Teraseveini alguslugu ulatub enam kui kolme sajandi taha. Aastal 1681 soovitas looduseuurija ja õpetlane T. Sydenham kasutada kosutus- ja ravivahendiks teraseveini. Seda valmistati lauaveini mõneaegsel hoidmisel raua- või teraseviilmetel. Nüüdisajal me ei tea, millel põhines õpetlase oletus raua kasuliku mõju kohta inimese tervisele, sest raua kuulumine inimorganismi ja vere koostisse ei olnud sel ajal veel teada. Prantsuse õpetlased selgitasid alles 19. sajandil, et rauaühendid kuuluvad vere koostisse ja verest valmistati kaks värvilist kristallainet – punane ja kollane veresool. Nende nimetuste all rakendati veresooli veel viimasel poolsajandil fotograafias ilmuti koostisainetena. Nüüdseks on need nimetused aegunud ja asendatud tsüanoferraatidega.

   Inimorganismi rauasisaldus on äärmiselt väike. Täiskasvanus on rauda elemendina umbes 4 grammi. Piltlikult öeldakse selle kohta, et inimeses on vaid raudnaela jagu rauda.

   Raua osatähtsus elutegevuses on aga äärmiselt suur. Mikroelemendina kuulub raud vere hemoglobiini koostisse. Kokku on veres üle kolme grammi rauda, mille osalusel võetakse sissehingatavast õhust kopsudes vastu hapnikku, mis kantakse hemoglobiiniga kudedesse ja rakkudesse, kus selle abil toimuvad elutegevusprotsessid. Tekkinud süsihappegaas kantakse aga kopsude kaudu hemoglobiini abil välja. Hemoglobiini hiigelmolekul, mille molekulmass on umbes 64 500, sisaldab ainult neli raua aatomit.

   Raud on tähtis bioelement. Kirjanduses on kirjeldatud juhtumit, kus pärast raua kindlakstegemist inimveres otsustas üks keemiatudeng oma vere rauast valmistada armastatule suure armastuse sümbolina rauast sõrmuse. Ta laskis endal aeg-ajalt aadrit ja eraldas verest raua. Sõrmuse saamiseks vajalikku rauakogust ta siiski ei saanud, selleks oleks kulunud 6–8 liitrit verd. Pärast korduvaid aadrilaskmisi tekkis väsimus, töövõime langus ja apaatia. Tudeng haigestus raskekujulisse kehvveresusse ja suri.

   Rauapuuduse korral areneb kehvveresus. Normaalseks elutegevuseks peab inimene päevas saama toiduga vähemalt 10 mg rauda. USA normide kohaselt ammutavad elanikud 45 protsenti vajaminevast rauast jahutoodetest – riik on sätestanud, et neid täiendatakse raualisandiga. Rauarikka toidu söömisel suureneb vere hemoglobiinisisaldus ja intensiivistub vereloome. Toiduainetes olevast rauast omastab organism vaid osa – lihasaadustes sisalduvast rauast 20–30 protsenti, taimetoidust veelgi vähem.

   Kehvveresuse raviks kasutatakse rauapreparaate. Seejuures on iseloomulik, et organism omastab orgaanilisi rauaühendeid palju paremini kui anorgaanilisi. Nii on mõistetav ka Sydenhami soovitus hoida reinveini teraseviilmeil, sest veini orgaanilised happed reageerivad rauaga, andes orgaaniliste hapete rauasooli, mis soodustavad vereloomet. 19. sajandil oli Saksamaal moes veel teinegi tõhus kehvveresuse ravim, mida valmistati õuntest ja raudnaeltest. Soovitav oli lähtuda hapudest või veel valmimata õuntest, milles on orgaaniliste hapete (õunhappe ja viinhappe) sisaldus suurem kui küpsetes õuntes. Õunasse torgatakse raudnaelad, mis jäetakse sinna mõneks ajaks. Raud korrodeerub ja reageerib õunas sisalduvate orgaaniliste hapetega. Seejuures moodustuvad vastavate hapete soolad – raudmalaat ja -tartraat. Siis eemaldatakse naelad. Õun ei kaota oma meeldivat maitset, kuid seda süües omastatakse ka vereloomet soodustavad rauaühendid. Rauarikkad on ka mõned mineraalveed. Ajaloost on teada mitmeid hämmastavaid tervenemisjuhtumeid Karjala allikavete joomisel, mis tõmbasid endale suurt tähelepanu 18. sajandil. Siis rajati sinna tervisevee kuurort, kus käis end ravimas ka Vene tsaar Peeter I.

   Ent pole head ilma halvata. Liigne raud on organismile kahjulik. Toitumise tagajärjel niisugust olukorda tekkida ei saa. Rauamürgistust esineb heaolumaades. Näiteks USA-s satub igal aastal ägeda rauamürgistusega haigalsse umbes 20 000 last, kellest mõned isegi surevad. Põhjuseks on erksavärvilised ja magusa maitsega rauatabletid, mida lapsed on söönud maiustuste pähe, kui vanemad on need unustanud lapse käeulatusse. Arvukalt esineb rauamürgistusi ka bantudel, kes valmistavad ja säilitavad õlut raudanumates. Aafrika selle piirkonna õlle rauasisaldus ületab USA-s toodetava õlle rauasisalduse umbes 750-kordselt. Rauamürgistus ähvardab ka neid kroonilisi haigeid, kellele tehakse korrapäraselt suuri vereülekandeid.

   keemik
HERGI KARIK

   Kes leiutas patendi?

   Patendil otsest leiutajat polegi, nähtuse juured ei peitu aga sugugi tehnika- ja teadusesajandis, vaid ulatuvad hoopis kaugele ajalukku. Tänapäevase patendikorralduse taustaks on kunagised privileegid — valitsejate õigus anda kellelegi, tavaliselt oma soosikule, monopoolne õigus teatud asja valmistamiseks, riiki sissetoomiseks või mingi tegevusala harrastamiseks.

   Maailma vanimaks patendiseaduseks peetakse 1474. aasta Veneetsia patendiseadust. See sätestas, et leiutise autoril on teatud aastate jooksul ainuõigus seda kasutada. Seadus ise oli tollases maailmas siiski pigem erandlik nähtus ja seda ei peeta praeguse patendialase seadusandluse otseseks eelkäijaks. Nimetatud au langeb Suurbritannias 1623. aastal kehtestatud seadusele, mis piiras valitseja võimu ainuõiguse andmisel: nüüdsest tohtis monopoolsed õigused omistada vaid uue toote või tehnoloogia tegelikule leiutajale.

   Esimesed modernsed patendiseadused, millega ametlikult tunnustati nii leiutajat kui leiutaja õigust kaitsta oma avastust, koostati USA-s 1790 ja Prantsusmaal 1791. Esimene nüüdisaegne patent anti Samuel Hopkinsile, millega too kindlustas oma ainuõigused pesemisvahendite ja klaasi toorainena kasutatava potase ehk kaaliumkarbonaadi valmistamistehnoloogiale.

   ajakirjanik
MADLI JÜRGEN