Kui detsembris Looduse Omnibussi reisijad Rakvere Rannapungerja teel bussist maha ronisid, ahhetasid kõik nagu ühest suust. Avanev vaatepilt mõjus kui ilmutus: 16. juuli trombi murtud kaskede raskepärased rütmid vaheldusid taeva poole sirutuvate tormi üleelanud peenikeste kaskedega. Sekka mõned maadligi vajutatud tüved, mis näisid siiski hingitsevat. Nagu oleks Kõigevägevam püüdnud puuderiigis eraldada terasid sõkaldest: ellu jäid vaid paindlikud, läinud oli paindumatud.

Omnibussilised uurisid lumega kaetud tormimurdu oma pool tundi ega teinud pakaselisest ilmast väljagi. Ebatavalise vaatepildi autor oli 16. juuli tormisel päeval sündinud tromb, mis edela-kirdesuunaliselt üle Eesti liikus. Fotoaparaadiomanikud üritasid puutüvede vahele ronides paremat pilti saada, ent puujuured ja ristirästi palgirisu ei lasknud maanteest kaugemale kui kümmekond meetrit tungida.
”Siin on näide tormimurrust, kuhu inimese käsi ei ole veel vahele seganud,” kommenteeris ekskursiooni läbiviinud AS Stora Enso Mets metsandusjuht Indrek Tust. “Nähtavasti on tegu erametsaga. Omanik pole jõudnud mahamurtud metsa ära vedada, aga võib-olla elab ta väljaspool Eestit ja ei teagi, et siin selline torm oli.” Tust näitas käega kirde suunas: ”Kui te seda tormimurdu linnulennult vaataksite, siis näeksite täpselt, mis suunas tuul liikus – kirdesse. Oleme praegu ca 50 kilomeetri kaugusel Endla järvest, kust diagonaalis üle Eesti liikunud tromb uue puhanguna peale hakkas. Siit ligi 20 kilomeetrit edasi Kohtla kaevanduste juures torm rauges ja kadus.” Tusti sõnul ei võtnud tromb aga kirdesuunaliselt koridori sisse, vaid hüppas teatud kohtadest üle. ”Näiteks jättis ta puutumata ühe korraliku okaspuumetsa, mis suurema tuulega oleks niikuinii maha murdunud. See mets siin oli aga noor, 30–40 aastat vana. Tormi teed on kummalised.”
Sama koht, kus Looduse Omnibuss peatus, oli 16. juulil täies ulatuses murtud puudega kaetud ning maanteel liikumine võimatu. Tudu piirkonna lõikas torm mitmeks päevaks muust maailmast ära. Tusti sõnul raiuti kolm päeva Tudu ja Rakvere vahelist maanteed puhtaks, et saaks autoga toimunu kohta sõna viia.
Palju sai tormi läbi kannatada riigimets: ”See olukord muutis riigimetsa varumise plaane: kui tavaliselt müüdi ühtlaselt üle Eesti igasugust raiet, siis peale tormimurdu vähendati oluliselt teistest regioonidest kasvava metsa müüki, kuna siinne olukord rahuldas selle aasta vajadused. 2001. aasta teine pool oli metsamajanduses pühendatud Kirde-Eestile.” Riik lõikas esimese sammuna murrust välja jämedamad palgiosad, ülejäänud tooraine läheb paberipuuks. Lõplikult kinnitamata andmetel vajas tormi järel ligi 4000 hektarit metsa lageraiet ja veel 4000 ha sanitaarraiet. ”Tihumeetrites ei oska lõplikku numbrit ütelda, mis torm kummuli ajas. Arvatakse, et 800 000 kuni üks miljon tihumeetrit. Aga vaevalt, et seda täpselt kindlaks teha on võimalik,” arvas Tust.
Tromb ei kestnud üle poole tunni – ent jõudis siiski mõnele piirkonnale palju paha teha. Tusti sõnul võrdlevad vanemad metsamehed seda oma ulatuselt 1967. aasta tormiga, ainult selle vahega, et 2001. aasta torm oli kontsentreeritud ja laastas enim ühte piirkonda – Tudu, samas kui 1967. aasta tormis said kannatada Kesk-, Lääneja Loode-Eesti ühtlaselt. Vahe oli ka selles, et juulis tegi põhilise laastamistöö tromb, 1967. aasta augustis aga ülitugevad tuuled.
Juulitormi ühed hullemad kahjustused tabasid endise Maidla metskonnamaja ümbrust. Päev varem oli seal riigi metskonna maja maha põlenud ning järgmisel päeval, kui maja varemed veel tossasid, oli torm maha murdnud ümberkaudu kasvava suure männimetsa, mis kõik vajus põlenud majale peale. Enne oli see maaliline koht ilusa männimetsa sees, kuid kahe päevaga sai sellest ahervaremetes trööstitu paik. Elu siiski seisma ei jää – kümne aasta pärast on lagedal platsil kindlasti noored männid sirgumas, ning keegi ei saa enam arugi, mis täpselt juhtus.
Rakvere-Rannapungerja tee ääres Tudu asula lähedal nähtavat tormimurdu tasub aga kindlasti uudistama sõita, sest võib-olla on kõik suveks juba ära koristatud ning näha pole rohkemat kui tühja metsaalust.

EESTIT LAASTAS PIKAEALINE TROMB
Asjatundjate arvates pälvis 16. juuli tormisel päeval Eestit laastanud tromb kõrgendatud tähelepanu, kuna see oli silmapaistvalt suure ulatusega ja tekitas palju rohkem kahju kui trombid tavaliselt. Tromb pole ju iseenesest Eestis erakordne nähtus – mõnel kuumal ja niiskel suvel tekib neid mitu, mõnel suvel aga ühtegi. Tavaliselt sünnivad hääbuvad trombid üsna kiiresti ning suudavad kahju tekitada vaid paari-kolme kilomeetri ulatuses. 16. juuli trombi eluiga oli aga erakordselt pikk – see läbis sadakond kilomeetrit ja laastas mitut maakonda.
Kõige tugevam tuulepuhang mõõdeti 16. juulil Ilmajaama andmetel Jõgeval – 30 m/s, mis Beauforti skaala järgi tähendab maru. On tõenäoline, et tuule tugevus trombi keskel vastas orkaanile (alates 33 m/s). Seda mõõta ei õnnestunud, kuna trombi kese ei liikunud üle ühestki meteoroloogiajaamast. Ja hästi läks, sest ilmselt oleks selline maru purustanud ka mõõteseadmed.
Tormimurru päeval jäi Eesti madalrõhkkonna idaserva, kus õhuvool kandis lõunast Vahemere äärest Läänemere idakaldale kuuma ja niisket õhku ning seetõttu oli Eestis ilm tavalisest märksa palavam – õhutemperatuur tõusis Ida-Eestis kuni 34 kraadini. Sellised tingimused on soodsad trombi tekkimisele: kui õhk on kuum ja niiske, kerkib see kiiresti troposfääri ülemistesse kihtidesse, moodustades kuni 12 km kõrgusi äikesepilvi. Võimas tõusev õhuvool tekitab keeriseid, millest võivad areneda trombid.
Juuli keskel murdis tromb maha suure hulga puid, kõige rohkem Kirde-Eestis. Täpset kahju ulatust on siiani raske määrata, sest paljude erametsade omanikud ei tea veel isegi, et tromb nende metsast üle käis.