ülikooli kurgukliinikusse poolkogemata.

Veerand sajandit tagasi
25 aasta eest kaitses Tartu ülikooli õpetatud nõukogus kaitses oma väitekirja üks Leningradist pärit naisdissertant ja tema töö oponendiks oli ülikooli noor teaduste kandidaat ning õppejõud Arved Vain. Selles töös pakkus talle huvi kaitsja üks oluline idee, tekitada lihastes "tehismaavärin". Umbes niisugune, nagu tekitatakse maapõues, kui tahetakse helilainetega uurida selle tihedust, kivimite koostist ja muid planeedi pinnakihtide omadusi. Just samamoodi, lihastes tekitatud ja seal levivate lainete võnkesageduse ning nende leviku kiiruse järgi püüti tookord väitekirjas näidata, mis toimub lihastes. Täpsemalt, määrata lihastoonust. Ühe osa sellest moodustab tahtest sõltumata lihaste mehaaniline pingus, mis säilitab meie rühti, annab kehale tasakaalu seismisel, aga on ka foonipingeks aktiivsete liigutuste korral — käimisel, võimlemisel, jooksmisel, ujumisel, suusatamisel jne. Teise osa aga moodustab lihaste elastsus, võime taastada kiiresti oma esialgne kuju pärast pingutust.

Tookordne dissertant oli uurinud oma üsna primitiivse seadmega tõstjaid ning selgitanud, et olenevalt sportlaste keha temperatuurist ja harjutamismahust on nende skeletilihaste toonus ehk pinge, aga samuti elastsus, erinev. Kuid ta ei saanud midagi teada arvude keeles, vaid ainult hinnanguga hea-halb. Sellest jäi oponent Arved Vainu kummitama primitiivse seadme kõrval ikkagi hea idee: milline on bioloogilise koe vastus mehaanilisele mõjutusele ja kuidas seda täpsemalt kindlaks teha?

Idee olulisus

Müomeetri komplekti kuulub arvuti, elektroonikaplokk ja müomeeter ise. Kel soovi seda osta või võimalus kusagil kasutada, neile korraldatakse ka Tartu Ülikoolis erikursusi, olgu tegemist kohalike inimestega või kaugemalt, ka teistest riikidest tulnutega.
Asi on selles, et lihaspinge võib teatud asjaolude kokkulangemisel olla tavalisest kõrgem ja selle tulemusena pole lihas valmis tööks. Vastupidi, oma liigse pinguse tõttu on ta kinni surunud veresooned, need on ahenenud ja nii aeglustub energiarikaste valkude pääs lihastesse. Teiselt poolt, on aga lihase elastsus halb, siis tööliigutuste korral pingutuse ja lõdvestuse vahelise aja jooksul ei jõua lihas oma esialgset kuju taastada, sellega ei pääse jällegi hapnikurikas veri lihase rakku. Need kaks suurust — lihase pingus ja elastsus ongi näitajad, mis eriti oluliselt määravad ära sportlase töö- ja saavutusvõime.

Tunda annab see sageli ka tavaelus. Kui lihastoonus on pidevalt mingil põhjusel ülemäära kõrge olnud, siis võib juhtuda, et kõõlused või liigesed, ümbritsetuna pinge all olevatest lihastest, surutakse ülemäära kokku — kõrgenenud lihastoonus tekitab normaalsest kõrgema surve liigesepindadele. Säärase ülekoormuse tõttu kaob liigesepindade vahel olev võie, mille tulemusena liigesepinnad kuluvad kiiresti ning muutub ka liigeste kuju. Kõik see tekitab vaevusi, põhjustades hiljem koguni invaliidistumist. Nii nagu ei sõida kuigi kaua õlitamata auto, nii ei pea määrimata vastu ka meie liigesed. Sellest ongi tingitud sagedamini esinev puusaliigeste valulikkus, eriti autojuhtidel, ning küünarliigeste hädad õmblejatel.

Treeninguvahendite ebaõigsuse ja töötraumade ennetamiseks on vaja lihaste kõnealuseid parameetreid teada. Traumade korral ja operatsioonijärgselt on aga vaja korraldada taastusravi. Mõlemal juhul on aga lihase olukorda väga raske hinnata näpu otsaga. Parem oleks täpselt mõõta.

Millega ja kuidas?
Eks ikka müomeetriga, ütlete nüüd, kui sissejuhatavat osa lugesite. Tõepoolest on see nii. Seadme tööpõhimõte pole kuigi keeruline, kuid tema konstruktsioon on aegade jooksul tänu Arved Vainu loovusele esialgsega võrreldes tundmatuseni muutunud. Tolle Leningradis kunagi valmistatud katseriista korral lasti lihasele langeda 20grammine kuul, mis siis värina tekitas. Selle värina püüdis kinni 200grammine kiirendusandur, mis aga tekitas oma raskusega patsiendile valu. Vainu müomeetris asetatakse uuritava skeletilihase kohale nahapinnale löökotsik, mille mass koos kiirendusanduriga on ainult 37 grammi. Kui sellega tekitada elektromagneti sisselülitamise teel lühiajaline lihase deformatsioon, registreerib löökotsikul paiknev andur lihase pinguse. Kui vool elektromagnetis katkeb, siis löökotsiku ja löögi saanud bioloogilise koe võnkumine kustub. Kustumiskiiruse järgi saabki mõõta jälle lihase elastsust.

1977. aastal saatis Arved Vain oma müomeetri autoritunnistuse saamiseks Moskvasse, aga oh häda, seal ei mõistetud teda. Üle kahe aasta kestnud vaidluste tulemusena Moskva professorite ja patendiametnikega saavutas taotluse autor lõpuks siiski seljavõidu. Seadme veelgi täiuslikum mudel sai teisegi autoritunnistuse 1980. aastal.


Sünnitusmajas esineb mõnikord juhtumeid, kus ilmaletulija kolju saab sünnituse käigus muljuda. Mõnikord tuleb seejuures ette ka ajukahjustusi ning kesknärvisüsteem ei suuda sel juhul anda lihastele looduse poolt ette nähtud käske. Imik on loid, kael ei kanna pead või jäsemed ei liigu normaalselt. Mida teha? Sel juhul aitab massaaz ja ravivõimlemine, mis mõjub lihastele ärritavalt. Abivajavatelt lihastelt lähevad tundnärvide kaudu signaalid uuesti ajju, mis lõppude lõpuks sunnib närvikeskust normaalselt tööle hakkama. Lihaste toonuse pideval mõõtmisel müomeetriga saab arst selge pildi, milline on taastumist vajavate lihaste seisund ning mida ette võtta vastse maailmakodaniku täielikuks tervenemiseks.
Andmete üleskirjutamine lihase pinguse ja elastsuse kohta toimus aastaid tindikirjutaja abil. Hiljem koostöös Leo Henn Humalaga õnnestus andmeid registreerida juba elektroonselt. Samal ajal loodi veel andmete infotöötlemissüsteem, mille hulka kuulusid spetsiaalsed arvutiprogrammid. Selle tulemusena kadus käsitsitöö, mis nägi varem välja nii, et graafikutelt mõõdeti joonlauaga punktide vahelisi kaugusi ja seejärel tehti arvutused. Uues olukorras ilmuvad vajalikud arvud otse indikaatorile iga kümnendiksekundi takka. Neid saab välja trükkida või arvutimällu talletada. Selle tulemusena saadi 1989. aastal Moskvast veel kolmaski autoritunnistus. Ning, oh imet, olgugi et oli taastamisel juba iseseisev Eesti Vabariik, 1992. aastal võtsid nad uuele aparaadile sealtsamast juba lagunevast N. Liidust ka patendi. Hetkel käib selle mõõteseadme patenteerimine Jaapanis, USAs, Soomes, Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal ja Itaalias.

Aga kasutatud on Arved Vainu loodud müomeetrit juba üsna kaua. 1979. aastal valmistati esimesed seadmed Tallinna Spordiinternaatkoolile ja kehakultuuridispanserile, 1985. aastal Moskva Kehakultuurikeskinstituudile kasutamiseks olümpiakoondise ettevalmistamisel.

1990. aastate algul, kui ilmusid välja juba kaasaskantavad arvutid, sai müomeeter uue nüüdisaegse väljanägemise. Selle seadmega võib töötada staadionil, võimlas, metsas, palatis...

Millisel eesmärgil müomeetrit vajatakse?

Arvuti on paljdes valdkondaades muutunud meie igapäevaelu lahutamatuks osaks. Ja nii on paljude silm fikseeritud iga päev tundide kaupa kuvariekraanile ning käsi hiirele. See tekitab kõrgenenud lihastoonuse, mis ei pruugi, eriti halva elastsusega lihaste korral, kuigi kiiresti kaduda. Massaazi ja sportliku eluviisiga saab olukorda parandada. Kui on käepärast aga müomeeter, on kasulik lihaste toonust mõõta. Ja sellest johtuvalt oma elu õigesti korraldada, et ei tekiks pataloogilisi nähtusi - kaelaradikuliiti või koerakangestust jäsemetel, mida on juba raske kui mitte võimatu päris terveks ravida.
Eeskätt sportlase seisundi hindamisel, et siis vajaduse korral tema treeningutes midagi ette võtta, et tähtsamate võistluste korral poleks spordivigastusi või taastusravi korral tema paranemist ja funktsionaalseid võimeid pidevalt kontrollida. Saab ju lihaste omaduste kaudu hinnata nende seisundit ja sihikindalt muuta kas treeningkoormusi või treeninguvahendeid. Näiteks mäkkejooks või jalgpalli mängimine lumes ei pruugi anda kõikide sportlaste korral ühesuguseid soovitud tulemusi. Mõnel võib olenevalt koormusest niisugune treening muuta lihased hoopis jäigemaks ja väheelastseks, mis on eelduseks lihasetraumade tekkele. Ja kui see juhtub sprinteriga, on nendel traumaoht vaatamata mahukale treeningule küllalt suur. "Tänapäeva arstiteadus on harjunud rohkem ravima. Kasutades vajalikke mõõteriistu, millega saab lihaste ja kõõluste seisundit pidevalt jälgida, võiks traumasid ära hoida," on Arved Vain kindel. "Iga sportlase kohta müomeetriga arvutisse sisestatud andmete võrdlus annab mis tahes ajahetkel selleks võimaluse. Kõik ei tohiks ühtemoodi mängida abistava treeninguna jalgpalli nii kaua kui teised. Ja neile, kellele see pole soovitav, tuleks keelust üle astumisel teha järgmine päev vähemalt vigades parandus — mingit taastuvat treeningut, aeroobseid harjutusi, et lihaste elastsus taastuks. Ka massaaz ei anna kõikide inimeste korral ühesuguseid soovitud tulemusi. Masaaziga üledoseerimisel võib mõnedel sportlastel lihaste endi loomulik taastusvõime hoopis ära kaduda. Kui aga lihas pole elastne, siis ta ei lase näiteks jooksjal või suusatajal korralikult oma jäsemeid välja sirutada. Lihas kujuneb koguni takistuseks kiiruse saavutamisel ja selle takistuse ületamiseks tuleb kasutada lisaenergiat. Kui aga lihas on elastne, siis ta suudab liigutuste energiat isegi salvestada ja seda järgmise sammu puhul kasutada. Mõne jooksja korral öeldakse, et tal on hea tehnika, ta nagu lendab jooksurajal. Aga tegelikult on niisuguse sportlase tehnika hea seepärast, et ta lihased on elastsed."

Ainult müomeetriga mõõtmine võimaldab seni kõige täpsemalt teada saada, milline on sportlaste skeletilihaste hetkeseisund. Kui on juhtunud siiski mingi trauma või tehtud operatsioon, saab töövõime taastamise käigus võrrelda samanimelisi lihaseid. Selleks on arvutis programm, mis rehkendab välja nende kahe ühesuguse lihase asümmeetria protsentides. Kui see erinevus on näiteks 15%, siis pärast ravimist võime seda uuesti hinnata. 5protsendilise erinevuse korral võib tulemusega rahule jääda. Vastasel juhul tuleb ravi jätkata ja uuesti müomeetriga kontrollida, kuni jõutakse soovitud tulemuseni.

Reuma- ja radikuliidihaigete ravi
Tartu Ülikooli sisehaiguste kliinikus on uuritud müomeetriga ka reumahaigeid. Saadi teada, et klassikalise reumahaiguse korral, mis kujutab endast kompleksset sidekoe haigust kõikides kudedes, on ka kindlad parameetrid, mis seda haigust iseloomustavad. Seejuures viitab tervenemisele lihaste elastsuse paranemine. Uuringud müomeetriga lubasid reuma diagnostikat tublisti täiustada.

Mis puutub radikuliiti, siis siingi saab ära öelda üsna täpselt, millises kaela piirkonnas on lihaspinge suur. Kas pinge kaela parem- ja vasakpoolsetes lihastes on ühtlustunud ning jõudnud normaalse tasemini? Sama kehtib seljaradikuliidi kohta, mille puhul seljalihaste ebavõrdse pinguse korral tekib lülisamba kõverdumine ja pitsitustunne seljas. Tegu on lihaste tasakaalu rikkumisega. Kuidas seda tasakaalu taastada? Üks Arved Vainu üliõpilane tegi oma bakalauruse töö radikuliidihaigete trapetslihase massaazi kohta. Mis tuli välja? Selgus, et kui inimesel on selle lihase omavõnkesagedus 13 Hz (lihas teeb pärast hetkelise mõju lakkamist 13 võnget sekundis), siis tal pole kaebusi, mida võiks pidada seotuks radikuliidiga. Kellel oli näitaja 28, langes see pärast 10ndat massaaziseanssi 16le, kellel oli 16 Hz, jõudis välja arvuni 13 juba 8nda massaaziseansi korral ning selleks polnud üldsegi vaja käia 10 korda massööri juures. Järeldus: massaazikordade õige doosi saab arst anda, kui ta tugineks oma töös mõõteandmetele. Asi on selles, et esimesel juhul võeti 10 korraga esialgne valu küll ära, aga ei jõutud terveneda. Teisel juhul tehti üleliia tööd, 8 korra asemel 10 korda, ja raisati raha, sest iga massaaziseanss maksab küllalt palju.

Soome kolleegide juures
Peale reuma ja radikuliidi on mitmeid teisigi lihastega seotud haigusi. Ühega neist puutus Arved Vain kokku kaks aastat tagasi Kuopio Ülikooli kliinilise füsioloogia laboris. Patsiendile oli pandud diagnoosiks compartment syndrom, rahvakeeli öelduna koerakangestus. See on haigus, mis tekitab valu lihastes, eriti küünarvarres ja säärtes. Valu võib olla täiesti talumatu ja inimene muutub töövõimetuks. Ja ega seda haigust hästi ravida veel osatagi. Efektiivseim valude vaigistaja on operatsioon: lihas lõigatakse lahti, mille tulemusena tema siserõhk väheneb ja valud vähemalt ajutiselt kaovad. Siserõhu mõõtmiseks kasutatakse peenikest voolikut, mis viiakse lihasesse jämeda nõela sees. Niisugune diagnoosimisviis on aga väga ebamugav ja tekitab vaevusi veel hiljemgi. Pealegi ei pruugi ka pärast operatsiooni siserõhk veel normi minna, kuigi vaevused kadusid. Ja uut valulist mõõtmist korrata on üsna talumatu. Pealegi saab sellega hakkama vaid arst, ja mitte iga arst.

Arved Vain tegi ka antud juhul ettepaneku mõõta lihaste siserõhku uut moodi, müomeetriga. Kuopio Ülikoolis, kus ainukesena Soomes seda haigust ravitakse, korraldati katseid 38 patsiendiga. Tulemused on küll veel vormistamise järgus. Kuid võib selgelt väita, et müomeeter on hea abimees ka lihase siserõhu määramisel kas või iga päev, ja ravida tuleb senikaua kuni haigussümptomid on kõrvaldatud. Diagnoosimise lihtsus ja odavus on haigete ravimisel määravad ka antud juhul.

Kriminalistika teenistuses
Pikaajaline koostöö on Arved Vainu töörühmal kestnud veel Helsingi Ülikooli kohtumeditsiini osakonnaga. Koostöö ja uuringud seisnesid algul selles, et müomeetriga hakati testima koolnuid, et lihaste seisundi järgi määrata kindlaks surma saabumise aeg. Seni on levinum moodus määrata koolnu temperatuur. See meetod töötab 3-4 tundi, seni, kuni väliskeskkonna ja koolnu temperatuur on võrdsustunud. Varasemat surma saabumise aega kindlaks määrata see meetod ei võimalda. Et aga lihaste omadused muutuvad ka hiljem, saab müomeetrist siingi abi. Praeguseks on eksperimendid lõpetatud ja algab andmete analüüs. Arvata võib isegi seda, kas surm saabus näiteks terariista, mehaanilise löögi või mürgituse tagajärjel. Samuti võib juba praegu eksimatult tuvastada, kas koolnu asendit on pärast tapmist muudetud, keeratud seljalt kõhule, tassitud või sõidutatud teise kohta jne. Iga kord lihaste toonust iseloomustavad suurused muutuvad ja neid on võimalik müomeetriga kontrollida. Nii on nurgakivi pandud müomeetriga ka kuritegude kiiremale ja avastamisele, millele on kohtualusel teaduslikult korrektsete tõeste materjalide esitamise tõttu raske vastu vaielda.

Mehaanikainsenerist bioloogiadoktoriks

Lihaste pinguse ja elastsuse mõõtmiseks asetatakse lihase kohale nahapinna lähedale müomeetri löökotsikotsik, millel oleva kiirendusanduri kaudu jõuab signaal arvuti kuvari ekraanile, arvuti mällu või printeri trükitud paberile. Mõõtmine võtab aega paar minutit, ei tekita mingit valu ja seda võib korrata igal ajahetkel. Malev Toome fotod.

Selle kirjatüki peategelane Arved Vain on huvitava elukäigu ja -saatusega mees. 1961. aastal lõpetas ta Tallinna Polütehnilise Instituudi masinaehituse tehnoloogia erialal. Ja siis äkki, nagu võisite täheldada, oponeerib ta 1973. aastal bioloogiakandidaadiks saada soovijat, kes tegeb elusolendiga, inimesega, tema lihastega. Aga kui hästi järele mõelda, on loogika siin täiesti olemas. Nii nagu masinad, koosnevad ka inimesed osadest, mis on omvahelises liikumises ja kulumises. Ainult, et masinaga on lihtsam, asendad ühe osa mõne tunni jooksul teisega. Inimesega lausa nii ei saa. Teda tuleb enne tükk aega uurida, temaga tuleb hoopis hoolikamalt ümber käia. Ka selles mõttes, et paremini ja kauem vastu peaks, et tema tegevus tulemuslikum ja rõõmsam oleks.

Arved Vain armastas noorena sportida, tegi riistvõimlemist, oli akrobaatikas vabariigi koondises ja töötas treenerina. Just sel ajal oli mõni asi talle vastukarva. Miks? Paljud treenerid olid kodus küll anatoomia ja füsioloogia põhitõdedes, kuid mehaanikaseaduste mittetundmise tõttu läks ta nendega tihti vaidlema.

Mis oleks, kui ise treeneri kunsti õpiks ja seejuures ka pisut sügavamalt bioloogiat nuusutaks. Ehk sünnib siis niisugustes vaidlusteski tõde paremini, vasardas korduvalt vastse mehaanikainseneri peas. Nii saigi paar aastat üsna usinasti tarkust kogutud Pedagoogilise Instituudi kehakultuuriteaduskonna kaugõppeosakonnas. Stuudium jäi paraku katki, sest tolleaegne Tartu ülikooli arvutusmatemaatika kateedri dotsent Leo Võhandu tegi ahvatleva ettepaneku. Ta kutsus Arved Vainu ülikooli aspirantuuri biofüüsika alal. Noore teadusmehe ellu tulid arvutid, programmeerimiskeeled, omakoostatud programmid. 1970. aastal kaitses ta dissertatsiooni biomehaanika alal. Huvi oli eeskätt elusa liikumise ja spordialade tehnika vastu. Edaspidi ülikoolis dotsendina töötades oli uurimisobjektiks ikka skeletilihaste biomehaanika. Õpetusi sai jagatud oma esimestele aspirantidele ja oponeeritud väitekirja kaitsjaid nii meilt kui mujalt. Samal ajal püüdis ta jõuda selgusele, miks tekivad lihaste-kõõluste krambid ja vigastused sportlastel. Inimene harjutab, et saada trauma — see tundus loogikavastasena. Mehaanikuna oli ta veendunud, et katki läheb see materjal, mis pole elastne. "Raamatukogus töötades sattusin Tartu Ülikooli ammuse füsioloogiakateedri juhataja (aastatel 1837-1842) prof. A.W. Volkmanni ulatuslikule saksakeelsele tööle, mis käsitles lihase elastsuse sõltuvust lihastegevusest. See andis kätte suuna edasiseks," meenutab Arved Vain. Siis tuligi päevakorda see müomeetri ehitamise ja uuringute jätkamise mõte. Sündisid uued teadusartiklid ja esinemised ning koostöö välismaa teadlastega. Kuni 1993. aastal kaitses ta Riia Ortopeedia ja Traumatoloogia Instituudis doktoriväitekirja, milles selgitas mehaanilise pinge ülekande nähtusi skeletilihastes.




Vastuolu Nobeli preemia laureaadiga
Seoses sellega tuli ta välja uue teooriaga, sest ta ei saanud rahul olla vastuoludega , mis tekkisid tolleks ajaks loodud lihase üldtunnustatud mudeli ja lihase tegeliku käitumisega töö käigus. Maailmas on enamik tunnustanud 1963. aasta Nobeli füsioloogiapreemia laureaadi Inglise teadlase A. Huxley lihase kontraktsiooniteooriat ja ja Hilli mudelit. Tõsi, viimane on pidanud oma teooriat hüpoteesiks. "Kas Arved Vainu teooria on siis õigem?" küsin mõttes. "Milles seisneb nende teooriate erinevus?"

Diskussiooniobjektiks on siin küsimus – milline on lihase elementaarühikus, sarkomeeris, tekkinud mehaanilise elastsusenergia teekond luukangini. Senised mudelid kirjeldavad, et see kulgeb lihase sisemuses ühelt sarkomeerilt teisele ning viimaselt sarkomeerilt erilise sideaine kaudu kõõlusele ja edasi luukangile. Sarkomeer aga koosneb valkudest, milliste mehaaniline tugevus on suurusjärk madalam, kui lihasel. Arved Vainu mudelis on aga mehaanilise pinge ülekandjateks mehaaniliselt tugevad kollageeniniidid, mis paiknevad ümber iga lihaskiu, lihaskiudude kimbu, aga samuti ümber lihase kui organi. Selle mudeli järgi on lihaskontraktsioonil esmaseks mehaaniliseks sündmuseks lihase jämenemine ja sellele järgnev lühenemine, kuna lihase ümbrised hoiavad lihase ruumala muutumatu. Järelikult on sel juhul väga oluline, millised mehaanilised omadused on lihase ümbristel. Viimaseid saabki mõõta müomeetriga.

"Igatahes praktika — lihaste mõõtmine müomeetriga — kinnitab minu teooriat, õigemini tugineb sellele. Minu juhendaja Leo Võhandu ütles kunagi, et kui kõik kohe kõige uuega nõus on, siis see pole teadus, vaid ratsionaliseerimisettepanek. Kui teadlasega diskuteeritakse, võib juba kirjapandut pidada teaduslikuks tööks. Kui aga peetakse tehtut jamaks, siis võib tegu olla ka avastusega," tuletab oma kunagise juhendaja sõnu meelde Arved Vain. Kas avastus või mitte, aga väitekirjas kajastub igatahes tema teooria ja praktika käsikäes, ning Riias tunnistati Arved Vain seetõttu bioloogiadoktoriks.

Unikaalse lihasemõõtja konstrukorist on saanud tunnustatud teadlane, ka lihase mudeli edasiarendaja.


tagasi esilehele ...


 
Horisondi e-post - horisont@datanet.ee