16. sajandil, mil Rootsi kuningas Johan III võttis
endale Soome suurhertsogi tiitli, sai alguse
Soome
Karjala lipuks pakuti algul Akseli Gallen-Kallela 1920. aastal kavandatud lippu. Seda peeti aga liialt natsionalistlikuks ja seepärast võeti aluseks Karjala NSV (1953-1956) riigilipp. Punane sümboliseerib ajalugu, sinine veerikkusi ja roheline metsi. Gallen-Kallela vapikavandil olnud karu leidis, erinevalt lipust, karjala poliitikute heakskiitu ning ta kinnitati lipuvärvides kilbile. Vapikilpi ääristab kuldne servis, mis laieneb väljapoole rahvuslikuks kuuskornamendiks. Vappi kroonib päikese sümbol, mänd. Lipp ja vapp kinnitati 1993.
Udmurtia lipuvärvid võeti rahvariietelt. Juri Lobanov kujundas esialgse lipu 1992. Selleks oli valge-punane-must trikoloor toleze märgiga keskel. Valge sümboliseerib igavikku ja taevast; punane elurõõmu ja päikest; must maad ja stabiilsust. Toleze ehk mänd on päikesemärk. Lipu kinnitamisel 1993. aastal värvide järjekorda ja asendit muudeti. Udmurtia vapiks pakkus J. Lobanov soomeugrilaste tootemlindu, luike, punasel sõõril. 1994 kinnitatud vapil on aga põhisümboliks tiibadega olend, mis kehastab surnute hingi. Inspiratsiooni on siin saadud udmurtide esivanemate hingede austamise usundist.
Komi lipu juures võib leida Eesti trikoloori eeskuju. Tõsi, musta asendab taigat sümboliseeriv roheline. Sinine tähistab taevast, valge soomeugrilaste tootemlindu, luike. Komi vapil on põhikujundiks kuldne pistrik, tuuletallaja, mida seostatakse päikese ja vihmaga. Kulli rinnal on rahvuslikust arhitektuuriornamentikast üle võetud päike, mida ümbritsevad kiirtena päikesepõdra pead. Kõik see seostub ka punase kilbivärviga. Vere värvina sümboliseerib punane elujõudu. Vanavene ürikute andmetel kasutasid
marid lippe juba sajandeid tagasi. Kuna ürikutes puudub nende lippude, tistede, kirjeldus, siis hakati pärast N. Liidu lagunemist otsima uusi lahendusi. Filoloog V. Aktsorin ja kunstnik I. Jefimov pakkusid rahvusvärvideks pruuni, kollast ja valget. Maride legendi järgi olevat elu tekkinud pruunist savist. Kuldne päike aga koorus valgest pardimunast. Lipukonkursile esitatud töödest valiti välja ja kinnitati 1992. aastal G. Bulõgini kavand. Sinine kitsas laid lipul sümboliseerib taevast ja taevajumalannat Ilmatajurti. Valge on soomeugrilaste traditsiooniline värv, mis sümboliseerib veelindu. Punane pärineb rahvamustrist, ja seda rõhutab ka punane rahvamustri fragment ning kiri Mari El. Vapi kinnitamisel lähtuti endisest Vene NFSV vapist. Punasel kilbil olnud sirbi ja vasara asemele paigutati kullatud kilbile rahvusornament. Viljapeadele lisati tamme- ja lehiseoks. Pärga seob lipuvärvides lint. Vapp kinnitati 1993.
Mordvalased kasutasid mõnda aega lippu, mille aluseks oli endise Vene NFSV lipp. Mokða-Mordva lipul olid sinine ja punane laid eraldatud valge püsttriibuga, mis sümboliseeris Mordvast läbivoolavat Volga jõge. Sümbolid sinisel püstlaiul viitasid mordvalaste asualale Volgast läänes. Kolm kollast triipu tähistasid mordvalaste ajaloo perioode: muistset omariiklust, ajutist iseseisvust Vene impeeriumi lagunemisel 1917 ja uut pürgimist iseseisvuse poole, mida sümboliseeris ka päike. Lipp jäi siiski kinnitamata ning 30. märtsil 1995 sai Mordva Vabariigi parlamendi otsusel ametlikuks hoopis uus, mitmete kavandite hulgast välja valitud lipp. Mordva Vabariigi Rahvusasjade Komitee peaspetsialisti Andrei Alekðini lipukavand (värvid, kitsad äärelaiud, embleem) oli ilmselt inspireeritud Mari Vabariigi trikoloorist. Mordva lipp erineb maride omast selle poolest, et punane ja sinine laid on vahetatud ning embleemi all puudub riigi nimetus. Muus osas sümboliseerivad värvid samuti rahvuslikku traditsiooni (punane), soomeugri päritolu (valge) ja veerikkust (sinine). "Kalasabadest" oktagramm, rahvariiete traditsiooniline mustrielement, sümboliseerib päikest, elu ja viljakust. 1995. aastal kinnitati ka Mordva vapp. Selle keskseks sümboliks on rahvusvärvides heraldiline kilp (prantsuse kilp), millel omakorda kilbike Mordva pealinna Saranski vapiga. Kolme noole ja rebase kujutisega vapp pärineb 1781. aastast, mil järjekordselt korrastati Vene impeeriumi kubermangude ja linnade heraldikat. Vapikilpi ümbritseb Mordva naiste traditsiooniline kaelaehe. Kaelaehte laiemas osas olevad oktagrammid tähistavad Mordva pealinna ja rajoone. Riigi ühtsust tähistav oktagramm asub vapi ülaosas kaelaehte harude otstes. Vappi organiseerib kahest viljapeast pärg ja seda siduv rahvusvärvides lint.
Handi-Mansi Vabariigi lipp kinnitati 14. septembril 1995. Oma ülesehituselt kujutab see 180 kraadi võrra pööratud Komi lippu. Kuna trikoloori valge laid on Vene lipule sarnaselt ülal, siis võis Handi-Mansi lipu inspireerijaks olla Föderatsiooni sümbol. Valge laiu vardapoolsel osal paiknev W-d meenutav ornamendi katkend sümboliseerib rahvuslikku omapära ja identiteeti. Valge ise tähistab puhtust ja lund ning kuulumist soomeugrilaste hulka. Roheline on looduse ja taiga, sinine jõgede (Ob, Irtõð) ja veerikkuse värv. Samas kasutatakse rohelist ja sinist riigi põhivärvidena vimplitel ja lintidel. Handi-Mansi vapi punasel kilbil on stiliseeritud linnud, kilbi peal ornamendi katkend, rohelistest okstest pärga hoiab koos sinine lint hõbedase kirjaga JUGRA. Neist soomeugrilastest, kel pole mitte mingisugustki oma riiki, kasutavad rahvuslippu ingerisoomlased ja liivlased.
Ingeri rahvusvärvid pärinevad ajalooliselt Ingerimaa vapilt, mille 17. sajandil rootslased kinnitasid Nevanlinna (Nyenskans) tunnuseks. Neeva jõge sümboliseeriva sinise lainepalgiga ja seda ääristavate punaste müüridega kuldne vapikilp iseloomustas algselt rootslaste piirikindluse asukohta Neeva jõe suudmes praeguse Petropavlovski kindluse lähedal. Peeter I ajal kujunes Nevanlinna vapp kogu Ingerimaa heraldiliseks tunnuseks. Eesti Vabadussõjas oli see vapp ka Ingeri polgu embleemiks. Ingeri värvides lipp kujundati traditsioonilise skandinaavia ristilipu eeskujul. Sinine rist rõhutab ingerlaste soome päritolu, punane ja kollane ajalugu.
Sugulust soomlastega väljendab ka vepslaste ristilipp. Kollane sümboliseerib päikest ning roheline metsarikkusi. Oma värvidelt kattub vepsa lipp osaliselt Karjala omaga, mis viitab vepslaste ja karjalaste asualade lähedusele.
Sinine ja roheline värvigamma kordub veel liivlaste rahvuslipul. Liivlaste trikoloori aluseks olid Kuramaa värvid, millede ajalugu ulatub tagasi 18. sajandisse. Saksamaa ülikoolides õppivad kuramaalased asutasid 18. sajandi lõpul Curonia korporatsiooni. 1808. aastal taasasutasid kuroonlased oma organisatsiooni Tartu Ülikoolis, pannes sellega aluse intiimorganisatsioonidele ka siin. Kuroonlaste värvitraditsiooni järgi asus valge trikoloori alumisel laiul. Siit muuseas ka Eesti lipu värvide järjestus. Liivlased kujundasid oma lipu Läti rahvuslipu eeskujul, kus värve lahutav valge triip sümboliseerib Daugava (Väina) jõge. Roheline on aasade ja metsade ning sinine mere värv.
Saamide neljavärvilise lipu autoriks on norralane Astrid Båhl ja see võeti vastu saamide ülemaailmseks sümboliks saamide 13. konverentsil 15. augustil 1986. aastal Åres. Lipp sümboliseerib kõigepealt saamide asuala nelja riigi territooriumil: Norra (Finnmark), Rootsi (Lappland), Soome (Lapi), Vene (Murmansk). Mingil määral kajastavad neid riike ka värvid ise: Norra - punane ja sinine, Rootsi - kollane ja sinine, Soome - sinine, Vene - punane ja sinine. Roheline on Lapimaa tunduri, tundra värv. Punane-sinine rõngas sümboliseerib laplaste ühtsust ning päikest (sinine - polaaröö, punane - polaarpäev).
esilehele |
