Teie suguvõsas on olnud nii tunnustatud reaalteadlasi kui ka humanitaariaga tegelejaid. Miks Teie filoloogiateaduskonna valisite? Kui läksite ülikooli keeli õppima, kas teadsite juba ette, et tahate just teadusega tegelema hakata?

   Kasvasin väga "interdistsiplinaarses" majas: mu üks tädi oli TPI-s kõrgema matemaatika õppejõud, teine tädi Tallinna Keskhaiglas günekoloog ja ema filoloogiharidusega tõlkija. Kõigi kolme tööst räägiti kodus palju ja kõik alad ahvatlesid aeg-ajalt. Eesti keelt läksin õppima sellepärast, et see aine sundis keskkoolis kõige rohkem pead murdma, kuna ma ei saanud aru suure ja väikese algustähe ning kokku- ja lahkukirjutamise reeglite loogikast. Igatahes mäletan end ülikooli ajal paar korda erialavalikut sellega põhjendanuvat.

   Kui Te ei oleks õppinud oma eriala, siis millise ametiga leiba teeniksite?

   Keskkooli viimasel aastal käisin päris innukalt ERKI ettevalmistuskursustel ja mingil ajal kaalusin võimalust minna õppima psühhiaatriat. Aga praegu ei kujuta küll ette, et kõne alla tuleks mingi filoloogiakauge amet.

   Spetsialiseerusite Tartu ülikoolis soome-ugri keeltele, kas oskate ka mõne väiksema hõimurahva keelt?

   Ei oska.

   20. sajandi jooksul on eesti keel palju muutunud. Kas usute, et eesti keelt kõneldakse veel ka järgmisel sajandivahetusel või on teda selleks ajaks tabanud liivi keele saatus?

   Küllap kõneldakse. Eeldades, et vaimuelu ei ole majandusega fataalselt seotud, võiks prognoosida, et ühtlustav amerikaniseerumine hakkab peagi kõiki tüütama. Kuna pendel liigub ühest äärmusest teise, siis pole välistatud, et mingil hetkel lähevad pisikesed ja eksootilised keeled koguni eriti hinda.

   Kuidas õppisite ära prantsuse ja heebrea keele? Kas selle taga peitub eriline huvi prantsuse ja juudi kultuuri vastu laiemalt?

   Prantsuse keelt õppisin keskkooli ja ülikooli aastaieraõpetajate juures, heebrea keelega alustasin ülikooli orientalistikakabinetis Pent Nurmekunna juhatusel, pärastpoole pusisin ise raamatute järgi. Ajendiks oli tõesti laiem huvi kummagi rahva vaimsuse vastu, kitsalt lingvistilise nurga alt olen nende keeltega vähe tegelenud. Juudi kultuur on eriti ligitõmbav just oma ideaalsuse tõttu: ligi 19 sajandit ei olnud neil ei riiki ega ühtegi muud materialiseerunud ühenduslüli peale teksti – ja seegi keeles, mida nad ei kõnelenud.

   Kui palju Te üldse keeli oskate? Kas on mõni niisugune keel, mida tahaksite kunagi kindlasti ära õppida?

   Keele oskamiseks võib nimetada seda, kui suudad näljasest peast endale võõras keeles leiba küsida, või seda, kui suudad rikast teksti sõnaraamatu abita nüanssideni nautida. Viimases mõttes oskan ainult eesti kirjakeelt ja siingi oleks aeg-ajalt tulus mõnd väga head sõnaraamatut käepärast hoida; häda on ainult selles, et eesti keele keerukamate kihtide lahtimuukimiseks napib teatmeteoseid.

   Kui aega oleks, hakkaksin õppima läti keelt, seda läheb eesti kirjakeele ajaloo uurimisel hädasti vaja.

   Fantaseerime pisut. Kui Teioleks võimalik vestelda ükskõik kellega ükskõik millisest ajast ja vabalt valitud teemal, kelle valiksite vestluskaaslaseks?

   Kellega tahes vesteldes võib jutt äkki osutuda sisukaks. Mul on üks tuttav nunn, kellel on muuseas kolm kõrgemat haridust (meditsiini-, psühholoogia- ja teoloogiaalane). Näiteks tema seltsis on vaikiminegi olnud mõni-kord paljuütlev.

   Millist teadusavastust läbi aegade peate kõige tähtsamaks? Kõige ohtlikumaks?

   Avastused iseenesest on lihtsalt huvitavad. Tähtsaks või ohtlikuks teeb nad see, kuidas neid kasutatakse. Filoloogile peaksid kõige tähtsamad olema avastused, mis viisid kunagi trükikunsti leiutamiseni ja nüüd Interneti-ühenduse tekkimiseni. Aga pole selge, kas trükised ja Internet levitavad inimlikku tarkust või rumalust. Teadusavastuste nõmeda rakendamise vastu on teadus ise täiesti jõuetu.

   Teie lemmikraamat? Lemmikkirjanik?

   Koguja raamat ja Sholem Aleihhemi "Marienbad" – need kaks head raamatut on lihtsalt hetkel aktualiseerunud, kuna pidin hiljuti rääkima juudi kirjandusest.

   Milline oleks Teie vapideviis?

   Viimaseajal meenub mulle üha sagedamini Martin Lutheri mõte, mida on oma jutlustes ligi 400 aastat tagasi tsiteerinud Georg Müller ja tema kaudu ka Uku Masing. Nimelt, et inimene on kuni 40. eluaastani narr; kui ta seejärel aru saab, et ta narr on, siis on juba hilja. Tõsi küll, Luther pidi liikuma väga vaimses seltskonnas, kui ta leidis, et oma narruse adumine on üldinimlik.

Pildid:

• KRISTIINA ROSS. VAHUR LÕHMUSE foto