Kõikvõimalike kampaaniate maailmas on päris üllatav, kui mõni asi püsib esil pikka aega. Teaduslikud tõestused, jutud, fantaasiad ja valed kliima muutuste tagajärgedest inimkonnale on püsinud laiema arutlusobjektina vähemalt kümmekond aastat. Ja vististi on maailma konverentsidest seni suurim – Rio de Janeiros 1992. aastal toimunud UNCED – Ühinenud Rahvaste Keskkonna ja Arengu Konverents. Sellel allakirjutatud kahest konventsioonist oli üks pühendatud kliima muutuste tagajärgedele koos lubadustega ka midagi ette võtta. Miks siis kliima muutub? Mida näitab viimaste aastate statistika?

   Kasvuhoonegaasid ja laamtektoonika

   Aga asjadel on oma pikad eellood. Juba Prantsuse teadlane Jean Baptiste Joseph Fourier olevat osutanud, et mõnedel gaasidel atmosfääris on kasvuhoonega sarnane omadus olla soojuse lõks. Süsinik-dioksiidi (CO₂ ) mõju täpsem määramine jääb aga Rootsi nobellisti Svante Arrheniuse nimele aastast 1896, mistõttu temaga ka tavaliselt ajaloolist ülevaadet alustatakse. Tänapäevaks kaunis keerukate kliimamudelite juures on üks asi Arrheniusega täpselt sama: ka mudelid arvutavad, mis juhtub õhutemperatuuriga maakera pinnal juhul, kui CO₂ sisaldus atmosfääris kahekordistub. Kuna pool lõppevast sajandist on kaetud ka süsinik-dioksiidi kontsentratsiooni täpsete mõõtmistega, siis teadlastele ei ole selle gaasi atmosfääri lisandumise põhjus – kivisöe, nafta ja gaasi kasvav põletamine industriaalses revolutsioonis – enam aastakümneid mingi vaidlusaine. Paar viimast kümnendit on aga toonud hulga täpsustusi teiste kasvuhoonegaaside osast, samuti ookeanide ning taimkatte mõjust. Ülemaakeralist bilanssi aitasid tublisti parandada Rio konverentsist alguse saanud rahvusvahelised abiprogrammid vaesemates maades, mille hankimises ka Eesti oli edukas.

   Asi pole aga kaugeltki nii lihtne, et lugu kliima muutumisest lõpetada inimtekkelise süsinik-dioksiidi vaieldamatu mõjuga. Atmosfääri koostise kõrval on kliimamuutuste põhjusi mitu ja neid ei saa inimese süüks panna. Selle sajandi esimesel veerandil sündisid veel nende põhjuste seletamise kaks vaala. Ajaliselt esimesena tuleb nimetada Alfred Wegeneri, kelle artikkel mandrite triivist ilmus aastal 1912, täielikum käsitlus 1915. Nüüd laamtektoonikaks nimetatav teooria¹ seletab suurepäraselt, miks on muutnud oma suunda hoovused ookeanides, miks on kerkinud õhuvoogusid takistavad mäeahelikud, miks üleüldse purskavad vulkaanid, muutes aegajalt oluliselt atmosfääri koostist. Ja viimase sõltumatu teguri tõi päevavalgele Milutin Milankovitch aastal 1926. See on Maa telje liikumise ning orbiidi muutuste koosmõjust tingitud maapinnale saabuva päikese kiirguse muutumine. Kui Milankovitchi tsüklite mõõtmiseks sobib ühikuks 10 000 (21 000–100 000) aastat, siis mandrilaamade liikumisest põhjustatud muutusi tuleb mõõta miljonite aastatega. Ja inimtekkelise CO₂ puhul räägime muutustest saja aasta jooksul. See on oluline ajavahe, iga põhjusterühm töötab sada korda erinevas ajaskaalas. Aga siiski töötavad kõik korraga nii päikeseenergia jaotamisel atmosfääris kui ka tema kaudu Maa pinnal, luues õige keeruka kliimatekke süsteemi² .

   Meil ei oleks võib-olla mõtet rääkida miljonitest aastatest, kuna elatavas elus nii kauge tulevik kedagi ei huvita. Kuid paraku on sajandiga toimuva kliimamuutuse tõsidust püütud nimelt kahtluse alla seada argumentidega, et kliima on alati muutunud, tuues esile geoloogilisi tõendeid.

   Need aga töötavad ajaskaalas kümme tuhat või kümme miljonit aastat. Teiseks on looduslike kliimamuutuste ennustamine vajaliku täpsusega üle jõu käiv: me võime vabalt ennustada, et see või teine vulkaan ükskord purskab niikuinii, aga inimesed tahaksid teada (vähemalt selle vulkaani jalamil elavad inimesed), mis kuupäeval ta purskab. Ja ilmaennustajatel oleks vaja teada, kui palju ta tuhka ja kasvuhoonegaase välja ajab ning kui kõrgele tuhk lendab. See näide puudutab ainult väga väikest osa kliimasüsteemist, raskesti ennustatavat leidub veel palju. Ka võimetust täpselt ennustada on viimasel kümnendil kasutatud demagoogiliseks vastuargumendiks, et lahjendada praeguse inimmõjulise muutuse tõsiseltvõetavust. Kuna argumenteerijad esindavad harilikult suurte majandushuvisid (fossiilkütustel põhinev energeetika), on samas stiilis võimalik irvitada majandusprognooside üle: selles keerulises süsteemis saabuvad suured muutused pea alati täiesti ootamatult.

   Soojenemine ja tagajärjed

   Tegelikult on kliimamudeleid arendatud viimasel ajal sedavõrd, et autoriteetse rahvusvahelise teadlaskogu IPCC (Rahvusvaheline Kliimamuutuste Komisjon) viimase aruande järgi toob süsihappegaasi lisandumine praeguses tempos kaasa tema kahekordistumise atmosfääris aastal 2080 maakera keskmise temperatuuri tõusuga 2,5 ^oC ning meie kandis 4 ^oC. Ühe või paari päeva ilmas pole see muutus tähelepanuväärne, kuid tegu on keskmisega kogu aasta ringi. Kui lugeja heidab pilgu graafikutele, saab ta otsustada, kuidas ennustatuga võrreldes Eestis seni on elatud. Muidugi võib globaalne soojenemine ka väiksem olla, juhul kui mingil põhjusel looduslik muutumine viib jahenemisele. Praegu seda vaatlused ei kinnita, vaid räägivad otse vastupidist. Tööstusliku kasvu eelse ajaga võrreldes on maakera keskmine temperatuur kasvanud 0,6 kraadi. Löövam on muidugi näide, et teadaolevast 145-st aastast on üle maakera 9 kõige palavamat aastat aset leidnud viimase tosina aasta jooksul.

   Soojenemisel on palju tagajärgi. Maakera eri nurkades pole need siiski ühesugused. Lihtne on viidata, et temperatuur on üks energia mõõtudest ja üle maakera võttes on soojemas õhkkonnas enam energiat. See tähendab kindlasti tormisuse kasvu, vähemalt esialgu neis paigus, kus praegugi tormitseb. Sademete ennustamisega on asi keerulisem, kuid kaldutakse arvama, et paljud kuivad piirkonnad muutuvad veelgi kuivemaks ja mitmed vihmased vihmasemaks. Kontrastid järelikult suurenevad. Mõelgem korraks Aafrikale. 1970. aastate alguses tabasid Sahelit Põhja-Etioopiani rängad põuad. Haile Selassie vananenud reziim laskis vaikides näljaohvrite arvu kasvada üle saja tuhande, enne kui maailmast abi palus. Karistuseks kukutas keisri marksistlikult meelestatud Etioopia Töölispartei Mengistu Haile Mariami ainujuhtimisel. Kuid põuad osutusid ka sotsialismi vaenlaseks ning 1991 kukkus kell ka talle. Sudaanis on käinud lõppematu kodusõda araablaste ning hõimuusuliste neegrite vahel. Üks ilmne põhjus on araablaste ekspansioon mägedes leiduvate veevarude juurde. Asja on muidugi kena rüütada usuvaenuga, mida juhtub ju Euroopaski ikka veel. Ja nii edasi. Tahan öelda, et põhjuste seos on oluline. Paljud tapatalgud ei alga veepuuduse pärast, kuid ka see võib olla nõrgim lüli ahelas.

   Olgu, tulgem koju

   Esimesel pilgul näib, et Eestis kliima soojenemisest me rohkem võidame, kui kaotame. Hoiame kõvasti kütmise pealt energiat kokku, vegetatsiooniperiood põllukultuuridele pikeneb ja öökülmade risk väheneb, tänavate ja teede korrashoid talvel on odavam. Jäälõhkujat, mille liisimiseks kasutati kuue aasta eest andmeid, nagu tuleks talviti jääd aina enam, läheb vaja üha harvem. Muide, viimane aastatosin (1988–1999) on Tallinna lahe jäätumises täiesti erakordne: on olnud ainult kaks jäätalve. Varasemaid nelja sajandit, mille kohta laevaliikluse järgi on jääolud täielikult tuletatavad, iseloomustavad 6–8 jäävaba talve sajandi peale. Lõppeval kahekümnendal sajandil aga kokku 16, kasv siis Hansa ajast peale kahekordne või enamgi.

   Kliima suurel soojenemisel on muidugi ka otseseid halbu tagajärgi. Eeskätt suusatajate ja Otepää turismivaevad lumepuudusest, randade purunemine ja raskused sadamatega, sagedasemad tormikahjustused metsades jne. Kuid olulisemad tagajärjed võivad taas tuleneda keerukamate seoste kaudu. Need on alati olemas nii looduslikes süsteemides kui nende kombinatsioonides inimtekkeliste süsteemidega. Näiteks metsale võib soojenemine ja sademete suurem hulk tähendada soodsamaid kasvutingimusi, kuid ka kahjurite tunduvalt suuremat paljunemist. Läänemerel on jääkatte vähenemine laevandusele soodne. Ent kuidas see mõjutab ökosüsteeme kalavarudeni välja, seda ei mõista keegi praegu ennustada. Ja globaliseeruvas maailmas levib kõik hea ja paha kaugemale ning kiiremini. Nagu ajalooõpikust mõnevõrra müstilisena tundunud rahvaste ränded kaugemas minevikus olid tõenäoliselt ülekarjatamise ja kliimamuutuste koosmõju tagajärg, nii ei ole moodnegi maailm kaitstud suurte pagulasvoolude eest. Veepuudus on juba praegu paljude maade tõsine nuhtlus. Haitis, Gambias, Malis, Botswanas, Etioopias, Tšaadis, Ruandas, Nepaalis ja Albaanias saab keskmine kodanik olmevett tarvitada 5–15 liitrit päevas. Võrdluseks: Eestis, Lätis, Austrias ja Prantsusmaal on seda umbes 100 liitrit.

   Millest kõnelevad graafikud?

   Me ei maali musti stsenaariume. Laskem parem pilk üle Eesti originaalsete kliimagraafikute, millelt vaatab vastu soojenemise trend. Talvede kohta, mis on Eesti kliimamuutuste võti, serveerime selle sajandi talvede histogrammi (joon. 1) viie sajandi talvede taustal. Külmade ja normaalsete talvede sageduse vähenemine ning soojade ja väga soojade sagenemine on küllalt ilmne.

   Jääminek Eesti jõgedel on tõlgendatav kui kevadine õhutemperatuuri tõus üle nulli (joon. 2), kusjuures jõgede jäämineku aegade erinevused on taandatud pisikesele jõele Palmses. Seal tegi G. von Pahlen asjahuvilisena esimesed jätkuvad kirjapanekud. Vanemast ajast on võtta Daugava, kuid sealt pole ülestähendused pidevad. Suvetemperatuurid on tuletatud rukkilõikuse esimesest päevast arvestades asjaoluga, et talivilja oras õige pea pärast jääminekut kasvama hakkab. Seetõttu saab päevade arvu jääminekust rukkilõikuseni ning rukki küpsemiseks vajaliku soojuse järgi leida aprilli, mai, juuni ja juuli keskmise temperatuuri (joon. 3) – seega mitte suve (juuni–september) temperatuuri tavalises mõttes. Aga termomeetri- eelsest ajast peab leppima sellega, mis võimalik.

   Eelmise sajandi keskelt tänaseni on soojemaks läinud kõikidel kuudel peale suve. Igal aastal keskmiselt poole kuni terve sajandikkraadi võrra soojemaks muutunud sesoon oktoobrist veebruarini on tegelikult alus selleks, et kevad on soojem veelgi märgatavamalt. Seletus on lihtne: vähem jääd ja lund, vähem soojust nende sulatamiseks ning kevadel saab päike kohe maad kuumutama hakata. Miks see enam suvel ei toimi, selle põhjus peitub kogu meie ümbrust aasta läbi mõjutavas soojenemise mehhanismis: Põhja-Atlandilt jooksevad tsüklonid meile sagedamini kui varem, tehes talved soojaks, kuid suved pilvisemaks ja seepärast mitte soojemaks.

   Tean küll, et mõnelegi meenub viimane kaunis suvi ja mind võib kahtlustada udu ajamises. Tõepoolest, möödunud suvi kuulub kahesaja aasta esikümnesse, kuid ei muuda midagi 150 aasta statistikas, õigemini muudab väga vähe. Veerandsada aastat tagasi uskusin, et kui tõsimeeles seletad keskmise ja ühe juhtumi vahet, siis inimesed hakkavad ka uskuma. Sügisel kuulsin paljudelt headelt tuttavatelt jälle, et selle sooja suve peale tuleb kange käre talv. Seda teadis juba vanarahvas ilmaprohvetitest rääkimata, teatasid nad. Ometi mäletan, et asi tehti statistiliselt selgeks juba sada aastat tagasi. Ainus ennustus, mida statistika lubab teha, on järgmine: sooja suve järele saabub normaalne talv, sedagi 66% tõenäosusega. Aga miks peaksidki inimesed uskuma asju, mis neile ei meeldi?

   ¹ Vt. Heldur Nestor. Rändav ja uuenev maakoor. "Horisont" 7–8 1999, lk. 7–11.

   ² Vt. Heldur Nestor. "Kasvuhoone-" ja "külmhooneperioodid" Maa ajaloos. "Horisont" 7–8 1999, lk. 43–46.

   ANDRES TARAND (1940) on Riigikogu liige,
Rahvaerakonna Mõõdukad esimees.
Geograafiakandidaat, kelle meelisteemaks on kliimamuutused.

Pildid:

• Jääolud Eesti rannikumeres muutuvad talvest talve. Ent aina rohkem sagenevad jäävabad talved. Näiteks Tallinna sadam oli viimase tosina aasta jooksul jääs vaid kaks korda. ÜLO SUURSAARE foto
• Mullune kuum suvi jääb kauaks meelde. ÜLO SUURSAARE foto
• Joon. 1. Erineva temperatuurireziimiga talvede sagedus 20. sajandil ja aastail 1500–1999.
• Joon. 2. Jääminek Põhja-Eesti jõgedelt.