2001. aasta augustis möödub kümme aastat Eesti taasiseseisvumisest. Kas nüüd on kätte jõudnud paras aeg Eesti sõjaajaloo muuseumi rajamiseks?

   Meie asutuse ametlik nimi kõlab Riigimuuseum Kindral Laidoneri Muuseum. Aga see, kuidas me end just täpselt nimetame, polegi nii oluline. Meie põhimäärus ütleb, et muuseumi põhifunktsioon on koguda, talletada, uurida ja propageerida kogu Eesti sõjaajaloo temaatikat.

   Kindlasti pole muuseum loodud liiga vara, pigem liiga hilja. Esimesele Eesti sõjamuuseumile pani aluse Johan Laidoneri käskkiri jaanuarist 1919, s.t. ajast, kui Võrus ja Valgas oli veel Punavägi. Aga juba siis oli ülemjuhtajal selge, et hädavajalik on niisugune asutus, mis käimasoleva sõja ajal looks eeldused edaspidiseks uurimistööks.

   See, et praegune muuseum sai loodud 10 aastat pärast Eesti Vabariigi taastamist, on väga kurb selles mõttes, et pole olnud riiklikku keskust, mis oleks kogunud ja talletanud Eestisse maha jäänud (kas või nõukogude armeest) tohutu suurt hulka relvi, dokumente, ka ordeneid, mundreid jms. Sellega on juba sündinud korvamatu kahju! Näiteks oleks meil teoreetiliselt olnud võimalik saada kõik meid huvitavad soomusmasinad vahetuse korras, andes vastu Vene nõukogude tehnikat. Maailmas pole just kuigi palju neid riike, kus on muuseumis T-34 tank, sest Jumala abiga ei ole need sõjamasinad siiski Ladina-Ameerikasse või Austraaliasse jõudnud. Näiteks soomlased on oma, Euroopa ühe parima soomusmasinate kollektsiooni (mis asub Parolas, nende soomusvägede muuseumis) ehitanud üles just selle peale, et nende kätte sattus Talve- ja Jätkusõjas hulgaliselt nõukogude tehnikat. Nad on vahetuse korras saanud igasuguseid neile huvi pakkuvaid eksponaate. Eesti sõjaväes on näiteks olnud kasutusel Prantsuse Renault’ tankid. Prantsusmaalt kindlasti saaks veel mõne Renault’...

   Hea on see, et muuseum nüüdki loodi ja et Eestis on olnud fanaatikuid, asjahuvilisi ja harrastajaid, kes on juba kogunud täiesti arvestatavad kollektsioonid.

   Tanki vist üheski erakollektsioonis siiski pole?

   Tanke oli Eestis n.-ö. posti otsas ju mitmel pool. Mina nägin viimati ühte tanki Valgas mingi tootmisbaasi hoovi peal. See oli aasta eest ja tänavu minu teada seda sel õuel enam pole. Kuhu see sai, ei tea! Aga hakkame otsima!

   Eesti sõjaajaloo muuseum kannab niisiis kindral Laidoneri nime ja asub Viimsis?

   Muuseumi füüsiline asukoht on kunagine kindral Laidonerile kuulunud Viimsi mõisa häärber. Siin on Laidoneriga tegelev asutus põhimõtteliselt – vallamuuseumina – töötanud juba mõnda aega ja üksjagu tööd on ära tehtud. Muu hulgas on loodud ka rahvusvahelisi sidemeid, eeskätt Poolaga, kuna Laidoneri abikaasa oli teatavasti poolatar. Aga ka Inglismaaga, mille puhul on suurt abi osutanud pikka aega Inglise Ülemkoja liige olnud lord Carlisle. Samuti mitmete kodumaa seltside ja ühingutega. Sellest tulenevalt ei olnud ka otstarbekas enam muuseumi nime muuta – siis oleks pidanud otsast alustama sidemete loomisega ja kõigile seletama, millega tegu. Seepärast siis saigi endine nimi säilitatud.

   See vastab ka täiesti rahvusvahelisele praktikale – näiteks väga suur ning võimas Poola sõjaajaloo uurimise keskus ja arhiiv on nimetatud Jósef Pisudski kui tuntuima poola riigitegelase järgi. Analoogilisi näiteid leiab ka mujalt maailmast.

   Kindral Laidoneri puhul lisandub aga veel üks positiivne moment. Usun nimelt, et võib-olla enam mitte, aga näiteks 1930. aastatel tunti Laidoneri nime mitmes maailma riigis kindlasti paremini kui Eesti nime. Tegemist oli ju inimesega, kes Rahvasteliidu teenistuses olles lahendas näiteks Türgi ja Iraagi vahelise piiritüli. Laidoner tegi neil aastail oma nimega Eestit tuntuks.

   Mida siis harrastajatel on õnnestunud koguda-säilitada ja kuidas plaanite erakogudes olevaid materjale kasutada?

   Kõigist kollektsioonidest, mis Eestis on loodud, saavad kindlasti meie, riikliku sõjamuuseumi koostööpartnerid. Selles osas on mõned inimesed avaldanud muret, et midagi hakatakse ära võtma või likvideerima – kasutan võimalust öelda, et niisugust plaani pole. Majas ringi käies nägite ju isegi, millises seiskorras mõisahäärber on. Me katsume end kõigepealt üles ehitada, enne kui midagi likvideerima hakkame.

   Ja kindlasti ei ole sõjamuuseum ainult kindral Laidonerile kuulunud mõis Viimsis. See on pigem institutsioon, mille tegevuse haare on perspektiivis Eesti ja Eestiga sõjaajalooliselt seotud muud riigid. Viimsi on muuseumi juriidiline aadress, siin saab olema üles seatud üks osa tema ekspositsioonist. Aga koostöölepingute, ajutiste näitustega jms. saame me kindlasti kasutada ka kõiki juba olemasolevaid kollektsioone.

   Miks ma nimetan neid kollektsioonideks, kuigi osa neist ise end muuseumiks nimetab? Sellepärast, et muuseum peab ikkagi lähtuma teatud museoloogiaalastest põhimõtetest, vastavat tegevust reguleerib ka Eesti muuseumiseadus ja mitmed kultuuriministeeriumi normdokumendid. Selleks, et üks kogu muutuks muuseumiks, peab see olema n.-ö. käibes – kartoteegis (tänapäeval siis arvutis), kirjeldatud, määratud jne. Praegusel juhul on valdavat enamust neist kollektsioonidest küll tore vaadata, aga ei ole olemas mingit võrgustikku, mis looks võimaluse, et näiteks mina siin Viimsis istudes ja soovides korraldada näiteks näitust teemal “Eestlased Vene-Jaapani sõjas” ja püüdes näituse jaoks laenata materjali, saaksin võtta ja vaadata, kust mida leida. Et näiteks ühel tublil Valga mehel on see kiiver ja tollel mehel Antslast too vana munder. Ning ma saaksin läbirääkimisi alustada, et neid ajutiselt välja panna. Nii olemegi sõjamuuseumi üheks esmaülesandeks seadnud, eriti kuni remont pooleli ja ekspositsiooni koostamisega võimatu alustada (v.a. see, et töötame kontseptsiooni kallal), vastava infopanga loomise. Eesmärgiks on teada saada, kus midagi asub, ja luua isiklikud kontaktid valdajatega. Siis saame pikapeale hakata täitma ka teist põhimäärusest tulenevat ülesannet, milleks on kõikide nende kollektsioonide teaduslik-metodoloogiline juhendamine, inimeste koolitamine jne. Aga et seda ülesannet täita, peab ise olema keegi, millest tuleneb vajadus sõjamuuseumi enda kaadrit koolitada.

   Jutt oli muuseumi kontseptsiooni koostamisest. Kas selles osas on vastsel direktoril juba selge siht silme ees?

   Just täna tegelesin sellega, et hakata kokku panema muuseumi nõukogu, kuhu tahaksin paluda autoriteetseid kolleege, kes oskaks muuseumi ülesehitamiseks head nõu anda. Üks inimene, kellega rääkisin, on Soomes Seinäjoel asuva Soome Kaitseliidu muuseumi direktor Marja-Liisa Haveri – väga võluv daam, kes ise on sõja ajal olnud ka pikku-lotta. Väga militaarne naisterahvas.

   Ütlesin, et tahan temalt õppida. Tema vastas, et Seinäjoe muuseum on ju väga vanamoodne, ja see on tõsi – muuseum asub Alvar Aalto projekteeritud Seinäjoe kaitseliidu majas, mis on muuseas esimene hoone, mis on Aalto jooniste järgi valmis ehitatud. (Kõrvalepõikena olgu öeldud, et huvitaval kombel paikneb Seinäjoel ka viimane tema projekteeritud ja valmis ehitatud majadekompleks – linna keskus.) Seinäjoe kaitseliidu maja on samamoodi ajalooline nagu Viimsi mõiski, ja oli ka vahepeal väga halvas korras (kui 1944 Kaitseliit likvideeriti, jäi see omanikuta). Kõnealune maja on majana ise eksponaat, samuti nagu Viimsi mõis, kui see korda saab. Niisiis kirjutavad mõlemad hooned ette neis sisalduva ekspositsiooni kontseptsiooni, mis ei tohi olla väga suures vastasseisus maja enda loogikaga. Sellest tulenevalt saab Eesti sõjamuuseumi ekspositsioon kindlasti suhteliselt konservatiivsele kontseptsioonile rajatud. Ma leian, et Viimsi mõisahäärberis ei sobi korraldada ultramoodsaid laser-video-hologramm etendusi. Kindlasti saab neid elemente kasutada, aga maja on ise nii väärt ja väärikas, et ta peaks säilitama oma olemuse.

   Teine kontseptsiooni mõjutav moment on see, et meie pind on suhteliselt piiratud selleks, et anda siin tervikpilt KOGU Eesti sõjaajaloost.

   Kolmandaks – olen kolm aastat Ajaloomuuseumi Maarjamäe filiaali juhatades sõjaajalooliste väljapanekute koostamisega natuke ka varem tegelenud, mistõttu tean, et Eestis enam imesid ei juhtu. See tähendab, et kusagilt, näiteks mingilt pööningult, ei avastata enam tohutut Karl XII aegsete trummide, mõõkade ja mundrite kollektsiooni. Üksikuid asju siit ja sealt ju leida võib, aga see, mis jääb aega enne Teist maailmasõda, ja eriti aega enne Eesti Vabariiki – see on ikkagi tänaseks enam-vähem välja tulnud. Ning me teame ka, kus see on – valdavas enamuses Eesti Ajaloomuuseumis ja osalt teistes muuseumides (Meremuuseumis, Linnamuuseumis, maakonnamuuseumides). Sõjamuuseumi õnn ja õnnetus on selles, et me peame oma kontseptsiooni loomisel lähtuma tõsiasjast, et suurem osa väärt eksponaate saavad olema deponendid. Ja kui räägime deponentidest, siis on selge, et ükski muuseum ei taha ära anda oma paremikku! Aeg-ajalt tahavad kõik ju ise oma paremikku näidata! See fakt seab meie ette samuti teatud raamid.

   Usun, et sõbralikus koostöös jõuame siiski mingisuguste kokkulepeteni ja saame Viimsis näidata Eesti sõjaajalugu kui tervikut, kopeerimata seejuures otseselt seda, mis on juba kusagil välja pandud. Minu arusaamist mööda algab kirjalikult fikseeritud Eesti sõjaajalugu aastast 600, kui väidetavalt ühes kohas Eesti rannikul hukkus Rootsi kuningas Ingvar. Kuivõrd ta kuningas oli ja kas see päris nii oli, on iseasi, aga see on esimene jälg n.-ö. sõjaajaloo sündmusest. Arvan, et me arheoloogiale eriti suurt tähelepanu ei hakka pöörama, sest Eestis on väga heal tasemel arheoloogiline ekspositsioon olemas.

   Hooned ja olud seavad sõjamuuseumile järelikult üsna suured piirangud?

   Belgias paiknevad sõjamuuseumi ruumides näiteks lennukid, tankid ja isegi üks allveelaev. Meie seda endale lubada ei saa. Me ei saa selleks kasutada ka maja ümbritsevat territooriumi, sest mõisahäärberi ette me rakette ja tanke ei tari. See oleks jälle vastuolus mõisahoonete üldise olemusega. Niisiis saab meie väljapanek kõnelema Eesti sõjaajaloost n.-ö. intiimsete vahenditega.

   Ekspositsiooni kavandamisel loodame abi ka spetsiaalselt komisjonilt, mis tegeleb Eestist ära viidud ajalooliste kultuurivarade tagasi saamisega. Teatavasti on üks väheseid väärtuslikke kollektsioone, mis ei ole viidud mitte Venemaale, vaid hoopis USA-sse, Johan Laidonerile annetatud ordenite kogu. Olen kindel, et üks põhjus, miks see kollektsioon veel Eestisse tagasi pole jõudnud, peitub selles, et Ameerika Ühendriikide sõjaajaloo uurimise keskuse partneriks läbirääkimistel ei saa olla vald ühes väikeses riigis. On väärikas, et see on riiklik sõjamuuseum. Kuna see küsimus on nüüd lahendunud, siis järgmiseks probleemiks on asjaolu, et Viimsis ei ole praegu loodud veel ei interjöörilisi ega turvalisuse tingimusi, et niisugust kollektsiooni eksponeerida. Oleme siia kõige karmimatele turvanõuetele vastavad ruumid juba koos ehitajaga planeerinud ja kindlasti me selle kollektsiooni kunagi ka tagasi saame. Ma ei arva, et Ameerika Ühendriigid tahaksid seda meie kiusamiseks ookeani taga hoida.

   Niisiis rõhutan veel kord, et sõjaajaloo muuseum on asutus, mitte maja. Ja nii kaua kui Viimsis ei ole sobivaid tingimusi, võime korraldada ekspositsioone teoreetiliselt näiteks Eesti Panga muuseumis, mis vastab kõigile turvanõuetele, või siis Rahvusraamatukogu haruldaste raamatute osakonnas, kus Riigikantselei näitab kaks korda aastas praeguste Eesti ordenite kollektsiooni.

   Võin veel vaid lisada, et kuigi me istume praegu ehtsate asjade peal ja taga (kõne all on Johan Laidonerile kuulunud kirjutuslaud ja tugitoolid), siis taolisi ehtsaid asju on meil väga vähe. Ja kindlasti hakkame me rõhutama nende ehtsate asjade ehtsust, tõstes neid väärikalt esile. Aga maailmas ei ole keelatud ka butafooria – mudelid, koopiad. Muuseumi ülesanne on ju mingi sõnum inimeseni viia, mitte kiusata teda häguste valguskoopiatega, mis on tehtud vanadest raamatutest. Selles mõttes peab ekspositsioon olema huvitav ja ilus, tekstid aga elavdavad ja emotsionaalsed. Alati võib pakkuda trükitud lisamaterjali neile, kes asja vastu sügavamat huvi tunnevad.

   Milliseks sõjamuuseumi põhikontseptsioon täpselt kujuneb, see selgub töö käigus. Niipalju on selge, et muuseum peaks tulema informatiivne, mitte niivõrd paraadlik.

   Kas Eesti sõjamuuseumil on ka maailmast eeskuju ammutada?

   Maailmas on sõjamuuseume, nende hulka kuuluvad eriti 19. sajandil rajatud muuseumid, mis on mõeldud püsima n.-ö. igavesest ajast igavesti. Üks selliseid on Prantsuse armeemuuseum Pariisis, kus minu ettekujutuse järgi ei saa kunagi enam midagi muuta. Seal on sisse ehitatud mööbel, mis on mõeldud selleks, et seal ripuksid sajad rügementide lipud. Nende kohal olevatel seintel on maalid või isegi freskod Prantsuse vägede suurtest võidulahingutest. Kadetid tuuakse sellesse hoonesse vannet andma – see on rohkem nagu tempel.

   On ka muuseume, kus püütakse toimida moodsal moel. Näiteks Briti armeemuuseum, kus muu hulgas on eksponeeritud dþungel, vesi ja dþiip, helitaust näitab, et auto on porri kinni jäänud ja üritab välja saada, linnukesed ja putukad siristavad jne. Niisiis võimalikult elulähedane, illustreeriv, emotsionaalselt haarav väljapanek.

   Sildid, mis rõhutavad, et eksponaate ei tohi puutuda, on mõnel juhul vajalikud, aga nendega liialdamine oleks kohatu. Kui muuseumi kogus on näiteks viis Saksa kiivrit, siis ei takista miski panemast ühte ketiga seina külge ja ütelda: “Proovige seda pähe, saate teada, mis see kaalub.” Nii on tehtud paljudel puhkudel näiteks Briti armeemuuseumis. Loomulikult on asju, mida juba nende säilimise huvides ei tohi igaüks puudutada...

   Kindlasti kavandame Viimsisse ka korraliku konverentsitehnika, et siin oleks võimalik läbi viia seminare jms.

   Ja ekspositsiooni tehes tuleb arvestada ka tõsiasja, et sõjamuuseumis hakkavad käima eeskätt organiseeritud grupid, sest meie asukoht on selline, et keegi siia ei satu – siia peab tulema. See tähendab, et muuseumi koormus kõigub – Eesti Vabariigi aastapäev, Võidupüha, Laidoneri sünnipäev toovad meile ilmselt külastajate laine, muul ajal on vaiksem. Peame oskama sellega toime tulla.

   Juttu oli muuseumi nõukogust?

   Muuseumi tööd hakkab nõustama nõukogu, isegi rahvusvaheline, mille koosseisu on ehk enneaegne avalikustada. Aga mul on hea meel, et Eesti Ajaloomuuseumi direktor Toomas Tamla on andnud nõusoleku sellesse nõukokku tulla, samuti prof. Raimo Pullat, kelle peale jääb sidepidamine Poolaga. Soome Kaitseliidu Muuseumi direktorist Maarja-Liisa Haverist oli juba juttu eespool. See on muide muuseum, kuhu viimase kümmekonna aasta jooksul on korjunud üks paremaid Eesti-teemalisi kollektsioone. Ehk isegi parem, kui siinsed (näiteks taastatud Kaitseliidu märgid jms.). Seal on ka kaunis ülevaatlik kogu sõjaeelseid Kaitseliidu materjale – laskevõistluste karikaid, mida soomlased on võitnud jne.

   Meil on vanast ajast head sidemed Rootsi armeemuuseumiga. Rootsis ongi tegelikult rakendunud selline mudel, mis meilegi sobiks. Rootsis eksisteerib nimelt sõjamuuseumide direktsioon ja direktor. On Armeemuuseum, Meremuuseum, kümneid kollektsioone lossides, arsenalides jm. Kõik hajali, nagu Eestiski. Direktsioon korraldab arvepidamist, koolitust, suuremaid näitusi, mis hõlmavad kõiki kogusid.

   Ühe esimese ettevõtmisena tahame käivitada muuseumi aastaraamatu väljaandmise.

   Niisiis on muuseumil plaanis arendada ka teadustöö suunda?

   Riigiasutus Kindral Laidoneri Muuseum koosneb mitmest struktuuriüksusest. Loomulikult on siin kogude ja ekspositsiooniosakond, aga ka selline spetsiifiline struktuuriüksus nagu Sõjaajaloo Keskus. Ideaalis peaks viimane kasvama Sõjaajaloo Uurimise Instituudiks, olgu siis muuseumi juures või eraldi. Oluline on see, et meil on kaader läbi viimaks uurimistööd, mida praegu tehakse n.-ö. põlve otsas. Kutseline ohvitserkond kui üks haritlaskonna grupp on taastumas ja seetõttu on vaja kas või selliseid elementaarseid asju nagu õpikud. Ja mitte ainult Vabadussõjast. Meil on vaja õpikuid, kust eesti ohvitser saaks eesti keeles õppida Egiptust-Roomat-Kreekat. Vastavate projektide koordineerimine peaks kujunema Sõjaajaloo Keskuse ülesandeks.

   Eesti muuseumid on ICOM-i (International Commision of Museums) liikmed, aga sõjamuuseumidel on oma ühendus – rahvusvaheline sõjamuuseumide organisatsioon IAMAM (International Assotiation of Museums of Arms and Military History). Loomulikult on meie rahvusvahelise suhtlemise eelduseks selle organisatsiooni liikmelisuse saavutamine. Siin on väike eeltöö ka tehtud, sest tinglikult sõjamuuseumiks kuulutatud Ajaloomuuseumi filiaal Maarjamäe loss võeti 1992. aastal IAMAM-i liikmeks. See kergendab läbirääkimisi.

   Muuseumi põhimäärusest tuleneb ka ülesanne koondada vastava ala seltse ja ühendusi. Juba pikemat aega on muuseumi juures tegutsenud Kindral Laidoneri Selts, mis on hankinud ka materiaalset abi ja toetust. Kindlasti hakkab siin tööle Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts, mis on äsja ümberregistreeritud ja mille rahvusvaheline töönimi on edaspidi Eesti Rahvuslik Sõjaajaloo Komisjon. Nüüd saame taotleda ka Eesti staatuse taastamist Rahvusvahelises Sõjaajaloo Komisjonis. Meie suureks õnneks oli Eesti 1939. aastal selle asutajamaade hulgas. Eesti-poolseks delegaadiks oli siis prof. Hendrik Sepp, üks meie kõige kõvemaid sõjaajaloolasi, kes on kirjutanud raamatu 1700. aasta Narva lahingust.

   Eesti Rahvusliku Sõjaajaloo Komisjoni loomine muudab meid võrdseks partneriks näiteks ka NATO puhul. Hiljuti ilmnes, et Eesti ja Albaania on viimased Euroopa riigid, kes veel ei ole Rahvusvahelise Sõjaajaloo Komisjoni liikmed.

   1920. ja 1930. aastatel tegutses ju Eesti Vabariigis samuti sõjaajaloo muuseum. Kuidas hindate selle tegevust?

   Eesti Vabadussõja muuseum, mis hiljem sai nimeks Sõjamuuseum, loodi ülemjuhataja käskkirjaga juba 19. jaanuaril 1919. Tahan siinkohal eriti rõhutada Johan Laidoneri ettenägelikkust – juba siis, kui Petseri, Võru ja Valga olid veel vaenlase käes, mõtles ta tulevasele muuseumile! Ülemjuhataja Staabi juures toiminud muuseumi töötajad korjasid rindel esemeid ja tegid joonistusi (kaastöölisteks olid kunstnikud J. Riis, V. Kango-Pool jt.). Materjale korjati ka väeosade kaudu ning midagi laekus ajakirjanduses avaldatud üleskutsete peale.

   Pärast Vabadussõda asus muuseum samasse majadeblokki Ohvitseride Keskkasiinoga, sissekäik sinna oli Vene tänava poolt (tänapäeval on need hooned tuntud kui nn. Õpetajate maja kvartal). Hiljem kolis muuseum Kiek in de Köki torni. Muuseumi kollektsioon oli ulatuslik, näiteks 1928. aastal 2000 eset ekspositsioonis ja 6000 fondides, Teise maailmasõja alguseks aga oli eksponaatide arv tõusnud juba ligi 10 000-ni. Kogudes oli muu hulgas 29 trofeelippu ja 13 Eesti väeosade lippu, hulgaliselt relvi, laskemoona, mudeleid ja makette, vormirõivaid, aumärke jms. Ekspositsiooni naelaks oli ülemjuhataja kabineti sisustus Vabadussõja ajast. Muuseumi pikaaegne juhataja oli Taavet Poska.

   1941. aastal rüüstasid muuseumi punategelased – umbes kolmandik muuseumi varadest rööviti, ülejäänu taoti puruks ja löödi segamini. Trofeelipud viidi N. Liidu muuseumidesse “kuulsusrikaste” punaväe lahingulippudena, Eesti lipud hävitati. Täielikult rüüstati muuseumi suur relvade ja aumärkide kogu, kadusid juba mainitud ülemjuhataja kabineti sisustus, kapten Anton Irve vorm, kindral Ernst Põdderi aumärgid jm.

   Kõrge eani elanud Taavet Poska oli Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi ainus auliige, tema on muuseumi tegevusest ka jutustanud. Vähesed säilinud pildid veenavad, et see oli üks tõsine asutus. Oluline on ka see, et juba tollal oli käivitunud väga aktiivne rahvusvaheline vahetus, tänu millele on näiteks Belgia sõjamuuseum Brüsselis ainus koht maailmas, kus on alles täielik komplekt enne sõda valmistatud Vabadusriste. Belgias on eksponeeritud ka kaks mannekeeni Vabadussõja-aegsetes vormides jms. Aga see Vabadusristide komplekt on hindamatu väärtusega.

   Selline Eestit tutvustavate kollektsioonide loomine on ka oluline, eriti riikides, mis meile tähtsad (Belgia, Soome, Rootsi). Ka Viimsis on Pilsudski tuba, mis on Poola kingitus ja hetkel ilmselt meie kõige kvaliteetsem väljapanek, kui jätame kõrvale mõned originaalesemed.

   Millal Eesti sõjamuuseum valmis saab?

   See sõltub sellest, kuidas rahvaesindajad meile raha annavad. Ainuüksi maja rekonstrueerimise hinnaks on vähemalt 20 miljonit.

   Kui mõni aeg tagasi vahetati ekspositsiooni Stockholmi armeemuuseumis (kus hoone oli korras), suleti maja kolmeks aastaks. See näitab, et väljapaneku koostamine on tegelikult aastatepikkune töö. Aga kontseptsiooni saab arendada paralleelselt ehitustegevusega, mida me üritamegi. Loodame, et niipea, kui mõni ruum valmib, saame selle sisustada. Remondietapil peitub aga ilmselt ainus võimalus ajutiste väljapanekute loomises. Tänavu möödub näiteks 115 aastat nii kolonel Partsi kui kapten Irve (meie soomusrongide juhtide) sünnist, vastavateemaline näitus on praegu väljas Haapsalus raudteemuuseumis ja meie sooviks on korraldada väike konverents, samuti Haapsalus. Selle näitega tahaksin veel kord rõhutada, et sõjamuuseumi tegevus ei ole ainult Viimsi lossi vitriinide täitmine ja ekskursioonide juhtimine. Ja eriti niikaua, kuni võimalused selles osas on piiratud, peame end propageerima teistmoodi.

   2000. aasta detsembris ajaloodoktori kraadi kaitsnud HANNES WALTERIGA vestles KÄRT JÄNES-KAPP