Ninasarvikutel on millegipärast läbi aegade kuri kuulsus olnud. Neid on peetud primitiivseteks, juhmideks ja agressiivseteks. Millised need väljasuremisohus olevad loomad aga tegelikult on?

   Sõitsime kaardi pealt näpuga teed ajades Meru rahvuspargi telkimisplatsile. Pargi keskusest olime teada saanud, et ninasarvikud ja nende valvurid paiknevad tolle laagripaiga lähistel. Parkisime auto akaatsia alla varju, lagunevate hüttide naabrusse. Veidi aja pärast ilmusid välja kaks rahvuspargi valvurit, kes tervitasid meid sõbralikult ja asusid uudishimulikult silmitsema. Ligi astus ka teistest pikem ja seersandi paelu kandev mees, kelle väljaveninud kõrvanibud sammude taktis lipendasid. See oli kõhn ja oma väärtusest teadlik isand, kelles polnud raske ära tunda kuuluvust samburu rahva sekka. Seersant juhtis ninasarvikute valvesalka, kuhu kokku kuulus 12 relvastatud meest. Postil seisis korraga neli vahti ning valve käis ööpäevaringselt.

   Pakkusime seersandile suitsu ja tegime juttu. Selgus, et tegu on igati toreda selliga. Küsisime lõpuks, et kas siinkandis ka mõnda ninasarvikut näha on. Seersant viipas käega põõsaste suunas ja teatas, et seal nad on, ehk sadakonna meetri kaugusel. "Kui tahate neid näha, siis lähme, ma näitan teed!" Südame alt tõmbas külmaks, kui sukeldusime tihedamast tihedamasse võpsikusse. Seersant pani tähele meie kartlikke nägusid ja lohutas meid laia naeruga, et siin pole mingit ohtu. Loomad pidavat olema harjunud nii külastajate kui hooldajatega. Igal õhtul ajasid valvurid ninasarvikud erilisse turvaaeda varjule. Meil oli oma teejuhti päris raske uskuda, sest meie teadmist mööda pidid loomad vabalt mööda savanni uitama.

   Trügisime seersandi sabas läbi kõrge rohu ja põõsarägu edasi. Järsku avanes meie ees lage rohtla ning nägime meist vaevalt viiekümne meetri kaugusel söömas kahte koletislikult suurt ninasarvikut; kolmas hakkas silma paarisaja meetri kaugusel. Loomad kuulsid meie tulekut, pöördusid meie poole ning hakkasid oma suuri kõrvu pööritades tasakesi lähemale astuma. Natuke maad astutud, jäid nad paigale. Seisime nagu raidkujud ning lühinägelikud ninasarvikud ei näinud ega kuulnud meid enam. Peopesad higistamas tõstsin kaamera ja teravustasin ühe looma kaadrisse. Pildiotsikus näis see veel suurem kui tegelikkuses. Just siis, kui tahtsin päästikule vajutada, haaras seersant kärsitult mu küünarnukist ja seletas, et nii kaugelt ei tasu küll pildistada.

   Astusime siis lähemale. Meie Annega oleksime tahtnud läheneda tuulepealsest küljest, ühe põõsa või puu tagant teise taha hiilides, et kohutavate hiiglaste rünnaku korral veel puu otsa varjule jõuaks ronida. Seersant ei tahtnud aga säärasest asjast kuuldagi, tal oli juba kõrini argpükstega jahmerdamisest. Ta löntsis rahulikult lähima looma juurde, sügas teda kõrva tagant ja hüüdis, et kas te tulete juba neid pilte võtma või mitte. Meil ei jäänud muud üle, kui hirm maha suruda ning takerdunud sammul seersandi ja ninasarviku kõrvale astuda.

   Ligidalt vaadates mõjub ninasarvik vapustava kolossina, liikvele läinud kivirahnuna. Ligemale kolm tonni kaaluv loom ei pööranud meile mingit tähelepanu, sest tal oli palju tähtsam asi käsil – suutäis suutäie järel kadusid vägevad rohutuustid tema lõugade vahele. Sügasin paksu nahka, algul tasakesi, siis kõvemini: mitte mingit reaktsiooni. Lõpuks seisin ühe käega vastu ninasarvikut nõjatudes ning puhusin seersandiga juttu. Kui keegi oleks enne seda reisi mulle säärase loo rääkinud, poleks ma teda mingil juhul uskunud. Asitõendiks uskmatute vaigistamisel, tegi Anne paar fotot. Seejärel pildistasin mina teda koos ninasarvikuga, kuid nagu hiljem selgus, läksid need pildid untsu. Ega keskpäevane valgus õigupoolest sobigi pilditegemiseks. Lahkusime veidi aja pärast ning lubasime õhtul tagasi tulla, kui on parem valgus. Minema kõndides tundsime end olevat justnagu mingis teises reaalsuses. Niisugune asi ei saa ju võimalik olla!

   Naasime kella kuue paiku. Ninasarvikud olid juba aedikusse suletud, kus nad, lai ülahuul välja sirutatud, mõnulesid õhtupäikese viimastes kiirtes. Seersanti polnud näha ja me ei saanudki talle pihku pista tema jaoks kaasa võetud 50šillingilist rahatähte. Pildistasime lähedalt ninasarvikute ülahuult ja sõitsime laagrisse tagasi. Oleksime pildistanud veelgi, kui me siis vaid teadnuks, milline saatus neid viit looma ootab.

   Kahe järgneva aastaga muutusid Meru rahvuspargi ninasarvikud tähtsaks turismiobjektiks. Loomad kohanesid täielikult oma uue elupaiga ja -rütmiga. Parki toodud noored emased olid täiskasvanuks saanud ning hiiglasuur isane oli nad mõlemad tiineks teinud. Vasikate sündi oodati suure põnevusega need oleksid olnud esimesed üle pikkade aastate Keenia pinnal sündinud ninasarvikud.

   Paraku lõpetasid selle idülli salakütid. Nad ületasid Tana jõe, marssisid mitukümmend kilomeetrit läbi kuivade põõsastike ja metsade otse rahvuspargi südames asuva laagripaigani. Seal piirasid nad sisse valvurite tugipunkti ja avasid ööpimeduse varjus tule automaatrelvadest. Valvurite vanad vintpüssid ei aidanud neid selles lahingus kuigivõrd. Üks meestest sai kuulirahes raskelt haavata ja mitmed teised veidi kergemalt. Lõpuks ei jäänud ninasarvikute kaitsjail muud üle, kui oma elu päästmiseks taganeda ja jalga lasta. Salakütid nottisid halastamatult maha kõik viis ninasarvikut, saagisid nende sarved ja kadusid teisele poole Tana jõge. Meru rahvuspargis Keenias ei ole enam ninasarvikuid.

   Kaks liiki Mustal mandril

   Laimokk-ninasarvikud toodi Merusse 1980. aastatel Lõuna-Aafrikast, kus nende arvukus oli mitmetes rahvusparkides juba liiga suureks kasvanud. See, kuni kolme tonni raskuseks kasvav hiiglane on elevandi järel Aafrika suurim imetaja. Ta kaalub üle kahe korra rohkem kui tema agressiivne sugulane, raamatutest ja filmidest tuttav kitsasmokk-ninasarvik. Varem kutsuti esimesena nimetatud liiki valgeks ja teist mustaks ninasarvikuks. Tegelikkuses on nad mõlemad tumehallid, ülahuulte erinevus seevastu on tõeliselt silmatorkav – laimokk-ninasarvikul on see horisontaalne ja lai, tema väiksemal sugulasel aga kitsas ja otsast teravaks ahenev, sobides suurepäraselt lehtede ja võsude napsimiseks asteldega palistatud okstelt.

   Ninasarvikuliigid käituvad isemoodi. Laimokk-ninasarviku isased hõivavad endale küll reviiri, ent lubavad seal liikuda ka teistel isastel juhul, kui need neile alluvad. Täiskasvanud emased ja nende järglased ning noorloomad kogunevad tihti kuni 5–6 isendist koosnevatesse karjadesse. Inimestesse suhtuvad nad enamasti rahulikult, ent päris ohutud nad siiski pole. Kitsasmokk-ninasarvik on oma sugulasest agressiivsem igas plaanis. Tõsi, sellistes piirkondades, kus liigi asustustihedus on suur, lubavad ka nende isased teiste liikumist oma reviiris, üldiselt nad seda aga ei talu. Inimest ründab väiksem ninasarvik aga üpris kergesti. Sealjuures on suurem osa neist nn. valerünnakud, ähvardamine, mida paraku endiste aegade kütidsangarid ei taibanud – ninasarvik lebas enne surnult maas kui jõudis tagasi pöörata või lihtsalt inimesest mööda joosta.

   Laimokk-ninasarvikud elasid Aafrikas kahes eraldi asetsevas areaalis. Põhjapoolsed loomad asustasid Sudaani ja Kongo alasid, lõunapoolsed aga tänase LAVi piirkonda. Ida-Aafrika savannidest hävitati need loomad juba kaua aega tagasi. Viimased Lõuna-Sudaani ninasarvikud langesid salaküttide kuulide all ilmselt 1970. aastatel. Aafrika keskosas on neid veel vaid Sairi Garamba kaitsealal.

   Lõputud kodusõjad ja võimuvõitlus selles piirkonnas viitab ilmselgelt, et tõenäoliselt on põhjapoolse ninasarvikupopulatsiooni viimane tunnike üpris lähedal. Salakütid tapavad ühe looma teise järel ning Garamba viimaste mohikaanlaste read hõrenevad vääramatult. Üksainus kontrolli alt väljunud sõjaväeüksus võib selle alamliigi jaoks saatuslikuks saada. 1997. aastal oli alles veel 27 kõnealuse alamliigi isendit, tänaseks on neid alla 20.

   Ka Aafrika lõunaosas kulgesid asjad pikka aega laimokk-ninasarviku sealse alamliigi väljasuremise suunas. Euroopast pärit kolonistid ja nende järglased tapsid 18. ja 19. sajandil hoolimatult mõlemat liiki ninasarvikuid. Need hiiglased tundusid neile nii ohtlike ja primitiivsetena. Nõnda levisidki ninasarvikuküttide jutustatud kohutavad lood nende loomade agressiivsusest ja ohtlikkusest. Alles hiljem on välja tulnud, et enamik nendest on tõelised jahimehejutud täis liialdusi ja puhast valet.

   Laimokk-ninasarvikut on Aafrika suurimetajatest ehk kõige lihtsam tappa: ta on väga rahumeelne, aeglane ja astub harva enesekaitseks välja. Kitsasmokk-ninasarvik on, nagu juba öeldud, tunduvalt sõjakam ning võib rünnata ka inimest. Nende mõlema maine on aga läbi aegade olnud lausa koletislik ning veel hiljuti sai säärase "vihast vahutava sarvilise koletise" tapja suure au osaliseks. Ka sobis tapetud ninasarviku määratu lihakere mustade teenrite toiduks, looma peast aga sai valmistada suurepärase "suveniiri", millega oma kabineti seina ehtida. Ninasarviku nahast meisterdati aga parimaid sjambokisid, raskeid piitsasid. Aastasadu oli sjamboki valgete jaoks üks asendamatumaid "majapidamisriistasid". Selle abil sai oma tahte alla painutada nii veohärjad kui kohaliku rahva.

   Laimokk-ninasarvikute väljavaateid kahandas veel seegi, et nad armastasid rohtu süüa samadel maadel, kus peeti kariloomi. Ajapikku tõrjutigi nad korralikelt rohumaadelt välja ning 20. sajandi algul oli neid järel veel vaid mõnikümmend looma. Kitsasmokkadel läks veidi paremini, see põõsastike asukas pole lehmadele-lammastele nii suur konkurent ning neid säilis siin-seal Zimbabwe, Namiibia, Botswana ja Lõuna-Aafrika Vabariigi kolgastes.

   Laimokk-ninasarviku loomusest annab päris hea ettekujutuse lugu zooloogist, kes saabus Aafrikasse uurima nende loomade toidu koostist. Igal hommikul ilmus teadlane ninasarvikute karjamaale ning jälgis neid õhtuni. Algul üritas ta binokli abil selgust saada, mis taimi hiiglased eelistavad. Siis aga märkas, et loomad on temaga harjunud ning nihkus tasapisi lähemale. Lõpuks toimus uurimistöö nõnda, et teadlane lebas otse ninasarviku ees ja jälgis milliseid rohuliblesid too napsab. Kui loomale tundus, et külaline lebab mõne eriti isuäratava puhma peal, üritas ta teda koonuga müksides kõrvale lükata.

   Just siis, kui olukord nende rahulike hiiglaste jaoks juba väljapääsmatuna näis, saabus lõpuks ometigi õnnelik lahendus. LAVi kaguossa rajati laimokk-ninasarvikute kaitseks Umfolozi-Hluluwe rahvuspark. Tänutäheks oma päästjatele hakkasid ninasarvikud kiiresti paljunema ning neid hakati viima ka teistesse rahvusparkidesse. Täna elab vabas looduses juba üle 5000 laimokk-ninasarviku ning nende arv on ületanud kitsasmokkade oma. Eriti märkimisväärne on siinjuures asjaolu, et salaküttimisele pole veel kaugeltki piiri pandud, loomade arvukus püsib aga üpris stabiilselt.

   Sarved ninasarviku koonul ei ole luumoodustised, need on tekkinud samast ainesest, millest meie juuksed ja küüned – keratiinist. Hiina meditsiinis kasutatakse jahvatatud ninasarvikusarve mitmesuguste hädade vastu, tuntuim on selle oletatav meeste potentsi tõstev mõju. Kõige suurem must turg ninasarvikusarvedele asub aga Jeemenis. Nimelt on jeemeni mehe tseremoniaalse riietuse juurde kuuluva pistoda, jambiya, käepideme ainus õige materjal ninasarviku sarv. Nö. ehtsate pistodade hinnad on kerkinud 150 000 kroonini, ja et ühelt suurelt ninasarvikult saab materjali hulga jambiyade tarbeks, on ka salaküttide riskivalmidus igati arusaadav.

   Ninasarvikusafaril

   Vahtisime tummaks löödult oma teejuhti ja kaitsjat. Eelmisel päeval oli lubatud, et saame oma jalgsiretkele kaasa pargi parima valvuri – Big Man ise tuleb meiega kaasa. Ja siin ta nüüd oli: veidi üle poolteise meetri pikkune, krimpsus ja hallipäine vanamees, kelle ümber rippus mitu numbrit suurem valvuriunivorm. Hoopis omapärane oli tema viis püssi kanda, see tolknes tal lihtsalt torupidi pihus.

   "Yes, sah. I am ze big man," kinnitas ta meie ehmatust veelgi kasvatades. "I knows all ze plants and animals in the bush;" teatas ta lihtsa ja tagasihoidliku kindlusega. "I knows all ze latin names for ze plants, sah," lisas ta lõpuks. Mõtlesime, et no on alles kiitleja, kuidas ta julgeb väita, et teab kõikide taimede ladinakeelseid nimesid, kui ainuüksi puid ja põõsaid on sealkandis üle 600 liigi.

   Ees seisis tõsine jalgsimatk läbi Lõuna-Laungwa rahvuspargi põõsastike ja kuiva savanni. Säärasele safarile ei tohi minna ilma relvastatud saatjateta. Loomad pole üldiselt väga ohtlikud, ent mõni rumalasti käituv matkaja võib siiski nii ennast kui teisi suurde rünnakuohtu asetada. Olukorda võib võrrelda jalutuskäiguga linnamelus: autod ei ole ohtlikud vaid siis, kui oskad õigesti liiklusmöllus käituda.

   Võtsime autost veidi sööki-jooki, oma kaamerad ja binoklid ning sukeldusime põõsastesse. Tundsime end veidi kõhedalt, Big Man aga, kes teatas, et ta nimi on Phiri, ainult naeris. Mind hakkas häirima tema viis püssi kanda, see oli tal horisontaalselt turjal ning pakkus tuge lõdvalt üle püssi rippuvatele kätele. Sedamööda, kuidas valvur end pööras, sihtis püssisuu mind, siis jälle Annet. Kiitsin tema püssi, mille peale püssiomanik lahkelt näitas, kui hea see tegelikult on. Ühtäkki taipasime oma õuduseks, et relv polnud laetud. Nõudsin kohe selgitust, mille peale härra Phiri õngitses uhkelt naeratades taskupõhjast välja kolm padrunit. Riik ei suutvat neile rohkem korraga anda. Teadsime küll, et samal ajal polnud Sambia riigiisadel mingi probleem endale kümneid Mercedes Benzi luksusautosid tellida, ja seda veel LAVist, riigist, millega siis justnagu sõjajalal oldi.

   Pool tundi kõndinud, tõstis härra Phiri järsku käe ja jäi seisma. Seejärel viipas ta meid lähemale ja sosistas rahulolevalt maapinnale osutades: "It is ze rhino." Nägime tolmusel teerajal suuri jälgi, mis pidid meie teejuhi andmeil olema täitsa värsked ning kuuluma suurele isasloomale. Phiri lausa säras rõõmust, sest kunagisest Luangwa jõeoru kümnetuhandepealisest ninasarvikute populatsioonist olid tolleks ajaks järele jäänud vaid riismed, 500 looma ringis. Oli suur vedamine ninasarvikut kohata ning Phiri arvas, et me peaksime kindlasti loomale jälgi mööda järele minema.

   Kahtlemata oli see suur vedamine, ent ometigi ei suutnud me päris siiralt rõõmustada. Teadsime, et kitsasmokk-ninasarvik on üpriski äkilise loomuga. Ettekujutus tonnisest musklimäest, mis kihutab meie poole 60 kilomeetrit tunnis, üle meetri pikk terav sarv ees, ei ergutanud meid kuidagi jälitamist ette võtma. Ning kahjuks polnud meil enam ka mingeid illusioone Phiri erakordsete täpsuskütioskuste suhtes, mida ta ise väsimatult kiitis. Nimelt selgus, et ta ei näe ilma prillideta kõiki puidki, millele me olime osutanud. Prillid aga ununesid laagrisse!

   Teatasime Phirile sõbralikult, et meil on aeg tagasi minna, muidu jääme lõunale hiljaks. Lisaks olime kole väsinud ja õlugi oli otsas. Selle viimase asja pärast oli mures ka Phiri, kes oli õllejoomisele mehe eest kaasa aidanud. Ja ega see ninasarvik meid ootama hakanud, küllap on ta juba mitme kilomeetri kaugusel. Phiri tõmbus neid seletusi kuulates üpris süngeks ning pani lõpuks ette lihtsalt korraks vaadata, ehk on loom siinsamas. Asusime koos teele, meie Phiri selja taga valju häälega juttu ajades ning kuivadel okstel tallates. Õige pea taipas meie teejuht, et ninasarvikusafarist ei tule seekord midagi välja. Naasime auto juurde ning Phiri tuju hakkas alles siis paranema, kui me õlled välja õngitsesime.

   Tegelikult oleksime me kindlasti läinud ninasarvikut jälitama, kui me juhuslikult poleks eelmisel õhtul kohanud nimekat ninasarviku-uurijat doktor Nigel Leader-Williamsit Inglismaalt. Tal oli plaan varustada ninasarvikud raadiosaatjatega ning jälgida nende liikumist Luangwa jõeorus. Tegelikkus aga tegi aina uusi ja uusi korrektiive tema ettevõtmistesse. Esiteks varastati ära Londonist tellitud raadiosaatjad. Ilmselt arvas mõni tolliametnik, et tegu on kõrvaklapistereo või millegi taolisega. Seejärel haigestus Leader-Williams unitõppe ning tervenemisele kulus pool aastat. Lõpuks sai ta tööga pihta hakata, siis aga selgus, et tihedas põõsastikus pole ninasarvikuid suure autoga sugugi nii lihtne taga ajada. Väikese autoga aga ei tasunud suurte loomade nina alla küll ilmuda. Ühel kenal päeval pääses ta siiski loomale piisavalt lähedale, et unerohuga ampull välja tulistada. Veidi aja pärast kukkuski loom küljeli ning doktor hüppas autost välja ja jalutas rõõmsalt oma uurimisobjekti juurde. Järgmisel silmapilgul kargas aga tonnine mürakas püsti ja pistis põgenema. Leader-Williams oli mõistlik mees ning tegi sedasama, õnnetul kombel aga kihutasid nad mõlemad ühe ja sama põõsa suunas varju otsima. Põõsa taga toimus saatuslik kohtumine. Ninasarvik võitis ning zooloogil kulus hulk aega käeluu ja roiete paranemisele.

   Kogunud sellise rikkaliku teadmistepagasi, hoiatas Leader-Williams ka meid. Kitsasmokk-ninasarvik pole sugugi nii lühinägelik, kui arvatakse. Ta suudab väga kiiresti joosta ning äkilisi pöördeid teha. Avamaastikul võiks tema käest ehk pääseda vaid ekstra klassi härjavõitleja. Ehkki enamasti see loom põgeneb inimese eest, võib ta käituda ka täiesti ettearvamatult. Nüüd mõistate, miks me, hoolimata meie teejuhi erakordsest vaprusest, ei tundnud mingit rõõmu ettepanekust jälitada tihedas okkalises põõsastikus üht isast kitsasmokk-ninasarvikut.

   JUHA VALSTE on
Soome bioloog ning ökoloogia ja inimese evolutsiooni
probleemidele keskendunud ajakirjanik.
Ta töötab ajakirja "Suomen Luonto" toimetuses.

Pildid:

• Ninasarvikud. JUHA VALSTE foto
• Ülahuule kuju on andnud ninasarvikutele liiginimed. Pildil laimokk-ninasarvik Meru rahvuspargist. JUHA VALSTE foto
• Kitsasmokk-ninasarvik on oma sugulasest väiksem ja ka agressiivsem. JUHA VALSTE foto
• Ninasarvikud janu kustutamas. JUHA VALSTE foto
• Kaks ninasarvikut. JUHA VALSTE foto