Toiduaineid tuleb maksustada vastavalt sellele, kui suured on nende tootmisega kaasnevad keskkonnaalased kulutused. Sellise ettepaneku on teinud ökoloogia ja taimekasvatuse professor David Pimentel Cornelli ülikoolist (Ithaca, New York). Sel viisil saaks hindadega reguleerida inimeste toidutarbimist ja piirata nende produktide kasutamist, mille tootmisega kaasnevad keskkonnakahjustused on kõige suuremad.

   Toiduainete tootmise n.-ö. ahela tipus paiknevad loomsed toiduained, nagu näiteks sealiha, veiseliha, juust ja munad. Nende tootmiseks tuleb kulutada hoopis rohkem vahendeid kui ahela alumiste lülide puhul, kuhu paigutatakse näiteks ka kana- ja kalkuniliha ning kala. Kõige vähem kulutusi nõuab puu- ja juurvilja, pähklite ning teravilja kasvatamine.

   Pimenteli andmetel kulub näiteks ühe kilogrammi veiseliha tootmiseks 100 000 liitrit vett. Sama veekogusega on aga võimalik kasvatada 100 kg teravilja. Pimentel suhtubki eriti kriitiliselt suurfarmidesse, kus kulutatakse tohutul hulgal energiat ja loodusressursse ning samal ajal toodetakse suurtes kogustes jäätmeid, millega käiakse ringi ebaefektiivselt ning mis sageli saastavad lähedalasuvad veekogud. Neid kahjusid aga tootjad ei korva.

   Pimenteli arvates peaks toiduainete hind paremini peegeldama keskkonnale tekitatud kahju. Taolise maksu kehtestamise mõte ei ole iseenesest uus: näiteks mõnes Euroopa riigis on tarbimise piiramise eesmärgil kehtestatud suhteliselt kõrge maks autokütusele, mõned USA osariigid maksustavad aga loodust kahjustavate pestitsiidide kasutamist.

   Maksude tõstmine on siiski valuline küsimus ning vaevalt professor Pimenteli kava eriti ruttu teostub. USA Veiseliha Tootjate Assotsiatsioon on oma vastuväidete hulgas esile toonud ka näiteks fakti, et ühe vaadi õlle tootmisekis kulub 5700 liitrit vett.

   "New Scientist"

   Mürgikogujad

   Florida ülikooli teadlased on avastanud, et sõnajalad imavad endasse saastunud pinnasest mürgist arseeni niikaua, kuni pinnas on puhas. Näiteks Hiinas esinev Pteris vittata kasvab väga kiiresti ja kogub nii juurtesse kui vartesse mürki, mida on hiljem lihtne koos taimedega ringlusest kõrvaldada. Teadlased leidsid, et arseeni kontsentratsioon võib ulatuda isegi kuni 5 grammini ühe kilogrammi kuivatatud sõnajalgade kohta. Looduslikud arseenilademed on probleemiks Bangladeshis ja Lääne-Bengalis, kus arseen saastab isegi põhjavett ja madalamaid kaevusid.

   "New Scientist"

   Ka vett tuleb juua mõistlikult!

   Kui joote paljast vett valel ajal, võib see kahjustada teie mõttetegevust ja reaktsioonikiirust, väidavad Briti uurijad.

   Eksperimentaalpsühholoog Peter Rogers ja tema kolleegid Bristoli ülikoolist palusid 60 vabatahtlikul katsealusel määratleda, kui janusena nad ennast tunnevad. Seejärel testiti nende reaktsioonikiirust ülesandega, mille käigus tuli vajutada nuppu pärast seda, kui ekraanil süttib tuli. Katsealused kas ei joonud enne testi midagi või siis anti neile üks tassitäis (330 milliliitrit) kraanivett, mis oli jahutatud 10 kraadini.

   Inimesed, kel oli olnud janu ja kes enne katse algust olid joonud vett, läbisid testi 10 protsenti paremini kui need, kes ei joonud midagi. Samal ajal nende katsealuste puhul, kel ei olnud janu, halvenesid testitulemused pärast vee joomist 15 protsendi võrra.

   Liigne veejoomine võib niisiis mõjutada näiteks autojuhtimist või ka intellektuaalselt nõudlike ülesannetega toime tulemist, väidab Rogers. Kui inimese võimekus väheneb 15 protsenti, siis on sellel üsnagi suur mõju.

   Rogeri arvates võib oma osa etendada ka joodava vee temperatuur. "Me armastame enamasti juua kas sooja või külma jooki. Ja näiteks külma joogi puhul peab organism koondama ressursid selleks, et tulla toime soolestiku ajutise jahtumisega."

   "New Scientist"

   Ka purjutaja suudab kainelt mõelda

   "Huligaanitsevad purjutajad ei saa süüdistada oma vägivallatsemistes alkoholi," väidab Kanada teadlaste uurimisgrupp. Nende katsed näitasid, et purjus inimene suudab sõna otseses mõttes täiesti kainelt mõtelda, kui talle pakkuda väikest autasu. Uurimused kinnitavad, et kui keegi on sooritanud kuriteo, siis purjusolekuga ei saa end küll õigustada.

   Psühholoogid teavad, et alkohol mõjutab pidurdusprotsesse ja annab inimestele julgust tegutseda ajendatuna niisugustest impulssidest, mis tavaolukorras alla surutakse. Ontario ülikooli teadlased viisid läbi katse, mille käigus vabatahtlikud pidid näitama oma reakstioonikiirust, vajutades nupule pärast vastava signaali ilmumist arvutiekraanile. Samas öeldi neile, et nupule ei tohi vajutada, kui süttib ka punane tuli. Need, kes olid pruukinud alkoholi, kippusid sagedamini vajutama nuppu ka punase tule süttides – täpselt samuti nagu purjus inimene kipub teisele virutama ka siis, kui teda palutakse seda mitte teha.

   Kuid uurimisgrupp avastas, et kui purjus inimestele pakuti väikest auhinda (olgu või kiidusõnu), siis olid nende tulemused sama head kui kainetel katsealustel. Uurijate arvates tõestab see, et purjus inimene suudab kontrollida oma käitumist, kui ta seda ainult tahab.

   Bristoli ülikooli kriminaalõiguse õppejõud Stephen Jones rõhutab siiski, et katse käigus pruugitud alkoholikogused olid siiski märksa väiksemad, kui on tavapärane alkoholiga seotud kuritegude puhul.

   "New Scientist"

   Mikroosakeste abil ilma ennustama

   Kosmosest maakera atmosfääri tungivatel kõrge energiaga osakestel võib olla ka praktiline kasutusala - ilmaennustamine. Atmosfääri sisenemisel põrkuvad nad õhu molekulidega, tekitades uusi osakesi, mis maa peale langevad. Viimaste arvu mõõtmisel on võimalik teada saada õhutemperatuuri erinevates atmosfäärikihtides, mis on ilmaennustamiseks hädavajalik.

   Hetkel mõõdavad meteoroloogid õhutemperatuuri sondide (õhupallide) abil. Näiteks Suurbritannia lennuväljadel lastakse taolisi sonde üles 1-6 tunni järel, kusjuures iga sond maksab ligikaudu 150 naela. Niisiis on see meetod suhteliselt kallis, kuna sondid on vaid ühekordselt kasutatavad ning aastas kulub lennuväljal nende peale kokku ligikaudu 220 000 naela. Ja sondide rakendamine on keeruline tuulise ilma korral.

   Hongkongi Radiation Health Unit'i uurijad Joseph Mok ja Clement Cheng väidavad, et neil on välja pakkuda hoopis odavam alternatiiv. On teada, et kosmiliste kiirte poolt tekitatud maapinnale jõudvate osakeste arv varieerub sõltuvalt atmosfääri temperatuurist. Näiteks müüonid tekivad p-mesonite ja k-mesonite sisenemisel kõrgematesse atmosfäärikihtidesse, kus õhurõhk on kümnendik sellest, mis see on maapinnal. Müüonite tekkimise kõrgus varieerub: see suureneb, kui õhk soojeneb ja paisub. Kuumal päeval moodustuvad müüonid kõrgetes õhukihtides ning seetõttu jõuab neid maapinnale vähem, kuna suhteliselt suurem osa müüoneid läheb teel "kaduma".

   Uurijad olid juba märganud, et müüonite arv muutub vastavalt aastaajale. Näiteks talvel jõuab maapinnani rohkem müüoneid kui suvel. Mok'i aga huvitas, kas müüonite abiga on võimalik ka jälgida lühiajalisemaid muudatusi.

   Mok ja Cheng seadsid üles kaks detektorit ühes ilmajaamas, et mõõta, kui palju osakesi jõuab merepinna tasemele viietunnise perioodi jooksul päeval ja viietunnise perioodi jooksul öösel. Katse vältas 10 kuud. Nad leidsid, et müüonite arv tõusis paari protsendi võrra öösel, nagu võis ka oodata, kuna ööd on jahedamad. Aga olukord teisenes, kui ilm hakkas muutuma. Näiteks madalrõhkkonna ja vihmafrondi lähenedes suurenes päeval maapinnani jõudvate müüonite arv.

   Moki sõnade kohaselt saab osakeste-meetodit kasutada ilma jälgimiseks ja võib-olla ka ennustamiseks. Kuid ta lisab, et müüonite puhul on vaja võtta arvesse ka Päikese protuberantse, mis muudavad Maa magnetvälja ja seega ka kosmiliste kiirte peegeldumist Maa atmosfäärist.

   "New Scientist"

   Antibiootikumide asemel viirused

   Antibiootikumide asemel võivad arstid patsientidele varsti määrata geneetiliselt muudetud superviirusi. Uurijad on muutnud looduslikud viirused, mis nakatavad baktereid, palju efektiivsemateks tapjateks. Need viirused, nn. bakteriofaagid, on inimesele ohutud. Nad ründavad ainult kindlaid baktereid, millesse nad oma geenid sisestavad, pannes raku niiviisi viirusi tootma. Lõpuks nakatatud rakud lõhkevad, vabastades uued viirused.

   Alates 1920. aastatest on taolisi bakteriofaage kasutatud inimeste, loomade ja isegi taimede infektsioonhaiguste raviks. Aga vastav meetod ei ole kunagi eriti laialt levinud. Üheks probleemiks on asjaolu, et looduslike viiruste eesmärk on siiski pigemini paljunemine, mitte aga rakkude tapmine. USA teadlased on aga hakanud bakterite hävitamiseks kasutama meetodit, mida on rakendatud ka geeniteraapias – kus viiakse võõraid geene inimese rakkudesse.

   See meetod võimaldab ravida antibiootikumidele resistentsete bakterite poolt põhjustatud põletikke, mis tekivad näiteks ulatuslike põletushaavade korral jpm.

   Lõuna-Carolina teadlased on välja töötanud meetodi, mille abil vastav viirus ehk bakteriofaag viib bakterisse muudetud DNA. Sellest DNA-st valmistab bakterirakk proteiini, mis viib raku enesehävitamisele.

   Uurijad valisid viiruse P1, mis on võimeline ründama mitmeid erinevaid bakteriliike. Selle eksperimendi käigus lisati muudetud DNA-d lahusesse, milles olid juba tavalise P1-ga nakatunud bakterid. Muudetud DNA ei valmista mitte ainult enesetapuproteiini, vaid sellel DNA-l on ka need märgendid, mida viirus-bakteriofaag otsib, enne kui annab oma DNA edasi uutele viirustele.

   Bakterid, kuhu on viidud vastavalt muudetud DNA, toodavad sellest miljoneid uusi bakteriofaage peaaegu nagu vastav tehas. Seejärel filtreeritakse lahus, et bakteriofaagid isoleerida.

   Hetkel sisaldab see filtreeritud lahus nii muudetud kui ka tavalisi bakteriofaage, sest veel ei osata panna bakteriofaagi paljunemisel eelistama inimese poolt muudetud DNA-d. Aga uurijad püüavad vastavat probleemi lahendada, ning üks võimalik variant oleks selles, kui eemaldatakse teatud märgendid viiruse enda DNA-lt.

   Kui uurijad testisid seda uut ravimit (lahust) hiirte peal, kelle kehast 20 protsenti oli kaetud põletikuliste põletushaavadega, leidsid nad, et bakteriofaagi-lahuse manustamine suurendas hiirte ellujäämisvõimalusi märgatavalt. Parimal juhul loodetakse alustada kastetega inimestel juba kahe aasta pärast.

   "See meetod on paljutõotav," väidab Texase ülikooli mikrobioloog Ian Molinneux, kes püüab ise panna baktereid hävitama ka geneetiliselt muutmata bakteriofaag-viiruseid.

   Igal juhul on selge, et meedikud vajavad kiiresti ravimeetodeid, millega võidelda antibiootikumidele resistentsete bakteritega. Bakteriofaagide kasutamine võib olla üks võimalus, kinnitab ka Atlanta Haiguste Kontrolli keskuse epidemioloog Todd Webber.

   "New Scientist"