Horisondi logo
<< | Arhiiv | Erinumbrid | Lingid | Tellimine | Impressum | e-post
Horisont 1/2000
20. SAJANDISSE TRÜGIDES
Rahvusvahelised suhted eelmisel sajandivahetusel

HELMUT PIIRIMÄE

   Rahvusvaheliste suhete ja sõdade rägastikus seaduspärasusi otsides võiks jõuda veendumusele, et iga uus sajand algab suurte sõdadega. Tegelikkuses on suuri sõdu peetud ka teistel aastakümnetel.

   Nullide maagia

   Inimkond paistab olevat endale juba ammu teadvustanud, et uue sajandi tulek on midagi erilist. Nullpunkt pidi ju olema Jeesuse Kristuse sündimine, ilma et sellele oleks järgnenud 0 aasta. Algul oli küll kergem mõista saja aasta täitumist kahe nulliga ja number ühte kui uue algust, hiljem hakkas köitma kahe nulli maagia. Niisiis tekkis ka eelmisel sajandivahetusel arusaamatus, kas uus sajand algab pärast 1900. aasta täitumist või juba 1900. aasta saabumisel. Neile, kes arvestavad aega sajanditega, lõpeb iga sajand muidugi siis, kui on lõppenud kahe nulliga märgitud aasta. Teistmoodi on keeltega, milles 19. sajandi asemel öeldakse 1800ndad aastad. Nii on see näiteks skandinaavia kõnepruugis. Paljude sajandite ootel on arvatud, et uue sajandi tulekuga peaks kaasnema midagi enneolematut. Keskajal olid tavalised kujutlused viimsepäeva saabumisest, hiljem said ülekaalu optimistlikud ootused. Pärast seda, kui oli kujunenud arusaam, et iga sündmuse põhjuseks ei ole Jumala konkreetne sekkumine, püüti ootusi ja kartusi analüüsides seaduspärasusi leida.

   Rahvusvaheliste suhete ja sõdade rägastikus seaduspärasusi otsides kippus peale jääma veendumus, et iga uus sajand algab suurte sõdadega. Tõepoolest, varauusaja algusesse - 16. sajandisse - jäävad Itaalia sõjad (1494-1559), lisaks neile veel Hispaania ja Portugali meeletult suured koloniaalvallutused koos Ameerika vanade tsivilisatsioonide hävinguga. 20. sajandi künnisel meenutati veel rohkem peaaegu kogu Euroopat haaranud heitlusi 18. sajandi algul - Põhjasõda (1700-1721) ja Hispaania pärilussõda (1701-1714), eelkõige aga Napoleoni sõdu 19. sajandi algul. Kas ka uus sajand toob kaasa uue suure sõja? Seda kardeti, sellele loodeti. Iseasi on muidugi see, kuivõrd õige on suurte sõdade seostamine just uue sajandi algusega. On ju suuri sõdu peetud ka teistel aastakümnetel.

   Uus jõud Euroopa südames

   Rahvusvahelised suhted 19. sajandi viimastel aastakümnetel määras suurelt osalt Saksa-Prantsuse (Prantsuse-Preisi) sõda aastail 1870-1871. 18. jaanuaril 1871 kuulutati Versailles' lossi Peeglisaalis välja Saksa keisririik, mis ühendatud Saksamaa näol kujutas endast uut poliitilist ja sõjalist jõudu Euroopa südames. Lüüasaanud Prantsusmaa oli liiga nõrk selleks, et lähiaastatel või koguni aastakümnetel revanši saavutada. Ometi jäi Prantsuse-Saksa vaen üheks kõige määravamaks faktoriks Euroopa jõudmisel uude sajandisse ja kõige ohtlikumaks süütematerjaliks uuele sõjale.

   Kolmekeisriliit

   Saksamaa seisukohalt vaadatuna oli esialgu põhiprobleemiks, kuidas vältida Prantsusmaal liitlaste leidmist. Parim lahendus oli vastase võimalike liitlaste enda poole tõmbamine või vähemalt mingil moel endaga sidumine. Sellest lähtus ka mitme aastakümne jooksul Saksa keisririigi poliitikat suunanud kantsler Otto v. Bismarck.

   Prantsusmaa võimalikuks liitlaseks Saksamaa vastu võis olla ennekõike 1867 loodud Austria-Ungari, sest Austria keisririik oli saanud lüüa 1866. aastal Preisi-Austria sõjas. Juba siis oli Otto v. Bismarck peatanud Preisi kindralitele ja sõduritele nii ahvatleva võidumarsi Viini, et mitte liigselt alandada Austriat. Kartus, et Austria võib asuda revanšipoliitika teele, oli siiski põhjendatud. 1871. aasta oktoobris sai aga Austria-Ungari välisministriks ungarlane Gyula Andràssy, kes pidas peavaenlaseks slaavlasi, eriti Suur-Serbia liikumist, ja Balkanile tungivat Venemaad. Uus välisminister taotles koostööd Saksamaaga, pidades silmas liitu Venemaa vastu.

   Bismarck suhtus tsaaririiki vaenulikult, kuid samal ajal ta ka kartis Venemaad. Ta oskas arvestada Venemaa gigantseid mõõtmeid, suuri inimhulki ja majanduslikke ressursse ning karmi kliimat. Tagantjärele tarkusena jääb kõlama Bismarcki hoiatus, et Saksamaa peab hoiduma sõjast kahel rindel, üheaegselt läänes Prantsusmaa ja idas Venemaa vastu. Venemaa omalt poolt pelgas Saksamaa ja Austria-Ungari liitu, millises osas oli parimaks lahenduseks selles liidus osalemine. Nii kerkiski päevakorda Bismarcki kavandatud Kolme keisri liidu idee.

   Septembris 1872 toimus Berliinis kolme riigi keisrite esimene kohtumine. Välispoliitilisi probleeme arutati siiski peamiselt diplomaatide kahepoolsetel läbirääkimistel. Arutelud jätkusid Wilhelm I visiidi ajal Peterburi, ning Aleksander II vastuvõtul Viinis 1873 jõuti niikaugele, et sõlmiti nn. Kolmekeisriliit. Selles osalejad kohustusid üksteisega konsulteerima ja säilitama heatahtliku erapooletuse juhul, kui üht neist ähvardab neljanda riigi kallaletung või puhkeb sõda mõne sellise riigiga.

   Uus liitlane Itaalia

   Kolmekeisriliit ei püsinud kaua. Selle nurjasid eeskätt Venemaa ja Ausria-Ungari vastuolud Balkanil seoses nn. Ida kriisiga (ülestõus Bosnias ja Hertsegoviinas 1875, Vene-Tür-gi sõda 1877-1878). 1881 Kolmekeisriliitu ametlikult küll uuendati, kuid seekord ainult neutraliteedikokkuleppena ning juba 1879 olid Saksamaa ja Austria-Ungari sõlminud salajase liidulepingu Venemaa vastu. Kui sellega 1882. aastal liitus Itaalia, oligi kujunenud Kolmikliit. Tõsi küll, Itaalia oli ebakindel partner, kelle oli sellesse liitu viinud Tuneesia vallutamine Prantsusmaa poolt. Ometi pani Kolmikliit aluse uude sajandissegi ulatuvale liitude süsteemile.

   Kolmikliidu sõlmimine ei tähendanud siiski veel lõplikku lõhet Venemaa ja Saksamaa vahel. Otse vastupidi, 1887 said teoks Saksa-Vene läbirääkimised kaksikkokkuleppe sõlmimiseks. Tulemuseks oli nn. Edasikindlustamisleping, millega mõlemad pooled võtsid endale kohustuse säilitada heatahtlik erapooletus, kui üks neist peaks sattuma sõtta mõne kolmanda suurriigiga. Erandiks kuulutati olukord, kui Venemaa peaks ründama Austria-Ungarit või Saksamaa Prantsusmaad.

   Vana vaenlane Venemaa

   Bismarcki kavandatud Prantsusmaa isoleerimispoliitika kandis vilja. Mitmel korral oli tekkinud sõjaärevus, mis oli tingitud kartusest, et Saksamaa võib Prantsusmaad rünnata enne, kui viimane on taastanud oma sõjalise jõu. Pingeid teravdasid sajandite jooksul kujunenud Prantsusmaa ja Inglismaa vastuolud koloniaalküsimustes ning Inglismaa lähenemine Austria-Ungarile ja Itaaliale seoses vastuoludega Balkanil. 1889 tegi Bismarck Briti peaministrile Robert Arthur Talbot Gascoyne-Cecil Salisburyle ettepaneku sõlmida ametlik, kuigi salajane, liiduleping Prantsusmaa vastu. Nii ei jäänud Prantsusmaal muud üle, kui leida liitlane sealt, kust ühiskondlik arvamus ei osanud seda oodata, kas või vanade vaenlaste seast. Viimaste hulka kuulus eeskätt Venemaa...

   Vene-Prantsuse vastuolude põhjused olid traditsioonilised. Ühelt poolt olid need ajaloolised. Põlvkondade meelest ei olnud veel kustunud mälestused võitlustest 19. sajandi alguse Napoleoni sõdade ajal, kui Prantsuse väed koos liitlastega teistest riikidest 1812. aastal Moskvasse jõudsid, Vene väed vastupealetungi käigus aga oma püssid Pariisis hakki panid. Vastuolude teiseks allikaks olid aga ka ühiskondliku korra erinevused. Alates aktiivsest tegevusest Püha Liidu juhtiva riigina võis Venemaad lugeda reaktsiooniliste jõudude peamiseks kantsiks, samal ajal kui Prantsusmaa kõikidest revolutsioonidest ja pööretest hoolimata oli ikka olnud vabariikliku, liberaalse või lausa mässumeelse ideoloogia kandjaks. Vastasseis vaimumaailmas ilmnes eriti seoses reformidega Kolmanda vabariigi ajal, 1880. aastatel, kui Prantsusmaa hümniks sai senine mässulaul "Marseljees", rahvuspühaks 14. juuli ja kuulutati välja amnestia Pariisi Kommuuni eest võidelnuile. Vestluses Saksamaa kantsleri poja Herbert v. Bismarckiga ütles vene välisminister Nikolai Giers: "Liit bandega, kuhu kuuluvad Grévy, Clemenceau ja teised sulid, oleks võrdne enesetapuga." 1887 lausus Prantsusmaa president Jules Grévy: "Oleks tõsine eksitus tõmmata meid liitu tsaari impeeriumiga."

   "Marseljeesi" kuulamas

   Ometi olid riikide julgeoleku ja välispoliitika probleemid mõjukamad poliitilistest ja ideoloogilistest sümpaatiatest. Juulis 1891 saabus Kroonlinna Prantsuse sõjalaevastiku eskaader. Selle vastuvõtmisel tuli keiser Aleksander IIIndal paljastada pea, kui orkester mängis "Marseljeesi", mida Venemaal peeti revolutsiooniliseks lauluks.

   Esialgu sõlmiti kokkulepe, millega kohustuti kooskõlastama abinõud juhul, kui ühte poolt ähvardab kallaletung. 1893 toimus Vene eskaadri vastukülaskäik Touloni, visiidi ajal sõlmiti juba Prantsuse-Vene sõjaline liit, mis sõlmimise hetkel oli suunatud eelkõige Inglismaa vastu. Olid ju mõlemal liitlasel viimasega teravad suhted. Inglismaa ja Venemaa huvid põrkusid Lähis- ja Kaug-Idas, Prantsusmaa ja Inglismaa vahel seisid sajanditepikkused vastuolud kolooniates. Esialgu olid lepingud salajased, ometi võis nende olemasolu aimata. Prantsuse-Vene lepingud tähendasid kahe bloki kujunemist, kuigi need ei haaranud veel kõiki Euroopa suurriike.

   Hiilgav isolatsioon

   Euroopa jagunes kaheks blokiks, kuid Suurbritannia hoidus neist kõrvale. Ametlikult oli Inglismaa poliitikaks kuulutatud "hiilgav isolatsioon". See ei tähendanud maailma suurpoliitikast eemalejäämist, vaid võimalust sekkuda kohustusi võtmata. Erandiks oli 1887. aastal nootide vahetuse teel sõlmitud kokkulepe Itaaliaga status quo säilitamiseks Vahemere, Musta, Egeuse ja Aadria mere kallastel ning Põhja-Aafrika rannikul. Veel samal aastal ühines kokkuleppega ka Austria-Ungari, kuigi mõningate reservatsioonidega, ja lepingut hakati nimetama Vahemere Entente'iks. Tegelikult ei võtnud Suurbritannia ka seekord endale sõjalisi kohustusi.

   1890 oli sunnitud erru minema kantsler Otto v. Bismarck. Teda asendas kindrali aukraadis krahv Leo v. Caprivi, kes tõi kaasa nn. uue kursi Saksamaa välispoliitikas. Bismarck oli olnud seisukohal, et Saksamaa peab olema tugev eelkõige Euroopa mandril. Kuigi ta ei olnud ka koloniaalvallutuste vastu, oli ta arvamusel, et jõude ei tohi liigselt killustada. Euroopa poliitika osas arvas Caprivi, et Saksamaal ei ole võimalik vältida sõda kahel rindel, mille eest oli hoiatanud Bismarck. Uus kantsler nägi väljapääsu selles, et Kolmikliitu tuleb tõmmata ka Suurbritannia, millega jõudude vahekord maailmas muutuks oluliselt Saksamaa ja ta liitlaste kasuks. Ühtlasi kindlustaks see Itaalia truuduse (pika rannajoone tõttu kartis Itaalia Briti laevastikku) ja aitaks liitu tõmmata ka Türgit, kellel oli põhjust karta Vene agressiooni, eriti Konstantinoopoli ründamist. Saksamaal loodeti, et Inglismaa vastuolud Prantsusmaa ja Venemaaga on suuremad kui Saksamaaga.

   Caprivi kavandatud kursist lähtudes loovutas Saksamaa Inglismaale rea tähtsaks peetud maa-alasid Aafrikas, nende seas Uganda, mis avas juurdepääsu Niiluse ülemjooksule, ning nõustus Briti protektoraadiga India ookeanis asuva Sansibari üle. Vastutasuks sai Saksamaa Põhjameres asuva Helgolandi saare, mille strateegiline tähtsus ilmnes Esimese maailmasõja ajal. Aafrikas tehtud järeleandmistele lootes tegi Caprivi oma kantsleriks oleku ajal (1890-1894) Briti diplomaatidele korduvalt ettepanekuid ühinemiseks Kolmikliiduga, kuid said ikka eitava vastuse.

   Me nõuame kohta päikese all...

   Lisaks traditsioonilisele ametlikest liitudest hoidumise poliitikale kujundas Briti valitsuse meelsust ka Saksamaa maailmapoliitika teine tahk - koloniaalpoliitika. 1891 oli Saksamaal tekkinud ühiskondliku organisatsioonina Pangermaani Liit, mis avaldas suurt mõju nii riigi diplomaatiale kui ka Wilhelm II-le. Pangermaani Liit nõudis suure Saksa koloniaalimpeeriumi loomist ja seoses sellega asumaade ümberjagamist. Nõuet kordasid avalikult ka Saksa diplomaadid, sealhulgas välisasjade riigisekretär (vastab välisministrile) Bernhard v. Bülow oma kõnes Riigipäeval 1897. aastal. "Me nõuame endale kohta päikese all" kõlas esialgne loosung. Uuele sajandile vastu minnes ennustas 1900. aastal Saksamaa kantsleriks tõusnud v. Bülow: "Saabuval sajandil on Saksamaa kas haamriks või alasiks."

   Inglise-Saksa suhteid teravdas ka Saksamaa tung Lähis-Itta. 1898 võttis keiser Wihelm II ette pika reisi Idamaadesse, külastamaks sealseid pühasid paikasid. Teel peatus ta Konstantinoopolis ja pidas Damaskuses kõne, milles kuulutas end 300 miljoni muhameedlase ja Türgi sultani sõbraks. Sakslased aga said kontsessiooni nn. BBB (Ber-liin-Bosporos-Bagdad) raudteeliini ehitamiseks.

   Pikemas perspektiivis halvendas Saksa-Inglise suhteid eriti Saksamaa kurss võimsa sõjalaevastiku ehitamisele. Selle eestvõitlejaks oli admiral Alfred v. Tirpitz, kuid laevastiku ehitamisest oli eriliselt huvitatud ka keiser ise. Saksamaa ja Briti impeeriumi vastasseisust hakkas välja kujunema uue sajandi põhivastuolu. Esialgu oli see siiski varjatud ning püsis kokkuleppe ja koguni liidu sõlmimise võimalus.

   Prantsusmaa taandub

   Vahetult sajandilõpu eel kerkis rahvusvahelise elu tulipunkti Inglise-Prantsuse sõja võimalus. Tagapõhjaks oli Inglismaa ja Prantsusmaa sajanditepikkune suur vastasseis võitluses hegemoonia eest nii Euroopas kui ka kolooniates. Sajandivahetuseks tõusis Euroopa riikide vastuoludest tulipunkti Aafrika jagamine. 1882 oli Inglismaa okupeerinud Egiptuse, mis kunagi oli Napoleoni sõjaretke sihiks. 1896 saatis Inglise valitsus Egiptusest lõunasse - Sudaani vallutama - ekspeditsioonikorpuse Horatio Herbert Kitcheneri juhtimisel. Samal ajal liikus kapten Marchand'i juhitud Prantsuse väeüksus Prantsuse Kongost lääne suunas. Juulis 1898 jõudsid prantslased välja Niiluseni ja heiskasid oma lipu Fašoda külas, vanas lagunenud Egiptuse kindluses. Sama aasta septembris jõudis selle Sudaani küla lähistele Kitcheneri Inglise väeüksus ning nõudis Prantsuse vägede tagasitõmbumist. Marchand keeldus ja kerkis oht, et puhkeb sõda kahe konkureeriva koloniaalriigi vahel.

   Juulis 1891 pidi keiser Aleksander III paljastama pea,

   kui orkester mängis Kroonlinna saabunud Prantsuse sõjalaevastiku

   eskaadri auks Kolmanda vabariigi hümniks kuulutatud "Marseljeesi".

   Inglise ajakirjandus, aga ka poliitikud võtsid äärmiselt sõjaka hoiaku. Prantsuse välisminister Théophile Delcassé kartis eriti, et Saksamaa võib seda sõda ära kasutada Prantsusmaa uueks ründamiseks. Muret tekitas ka küsimus, kuivõrd Prantsuse merevägi, mis alati oli osutunud nõrgemaks, suudab vastu panna Briti moodsale laevastikule. Keerulises olukorras pöördus Prantsusmaa oma liitlase Venemaa poole. Kuna sealt aga abi loota ei olnud, tuli järele anda. Esialgu püüti taganemise eest mingitki hüvitust saada. Kui aga vastane keeldus, ei jäänud Prantsusmaal muud üle, kui väed Sudaanist ära viia. Fašoda konflikt sai pöördepunktiks Inglise-Prantsuse suhetes. Selle taustal võib vaid imestada, kuidas uuel sajandil jõuti sõjalise koostöö ja liitlassuheteni.

   Konfliktidega uude sajandisse

   Suureks vastuolude piirkonnaks kujunes 19. sajandi lõpul Kaug-Ida, kus ristusid sealsete riikide omavahelised konfliktid ning Euroopa riikide võitlus mõjusfääride pärast. Aastatel 1894-1895 toimus Jaapani-Hiina sõda, mille tulemusel tuli Hiinal loobuda Korea valitsemisest. Euroopa suurriikide toel Korea iseseisvus, kuigi oma mõju kindlustas seal Jaapan. Sõja lõpetamiseks sõlmitud Shimonoseki rahuga omandas Jaapan ka Liaodongi poolsaare, kuid Venemaa, Saksamaa ja Prantsusmaa üheaegselt esitatud nõudel see siiski tagastati Hiinale.

   Samaaegselt ruttasid suurriigid üksteise võidu looma Kaug-Idas endale tugipunkte ja mõjusfääre. Saksamaa maandas 1897 dessandi Kiaotšau lahe Shandongi poolsaarel ning surus järgmisel aastal Hiinale peale lepingu, millega sai seal endale tugipunkti 99 aastaks rendile. Venemaa vallutas 1897 Port Arturi, luues pinged, mis uuel sajandil lahvatasid Vene-Jaapani sõjaks. Inglismaa ja Saksamaa hankisid endale Hiinas kaubanduslikud mõjusfäärid.

   Sajandi lõpul lahvatas uus sõda ka Ameerika mandril ning suurriikide vastuolud jõudsid Vaiksele ookanile. Vallutuste teele asunud USA (meenutame sõda Mehhikoga 1846-1848) kasutas ära 1895 alanud Kuuba ülestõusu Hispaania koloniaalvõimu vastu ja alustas 1898 sõda, mis lõppes veel samal aastal Hispaania lüüasaamisga. Kuuba sai uue sajandi algul, 1901 uueks iseseisvaks riigiks, 1898 sõlmitud rahulepinguga läksid Ühendriikide võimu alla Puerto Rico, Guam ja Filipiinid. Filipiinidele oli pretendeerinud ka Saksamaa, kellel tuli leppida sellega, et sõjas lüüa saanud Hispaania müüs talle Karoliini ja Mariaani saared ning Inglismaaga kokku leppides veel kaks saart Samoa saarestikust.

   19. sajandil alanud sõdadest jõudis uude sajandisse Inglise-Buuri sõda (1899-1902). Sõja käigus kasutasid buurid edukalt partisanisõja taktikat ning inglastel tuli nende alistamiseks kohale tuua üha uusi vägesid. See sõda kompromiteeris Briti impeeriumi maailma avaliku arvamuse silmis.

   Vana sajandi viimastel aastakümnetel kujunenud liitude süsteem ei olnud veel lõplik. Maailm läks 20. sajandisse uute diplomaatiliste kombinatsioonide ja rahvusvaheliste konfliktidega. Suure sõjani kulus veel veidi aega. God, save us! peaksime ütlema inglaste kombel, kui me parasjagu uude sajandisse oleme suundumas.

   Pildid raamatust "Fürst Bismarck - der Deutsche Reichskanzler" (Leipzig 1876).

   HELMUT PIIRIMÄE (1930)
on ajaloodoktor, Tartu Ülikooli emeriitprofessor.

Pildid:

Viimati uuendatud 6. juuni 2003