Nr. 6/2003


Intervjuu
Otsekui helikopteriga aastas 1812

Laidoneri Muuseumis saab jaanuari keskpaigani näha väljapanekut, mis kannab pealkirja “Kahe keisri kaardivägi”. Näitusel on väljas kümmekond 1812. aasta teemat käsitlevat graafilist lehte, mis pärinevad Väliskunsti Muuseumist ja on Eestis eksponeeritud esmakordselt, samuti sama muuseumi miniplastikat. Ent väljapaneku keskse osa moodustavad 130 realistlikku miniatuuri, mis kujutavad Vene keiser Aleksander I ja Prantsuse keiser Napoleon I kaardiväelasi ning väejuhte Borodino lahingus 26. augustil 1812. Järgnevalt räägimegi nende miniatuuride autori JÜRI KOTÐINEViga.

Foto:Teet Malsroos

Millest selline huvi keisrite ja kaardiväe vastu?

Ma olen neljanda põlve emigrant – minu vanavanaisa, vanavanaema ja nende kolm tütart tulid Eestisse koos kindral Judenitshi korpusega. Mina olen Eesti kodanik, sündinud siin 1960. aastal, aga kõik oma suved veetsin Moskvas. Olin vist seitsmene, kui mind hakkas huvitama Borodino panoraam, 10-aastaselt olin seal oma inimene. Kokku olen Borodino lahinguväljal käinud 30 korda, viimati 1988. aastal, enne piiride sulgemist. Mind on huvitanud, kuidas kõik täpselt oli. Paljud tollased suurmehed on ju memuaare kirjutanud, aga neid lugedes võib sattuda segadusse – üks kirjutab ühtmoodi, teine teistmoodi. Ise kohapeal roomates, vaadates ja mõõtes saab asi hoopis selgemaks. Minul on Borodino lahing põhimõtteliselt selge 15–20-minutilise täpsusega.

Aga teine ja hoopis sügavam põhjus seisneb selles, et mind on kogu elu huvitanud, miks minult on ära võetud isamaa. Minu arvates elab Venemaa alates aastast 1917 väljaspool oma geopoliitilisi piire. Mina Tallinnas, Rahmaninov Californias jne (mitte et ma võrdleksin end niisuguste suurustega). Kuni elavad need inimesed, elab edasi Rjurikovitshite ja Romanovite poolt üles ehitatud Venemaa. Aga miks ja kuidas see kõik kokku kukkus? 1988. aastal lahkusin Eestist ja sõitsin sugulaste juurde Essenisse, kus kohtusin isiklikult inimestega esimesest emigratsioonilainest – vene inimestega. Nendega suheldes ja neile silma vaadates saingi tõuke, et hakata süvitsi tegelema Venemaa ajalooga. Nüüdseks on mul trükivalmis käsikiri “Kahepäise kotka tiiva all”, kokku 600 lehekülge, mis käsitlevad Venemaa ajalugu alates Kiievi-Venemaast kuni aastani 1918. 1812. aasta moodustab seega ühe osa laiemast uurimistööst.


Foto: Mart Laisk

Aga miks ikkagi just aasta 1812?

See on väga atraktiivne aeg. 1812. aasta koalitsioonisõjad tõid Venemaa jõuliselt Euroopa poliitilisele kaardile. Jah – ka Peeter Suure ajal mängis Venemaa teatud rolli, ent pigem ääremaana.

Teiseks – nagu ma juba ütlesin – 1812. aasta isamaasõda on mind üldse köitnud. Veel üks põhjus, miks jäin pidama 1812. aasta juurde, peitub aga selles, et kaardiväe koosseis ja munder kui selline muutus praktiliselt igal aastal. 1810 ja 1811 viisid reformi läbi nii prantslased kui venelased ning juba 1813. aastal võeti jälle kasutusele uus munder. Venelased näiteks läksid üle üherealiselt kuuelt kaherealisele, mundri värv muutus rohelisest mustaks, teisenes ka kaardiväe koosseis. Kui püüda anda ülevaadet mingist üldisest Vene kaardiväest, siis oleks tegu väga laialivalguva asjaga.

Teisalt valisin kaardiväe kui väeliigi välja sellepärast, et kõiki 1812. aasta sõjakäigus osalenud polke, keda oli sadu nii Vene kui Prantsuse poolel, on võimatu läbi voolida ja teema raamidesse panna. Kaardiväega, keda on paarkümmend polku ühelt ja paarkümmend teiselt poolt, saab hakkama. Kaardivägi moodustab ka teatava ühtse ja omaette terviku.

Kolmandaks – ma olen alati tahtnud visualiseerida või fotografeerida ajalugu, miniplastika tundus selleks parim viis.


Miks miniplastika?

Miniplastika võimaldab välja tuua selle, mida teisiti välja tuua ei saagi. Näiteks igasugused rekonstruktsioonid pole hoopiski samaväärsed, sest need valmistatakse sageli nüüdisaegselt. Pole ju teada, kuidas munder omal ajal ikkagi õmmeldi või kuidas kangas värviti. Tõepärase rekonstruktsiooni saamiseks peaks alustama sellest, et riie kootakse käsitsi. Näiteks seanahk, millest omal ajal valmistati portupee ja padrunitasku, tavaliselt ju valge pole, ent kuidas saavutati, et need esemed on valged? Võeti kriit, tambiti pulbriks ja määriti nahk sellega kokku. Seejärel keedeti kontidest kört, midagi lakitaolist, millega kriidine nahk kaeti. Poole aasta pärast tuli seda kihti uuendada. Tollane sõdur tegi seda kõike ise. Kui me tänapäeval ostame valge naha ja teeme sellest portupee, siis on see butafooria ja sobib pigem teatri rekvisiidiks.

Rahvusvaheline mastaap miniplastikas on 1:32. Lähtudes sellest, et näiteks mehe keskmine kasv 1812. aastal oli 166 cm, annab 32-kordne vähendamine mehekujukese pikkuseks 5,4 cm. Tekib umbes sama efekt, kui vaataksime inimest 100 meetri kauguselt. Samal ajal ei näe me kaugelt detaile, seda, mis inimesel seljas on, aga lähedalt näeme. Tekib illusioon, nagu oleks tegu helikopterivõttega aastast 1800. Nii annabki miniplastika võimaluse fotografeerida ajalugu. Ma lähtun oma töös järjekindlalt univormoloogia kataloogidest, mitte midagi minu miniatuuride juures pole välja mõeldud.


Millest Teie miniatuurkaardiväelased siis on valmistatud?

Töötan Peterburi päritolu polümeerplastikuga. Viimase eelis peitub asjaolus, et seda saab voolida, nagu näiteks Itaalia voolimisvaha, aga see kivistub 95 kraadi juures. Lastelegi pakutakse ju igasugu materjale, mis kuumas vees kivistuvad, aga need pole nii hästi voolitavad. Ameeriklased töötasid mingi analoogse materjali välja juba 1950. aastail, ent see on väga kallis.

Laidoneri muuseumis üles pandud kujukesed on minu esimene projekt üldse, teostama hakkasin seda 2002 sügisel. Know-how’d olen muidugi omandanud aktiivselt juba 30 aastat, eluaeg olen kogunud sellealaseid katalooge ja muid materjale.


Kuidas üks miniplastikas kuju valmib?

Polümeerplastik on algselt silindrikujuline mass, mis tuleb kõigepealt pehmeks ja voolitavaks mätsida. Traadist on vaja valmistada karkass, nagu skulptorid ikka teevad, ilma selleta ei seisa kuju püsti. Järgneb voolimine. Ainuke töövahend, mida ma seejuures kasutan, on äralõigatud otsaga hambaork. Ja näpud.

Mina ei tee n-ö mängusõdureid, vaid realistlikku miniplastikat – iga kujuke on oma näoga. Olen voolinud ka personaaliat – Barclay de Tolly, Aleksander I. Minu kujukese nägu ei ole lihtsalt mingi kolmnurk, millel on markeeritud kulmukesed ja suu, olen eesmärgiks seadnud rahvusvahelise muuseumikategooria taseme, mis on miniplastikas kõige täpsem ja kõige keerulisem valdkond. Üks väike stiimul miniplastikaga tegelema hakkamiseks oli ka see, et keegi teine Eestis selle alaga ei tegele.

Lõpuks panen kujukese termokappi ja kuumutan seda 95 kraadi juures 20 minutit. Kivistumisel ei tõmbu plastik kokku ega valgu laiali. Tulemus on täpselt selline, nagu kappi pandult. Tavaliselt valmib päevas üks kujuke, teisel päeval värvin. Kui väga pingutan, siis saan selle õhtuks ka ehk värvitud, aga see tähendab 10 tundi järjepidevat tööd ja tavaliselt väsivad seejuures lihtsalt silmad ära. Luupi ja muid abivahendeid kasutada ei saa, sest siis kipub töö proportsioonist välja minema.


Näitusel saab näha nii Napoleoni kui Aleksandrit?

Jah, mõlemat. Kogu väljapanekus on siiski kaks teadlikku viga: Aleksander I ei viibinud tegelikult Borodino lahinguväljal, vaid oli sel ajal hoopis Peterburis. Pidingi teda alguses kujutama Uspenski katedraalist väljumas – hobuse seljas ratsutamas ja kergelt rahvale kummardamas. Aga et väljapanek paigutati lõpuks liivale, tundus see kohatu. Sisuliselt on ta muidugi õiges paigas.

Teine viga seisneb selles, et Kutuzovit ei ole kujutatud nii, nagu ta Borodino lahinguväljal tõeliselt välja nägi. Ta ei kandnud epolette, aga kuna kõik teised kõrgemad ohvitserid seda tegid, ei tahtnud ma seda traditsiooni rikkuda. Kutuzovil oli ka ohvitserisärp asetatud arhailise kombe kohaselt üle õla, millega ta rõhutas Kutuzovite bojaariperekonna vanust ja väärikust. Käes oli tal kasakapiits. Mul on ka see n-ö õige variant enda rahustuseks valmis tehtud, ent seisab värvimata kujul kodus. Aga sõdurimüts (barett) oli Kutuzovil peas sellepärast, et ta oli saanud Krimmis kaks korda haavata, mistõttu ta kannatas kohutavate peavalude käes ning ei suutnud kanda ei vormikohast kolmnurkset mütsi ega ohvitserikiivrit. Igal asjal on seega oma põhjendus.

See oli väärikas aeg ja need olid väärikad vastased. Väljapanek Laidoneri muuseumis võimaldab näidata, kuidas nägi välja üks kadunud Atlantis – kultuur, mis lõi Pirogovi, Mikluhho-Maklai, “Võimsa Rühma”, Tðaikovski ja paljud teised suurkujud. Need inimesed ei tulnud ju kusagilt n-ö puu otsast, nad sünnitas tsivilisatsioon, mis on nüüd jäljetult kadunud. Venemaalt võeti olevik ja tulevik, aga minevikku võtta ei saa. Selle mineviku tutvustamist pean ma oma missiooniks.




Kärt Jänes-Kapp