Ammu kasutusest väljas, aga korrastamata ja valveta Semipalatinski tuumapolügoon on surmaohuks nii tänastele kui ka tulevastele lähipiirkonna elanikele.
Esimene tuumakatsetus viidi kurikuulsal Semipalatinski polügoonil Kasahhimaal läbi 1949. aasta augustis. Kohalike külade elanikke isegi ei hoiatatud, kõnelemata nende evakueerimisest. Kõik nad said surmava kiirgusdoosi, aga kiiritushaigust toonases Nõukogude Liidus ju ametlikult ei eksisteerinud.
Alles pärast 20 aastat kestnud pidevaid katsetusi loodi kliinik, mis hakkas uurima kiirguse mõju inimeste tervisele. Muidugi oli see asutus ise ja ka tema töötulemused rangelt salajased ning mingit registrit 40 aasta vältel surnud inimeste kohta lihtsalt pole. Samuti pole kindlaks määratud, kui suur ohtlik piirkond tegelikult on; 1995. aastal alustatud uuringud on rahapuudusel peatatud.
Teoreetiliselt on polügoon juba üle kümne aasta suletud. Kuna aga keegi seda ei valva, siis tegelikult elavad seal tuhanded inimesed, karjatavad oma kariloomi ja liiguvad üksteist külastades ka läbi kunagiste plahvatuste epitsentri.
Sestap pole midagi üllatavat, et piirkonnas sünnivad aina sagedamini geneetiliste anomaaliatega lapsed – mõnel on kaks pead, teisel pole käsi ega jalgu. Enesetappude hulk 16–20-aastaste noorte hulgas on Kasahstani riiklikust tasemest neli korda kõrgem. Aastast aastasse kasvab vähihaigete hulk.
Uurijate arvates on Kasahstan geneetilise katastroofi äärel: 20 aasta pärast võib iga kolmas riigis sündiv laps olla geneetiliste anomaaliatega.