Jalutasime abikaasaga märtsi alguses Paldiski pangal. Ilm oli päikeseline. Pangapealsel lund enam polnud. Paarsada meetrit tuletornist edasi sattusime äkki keset kuluheina iseäraliku jäämaastiku keskele: tuule poolt maadligi surutud kõrrelised moodustasid jääskulptuure, milliseid me enne polnud näinud. Omalaadne maastik ilutses vaid paarikümnemeetrisel alal. Justkui laine oleks ühe koha pealt üle kalda löönud, kõrrelised märjaks teinud ning hiljem oleks külm tuul need skulptuurideks jäätanud. Vaatasime pangalt alla – kallas oli jäämaastiku kohal sama kõrge kui mujal – oma paarkümmend meetrit langust. Nii sügavalt ei saa laine kuidagi kaldale visata. Kuidas tekkis jäämaastik?

Analoogne jääskulptuuride park rõõmustas kevadtalvel tallinlasi Pirita tee ääres. Inimesed käisid looduse poolt kujundatud jäämaastikku hordide kaupa imetlemas. Pirital tekkis see tänu kõrgele lainele, mis üle kaldarinnatise peksis, külm ilm kujundas veega pritsitud taimedest jääskulptuurid. Paldiski panga peal jookseb aga kinnitamata andmetel kaldarinnatisest veidi allpool pae seest välja kanalisatsioonitoru, kohakuti jää poolt kujundatud maastikuga. Tugev meretuul on suuteline vett pritsima üle kalda tagasi. Kui tuulisele ilmale järgnevad külmakraadid, tekib ka Paldiskis omalaadne poolkunstlik-poollooduslik jääpark.