Viimasel ajal on üheks sagedasti esinevaks väljendiks postmodernism, mida kasutavad igasugustes seostes kõikvõimalike elualade esindajad. Teie olete selle teemavaldkonnaga samuti kokku puutunud. Seepärast tahakski kõigepealt küsida, mis see postmodernism üldse on?

   Psühholoogia jaoks on postmodernismil kaks olulist tunnusjoont. Esiteks tähendab see traditsiooniliste piiride ja piirangute kadumist, teiseks - tavapäraste grupisuhete ja ka grupisõltuvuste nõrgenemist. Postmodernistlikuks nihkeks peetakse 1960. aastatel alanud normide ja piirangute lõdvenemist. Ilmusid pikad juuksed ja lõtv riietus, tänaval hakati musitama ja rääkima kõva häälega olukorras, kus see mõni aeg tagasi veel kuidagi ei sobinud. Kui varem oli kombeks, et kõigepealt abiellutakse ja siis saadakse lapsi, siis nüüd pöördus sündmuste järjekord sageli vastupidiseks. Niisiis pole postmodernism, postmodernistlik nihe või elulaadi muutus midagi sellist, mis oleks tekkinud väga järsku - eile veel ei olnud, aga täna juba on! Pigem on see protsess, mis kuldsetel kuuekümnendatele tasapisi alguse sai. Tänapäeval on aga jõutud nii kaugele, et paljude jaoks hakkab vabadus ja piirideta olek tüütuks muutuma ning elu isegi raskemaks ja keerulisemaks tegema.

   Üksikinimese vaatepunktist on postmodernistliku elulaadi kujunemine, nagu iga muutus, teinud elu ühelt poolt lihtsamaks ja teisalt raskemaks. Lihtsamaks selles mõttes, et enam ei pea niipalju muretsema selle üle, mida teised arvavad. Näiteks - kas mu riietus on sobiv, andmaks intervjuud ajakirjale "Horisont". Samas on suurenenud igaühe vastutus - see, mis inimesest saab ja temaga juhtub, on ainult tema enda probleem ning eriti kellelegi toetuda pole.

   Veel paarsada aastat tagasi oli inimese elu päris täpselt n.-ö. ette kaardistatud. Naisevõtt oli vanemate mure, tegevusala juba sünniga määratud. Postmodernse inimese perspektiivist võiks seda käsitleda vabaduste piiramisena, samas oli see kõik ka omamoodi meeldiv, raskete küsimustega ei pidanud oma pead vaevama. Elu oli paika pandud, tulevik suhteliselt kindel ja määratletud. Postmodernses maailmas on tulevik lahtine, inimene on kohustatud ise otsustama, riskima, valima. Ja paljudele põhjustab selline kõrge määramatus - kas või tööturul - stressi ja muret. Postmodernne tööturg tähendab järjest rahkem, et eluaegseid töökohti ei ole. On projekt-tüüpi tööotsad ning kui üks lõpeb, siis on inimene taas vaba ning peab hakkama uut otsima.

   Postmodernne nihe on avanud meile palju uusi võimalusi, aga samal ajal sundinud vastutama. Viimane on sageli ebamugav, tahaks kindlust ja selgust! Koos turumajanduse saabumisega Eestisse on aga seda kindlust ja selgust paratamatult vähem.

   Postmodernistlik nihe on toimunud suhteliselt ruttu, Eestis on see aga hoopis kiire ja järsk protsess olnud. Kas ehk liigagi kiire? Pealegi tundub see postmodernism Eesti jaoks mõneti sissetoodud "kaup" olevat!

   Sisuliselt on see postmodernistlik nihe, jah, meie põlvkonna jooksul

   teostunud.

   Mis eestlastesse puutub, siis arvan, et 1980. aastate lõpu, 1990. aastate alguseni olime natukene sees ja natukene kõrvaltvaatajad. Piiride nihutamine, mis puudutas kunsti-, kultuuri- ja pop-maailma, oli ju ka Eestis olemas (pikad juuksed, laiad püksid). Kunstiteosteks said taiesed, millele veel parkümmend aastat varem keegi mingit tähelepanu poleks pööranud. Aga meie elukorraldust ja tööelu too postmodernne paradigma neil aastail veel ei puudutanud. Neisse elusfääridesse jõudis see hiljem ja väga järsku ning lõi paljudel jalad alt.

   Mõni aeg tagasi Eestis käinud Francis Fukuyama rääkis tegelikult selsamal teemal. Ta oli murelik selle üle, et elu kontsentreerub üha enam indiviidi ümber ning gruppide - perekonna, sõpruskondade, tutvusringkonna roll väheneb. Fukuyama arvates ei tohiks see olla eesmärk, kuhupoole Läänemaailm peaks pürgima. Kuigi ega tal mingisugust head ja selget retsepti ka asemele polnud pakkuda.

   Mida siis teha?

   Tõenäoliselt rakendub ka postmodernistliku individualiseerumise puhul, nagu väga paljudel juhtudel ajaloos, nn. pendli efekt - ühiskond liigub ühte äärmusesse ning hakkab sealt tasapisi tagasi liikuma. Hea näide on tuuled Eesti majanduses, liberaalsest parempoolsesest nurgast liigutakse välja, julgemad räägivad juba sotsialismist, ümberjaotamisest, sotsiaalsest kapitalist jne.

   Tõenäoliselt proovitakse ka vabaduse piiride ja individualiseerumise mõttes ära üks äärmus, peagi aga selgub, et kõige hea kõrval ka midagi kaotatakse, ja mõnikord isegi palju. Kasvõi nii, et paar põlvkonda enam üldse ei abiellu ja saavad täiesti juhuslikult lapsi, siis aga otsustavad mõned selle vana asja, abielu, sealt ajaloo prügikastist välja tuua ning selgub, et see on jube vahva!

   Kas siis kunagi võib taas kätte jõuda aeg, mil ei istutagi enam põhiliselt arvuti taga, virtuaalses maailmas?

   See on juba hoopis teine teema. Ma arvan, et paar põlvkonda edasi ei olegi enam sedalaadi arvuteid nagu tänapäeval. Inimesed kannavad väikest "toru" taskus ning võivad igaühega ühendust võtta kust tahes. Pärast panevad tolle riistapuu lihtsalt taskusse tagasi.

   Postmoderniseerumises etendab virtuaalne maailm mitut rolli - ühelt poolt on see olnud tagantlükkaja, teiselt poolt pakkunud sobivat infrastruktuuri (keskkonda). Huvitavad on siin arutelud selle üle, kas on mingit vahet, kui inimesed suhtlevad näiteks arvuti (e-posti) kaudu või kui nad saavad suheldes üksteisele silma vaadata.

   Ja tulemused?

   Olulisi järeldusi veel teha ei saa, liialt vähe aega on möödunud. On ju näiteks arutletud selle üle, et kui laps esimesed 15 eluaastat arvuti eest ära ei tule ja suhtleb ainult meil'ide vahendusel, kuivõrd kompetentne ta on situatsioonides, kus ta peab teiste inimestega vahetult asju ajama. Aga kuna arvutiajastu on veel lühike olnud, siis mingisuguse n.-ö. loomuliku eksperimendi tulemusi meil muidugi veel pole.

   Üks erinevus seisneb vist selles, et arvuti kaudu suhtlemise on oluliselt anonüümsem. Näiteks kui inimesel on vaja teisele midagi halvasti öelda, või "ei" öelda, siis seda on lihtsam teha arvuti kaudu. Toksid lihtsalt vastuse masinasse...

   Samas puuduvad arvutisuhtlemises psühholoogiat väga pikka aega huvitanud mitteverbaalsed infokanalid. Vahetul suhtlemisel on ju see, mida inimene räägib, ainult üks suhteliselt väike osa sellest, kuidas ta oma sõnumit edasi annab. Lisandub see, kuidas ta käsi liigutab, kas ta vaatab silma või hoiab pilgu maas, kas seisab või istub jne. Kogu see mitteverbaalne pool kannab samuti sõnumit, mis arvutisuhtlemises kaob. Paljud arvavadki, et kui inimsuhtlemine hakkab toimuma põhiliselt elektrooniliselt vahendatult, siis käib see oma informatsiooni edasiandmise jõu ja kvaliteedi osas oluliselt alla. Sest me saame kõigist neist kanalitest, mis loodus inimesele kaasa on andnud, kasutada ainult pisikest osa - neid lühikesi sõnakesi, mida me viitsime arvutisse toksida.

   Kui teiste kommunikatsioonivahendite roll väheneb ja domineerib sõna, siis võiks ju eeldada, et inimene arendab oma sõnakasutust eriti kõrgele, lausa ilukirjanduslikule tasemele. Aga tegelikult on väidetud vastupidist - ka sõnaline pool jääb kängu?!

   Võib ju arutleda ka nii, et hästi tehniseeritud keskkonnas kaob üldse ära vajadus teise inimesega pikalt ja põhjalikult vestelda... On umbes 20 standardsõnumit, mille hulgast inimene valib sobiva ja saadab teele! Suhtlemisskeemid muutuvad kindlasti, ma siiski arvan, et need inimesed kes hommikust õhtuni ainult arvutiga tegelevad, lähevad suure naudinguga õhtul õllekasse või sauna. Need aga, kes peavad päev läbi suhtlema teiste inimestega, naudivad pärast tööd üksindust.

   Milliste konkreetsete uurimisvaldkondadega tegelevad praegusel ajal Pedagoogikaülikooli psühholoogid?

   Uurimisteemasid on palju, suur hulk neist rakendusliku iseloomuga. Viimase aja trend ongi püüe akadeemiliste uurimgute tulemusi praktliste küsimuste lahendamisega ühitada. Olgu viimasteks kas poliiitliste hoiakute muutused, integratsiooniprobleemid või suhted õpilaste ja õpetajate vahel.

   Mõni näide?

   TPÜ-s on pikka aega tegutsenud keskkonnapsühholoogia uurimisgrupp, mille viimase aja tööd on seotud vana psühholoogiaküsimusega hoiakute ja käitumise suhetest. Lihtsamalt öeldes - uuritakse, kuivõrd see, mida inimene räägib, seostub sellega, mida ta teeb. Kas jutul ja tegudel on mingi omavaheline seos või on need kaks täiesti iseseisvat maailma?

   Paar aastat tagasi viisid sakslased läbi uuringu, mille käigus küsiti kõigepealt inimestelt, kuidas nad suhtuvad looduse kaitsmisesse. Saadi väga positiivsed vastused - vihmametsi tuleb hoida, tahma ei tohi õhku paisata jne. Teatud aja pärast paluti samadel inimestel osaleda mingis pisikeses praktilises tegevuses, mis aitaks loodust hoida. Mõned nõustusid, teised mitte. Seejärel päriti, kas inimesed oleksid nõus ühe väikese loodussõbraliku projekti heaks natuke raha andma. Annetajaid oli juba päris vähe. Lõpuks kutsuti kõiki osalema suures aktsioonis, mille sisu seisnes osa sissetulekute vabatahtlikus annetamises loodust toetava projekti hüvanguks. Viimasel puhul kaasalööjaid praktiliselt polnud. Uurijate järeldus oli, et mitmetes eluvaldkondades (kas või needsamad loodushoiakud) on verbaalne, hoiakuline elu muutunud iseseisvaks reaalsuseks ning suhteliselt sõltumatuks praktilisest tegevusest. Kui aga kogu meie rohelisus ja säästlik mõtteviis piirdubki ainult õigete sõnade väljaütlemisega õiges kohas, siis oleks see laiemas kontekstis päris mõtlemapanev.

   Uuringutest joonistub välja pilt, et käitumise puhul on kõik okay hetkeni, kui inimene ei pea iseennast hakkama piirama, ei pea oma ressursse mängu panema, oma elulaadi mingis osas tagasi tõmbama. Samalaadne hoiakute ja käitumise dissonants ilmneb ka muudel puhkudel - näiteks demokraatiat puudutava retoorika ja tegelike poliitiliste toimingute osas.

   Psühholoogiateooria räägib sellest, et kui tekib niisugune vastuolu hoiakute ja käitumise vahel, siis see realiseerub pingeseisundis - ning inimene püüab kas käitumist nihutada või hoiakuid muuta. Postmodernses maailmas on aga hoiakute maailm saavutamas suhtelist sõltumatust.

   Järelikult kahepalgelisemaks muutunud?

   Ei tahaks küsimust nii seada... arvan, et kui ajalukku vaadata, siis eks seda kahepalgelisust ole vist alati olnud.

   Tulles tagasi loodushoiakute juurde, on siin oluliseks mõjuriks kindlasti asjaolu, et täna jõuab info looduse ja paljude teiste eluvaldkondade tegeliku seisundi kohta inimeseni vahendatult ning tal puudub sageli isiklik kogemus, hindamaks, kas midagi on hästi või halvasti. Ta saab pidevalt eksperthinnanguid, tal puudub isiklik mõõdulint, millega toimuvat mõõta. Eksperte on aga igasuguseid, mõned väga traagilised, teised jälle optimistlikud…

   Postmodernse maailma üks tunnus ongi see, et rollid, mida igaüks meist täidab, on suhteliselt eraldiseisvad. Inimene võib teatud suhetes olla tohutult loodusesõbralik, pidada kõnesid, teha üleskutseid jne. Ja teises kontekstis visata oma vana aku lihtsalt loodusesse ning need kaks asja tema peas omavahel ei seostu. Me ei saa aru, et tegelikult on see kõik üks ja sama asi.

   See on ju kurb. Kuidas siis inimene oma kahestumist ei tunneta?

   Ma rääkisin loomulikult natuke utreeritult, aga hoiku-käitumise seostamatus on mõnikord lausa silmatorkav. Kui George Bush kohtub ameerika rohelistega, siis ta räägib kindlasti rohelist juttu ja kui ta satub kokku töösturitega, siis ta saab aru, et neil on samuti õigus. Ja Kioto protkolli lihtsalt ei tohi alla kirjutada. Otsuse langetamise hetkel on psühholoogiliselt talutavam, kui ta hoiab eri asjad (rohelised ja töösturid) eraldi, mõlemale korraga mõeldes läheb pinge vist liiga suureks...

   Aga kuidas siis jääb kompromissidega?

   Kompromiss küll, aga mille vahel? Konkreetse indiviidi huvide ja elustandardi ning suhteliselt abstraktsete üldiste huvide vahel, mis inimest täna otseselt ei mõjuta. Mille kohta talle räägitakse, et see puudutab järgmist ja ülejärgmist põlvkonda. On raske veenda tänast tööturit ära andma 20% sissetulekust selle nimel, et ülejärgmisel põlvkonnal oleks näiteks kasutada piisavalt põlevkivi!

   Psühholoogia arutleb selle üle, kui kaugele ulatub inimese jaoks olulise maailma piir. Mina ise, mu lähedased... Eestimaa. Aga Aafrika? Kas ma peaksin muretsema, aga võib-olla ka ohverdama selle nimel, et Aafrikas olulist taimekooslust säilitada? Kusjuures pole päris kindel, et kui mina end kuidagi piiran, mingi kauge põlvkonna või paiga heaks midagi teen, siis sellest ka kasu on. Sageli juhtub nii, et inimene viskab niisugused vastikud küsimused lihtsalt peast välja.

   Võib väita, et see, mida suudame looduse heaks praktiliselt ära teha, sõltub suurel määral meie mõtlemisest. Tõenäoliselt ei ole pilt, mis inimesel loodusest täna kujuneb, ainuvõimalik. Meie ettekujutused on kujundatavad, muudetavad, parandatavad. Ja kui tunneme seda mehaanikat, mis hoiakuid ja käitumist seostab, siis on ehk võimalik neid ka teineteisele lähemale nihutada.

   Inimeste mõttemaailma peaks ju olema üsna kerge manipuleerida ja neid teatud suunas liikuma panna, nagu on näidanud totalitarismi kogemus. Kuidas siis mõne küsimuse puhul (näiteks loodushoid) seda mõtlemist ja tegutsemist nii raske on kokku viia? Kas küsimus on ehk totalitaarse ja demokraatliku ühiskonna erinevustes?

   Ega siis kapitalism inimesega vähem manipuleeri kui kommunism. Teame ju kõik, millise innukusega käiakse mööda suuri supermarketeid kasutuid asju kokku hankimas - eks ka see ole manipulatsioon. Selles mõttes toimivad kommunism ja kapitalism sarnaselt. Erinev on mehhanism - üks oli survemehhanism, teine on huvimehhanism.

   Viimane on salakavalam?

   Loomulikum. Toimib lihtsalt ühiskonna enda loogika, mis manipuleerib selles mõttes, et toodab järjest uusi vajadusi seletades meile kõigile, kuivõrd mõttetu on elu ilma nende rahuldamiseta. Psühholoogia üks viimase aja huvitavamaid valdkondi ongi just vajaduste tootmise temaatika.

   Teisalt - kui taoline huvimehhanism ei toimiks, siis alternatiiviks oleks niisugune mõnus lõunamaa, kus inimesed ootavad, et banaan neile suhu kukuks. Kah võimalus, aga hetkel mitte eriti atraktiivne.

   Kuidas elab äsja ametisse asunud rektori arvates TPÜ tervikuna, milliseid muutusi on oodata ülikoolimaastikul?

   TPÜ nissiks on ikka olnud õpetajakoolitus ning selge rakenduslik komponent õppekavades. Ehk - mitte ainult hea akadeemiline teadmine, vaid ka oskused selle abil elus ja töökohal hakkama saada. Oleme oma õppekavadesse lülitanud tugevad sotsiaalsete kompetentside plokid, samuti avanud mitmeid lisaerialasid, mis just tänasel tööturul nõutud - projektijuhtimine, avalikkussuhted, kolmanda sektori juhtimine jt. Sedalaadi universaalseid oskusi pakkuvaid lisaerialasid võivad võtta kõik meie üliõpilased, nii tulevased õpetajad, kui sotsiaaltöötajad, ametnikud, treenerid. TPÜ psühholoogide õppekavadesse on kõrvuti klassikalise psühholoogiaga lülitatud ka nõustamise, organisatsioonikäitumise, personalijuhtimise jt kursused, Kõike seda läheb mõnda firmasse tööle asuval psühholoogil paratamatult vaja. Oleme käivitanud ka rea magistriprogramme, mis on mõeldud just sotsiaalset nõutud oskuste kujundamiseks. Eelmisel aastal organisatsioonikäitumise magistriprogrammi, tänavu lisandus näiteks multimeediumi magistrikursus. Ka keelte õpetamine on viimasel ajal TPÜ-s hoogsalt edenenud. Ma ei tea, kas mõni teine Eesti ülikool praegu õpetab 17 võõrkeelt? TPÜ-s saab eelmisest aastast õppida ka türgi ja järgmisest aastast hollandi keelt.

   Viimasel ajal palju arutletud TTÜ ja TPÜ ühinemise üle Tundub, et lähiajal selles osas vist midagi suurt ei juhtu. Mõlema kõrgkoolil on piisavalt siseprobleeme, mida lahendada. Samas oleks see vist kaugemas perspektiivis mõistlik, nii resursside otstarbekama kasutamise kui konkurentsivõime tõusu mõttes.

   Kas Eestis on liiga palju kõrgharidusega inimesi?

   Mina ei arva, et haridust on palju. Loogika, et rahvas on liiga haritud, pole tõsiselt võetav! Ka metallitööline peab olema kõrgelt haritud, näiteks kui ta töötab arvutiga juhitaval pingil, mida ta peab ise programmeerima. Kindlasti ei pea need, kes praktilist tööd teevad, sugugi vähemharitud olema. Iseküsimus on, kas tänane ülikoolihariduse erialaline struktuur on parim võimalikest. Oluline on, et saadud haridusega elus midagi peale oleks hakata.

   Mati Heidmetsaga vestles
Kärt Jänes-Kapp