2/2002



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

ARTIKLID
ra unusta oma vaenlase ngu

Mitu korda aastas puutume me teadlikult ja meelega kokku haigustekitajatega. Sgisel ritame kogu hingest gripiga tutvust sobitada. Kevadel katsume, et tingimata puukentsefaliidile tere tleksime. Me maksame sellele lbule koguni peale!

Mis on vaktsineerimine? Kaheksa- aastane Inglise klapoiss James Phipps oli terve ja nnelik, sest kole tbi ruged olid temast siiani kaarega mda linud. hel kenal maikuu peval tuli tema juurde doktor Edward Jenner ja nakatas poisikese lehmarugetesse.
Vike James pdes tve lbi. Ja edaspidi tema organism rugeid ei kartnud. Oli aasta 1796.
Edward Jenner ei nakatanud poissi pahatahtlikkusest vi teadmatusest. Doktor Jenner oli piimanaisi jlgides thele pannud, et lehmaruged kulgesid inimestel vga kergelt, jttes jrele vaid vikesed armid. Kes kord oli lehmarugeid pdenud, prisrugetesse enam ei nakatunud! Sealt ka julgus vastu arstieetikat poiss katse korras haigeks teha.
Vaktsineerimine (ld vacca lehm) levis kiiresti le maailma. Vhem kui nelja aasta prast praktiseeriti vaktsineerimist ka juba Eestis.
Mis puudutab vaktsineerimise esimest vastast rugeid , siis 9. detsembril 1979 kuulutas Maailma Tervishoiu Organisatsioon ruged kui haiguse hvitatuks.

Kuidas koondatakse sjavge? Haiguse puhul on inimese organism justkui lahinguvli, kus tbesid tekitavad viirused ja bakterid on vaenlase sdurid, kes ritavad vallutada vrast territooriumi. nneks on inimesel oma armee, kes sissetungijatega vitleb.
Kui vaenlase sdurid on maabunud, ehk inimene on nakatunud, vib oodata kahte tulemust.
Esiteks toob sda kaasa hdasid kogu riigile: ktuse- ja toiduhindade tusu vi koguni defitsiidi, liikumisvabaduse piirangud ja muu srase. Nii kaasnevad ka iga haigusega haigusnhud: palavik, nohu, oksendamine, khulahtisus, nahalve...
Samal ajal kivad lahingud, oma armee vitleb vaenlastega. Ehk siis: organismi tunginud haigustekitajad kutsuvad esile immuunvastuse.
Inimese armeed, kes vitleb vaenlase vastu, nimetatakse immuunssteemiks. Immuunssteem on mitmel moel kontrollitav ning reguleeritav.
Nagu sjaves, on ka immuunssteemis ohvitserid ja sdurid, rinde- ja tagalamehed. Otsustava lahingu vib vita mere- vi niteks maavgi. Immuunvastuse saab ldjoontes jagada kaheks: he annavad rakud, teise molekulid.
Rakulises immuunvastuses osalevad erinevad selleks spetsialiseerunud rakud. Kige esmaseks kaitseks vrorganismide vastu on erivelased nimega fagotsdid rakud, mis on spetsialiseerunud vrorganismide "neelamisele" ja Ka inimese sber saab ssti: Valdeku Vikeloomakliinikus sstis doktor Jrisson haruldast tugu austraalia karjakoera, kolmekuist Aussiet koertekatku, parvoviiruse, nakkusliku hepatiidi, leptospiroosi ja marutaudi vastu. Viimase vastu vaktsineerimine on Eestis kohustuslik. lagundamisele. Neid abistab terve armee erinevaid "tapjarakke" ja "sdurite abimehi".
Humoraalse immuunvastuse annavad antikehad ehk spetsiaalsed valgumolekulid.
Antikeha on nutikas sdur, kes tunneb ra just selle vaenlase, kellest konkreetselt tema jagu saab antikeha on spetsialiseerunud vitlema kindla haigustekitajaga. Antikeha vaenlast nimetatakse antigeeniks.

Mleta oma vaenlast! Vaenlane on see, kelle vastu peab sdima. Antigeenideks kutsutakse kiki organismi sattunud vraineid, mis kutsuvad esile immuunvastuse.
Vaenlased tuntakse ra relvastuse vi mundri vi vraprase jume jrgi: antigeeni kindel piirkond annab teada, et tegemist on sissetungijaga. Seda "punast lipukest", mille jrgi antikeha vaenlase ra tunneb, nimetatakse epitoobiks.
See lipuke on vaja selgeks ppida.
Nii nagu riik koolitab sdureid erinevates ppeasutustes, on ka organismis "asutusi", mis vastutavad spets-vljappega sdurite olemasolu eest. Antikehi, organismi sdureid, toodavad rakud nimega B-lmfotsdid. ks B-lmfotst koolitab antikeha ra tundma vaid he vaenlase lipukest. Erinevate antikehade arv ulatub 10 miljonini.
Sjavge pole mtet kogu aeg piiridel hoida. Seega on ka B-lmfotsdid rahu ajal puhkeolekus. Haigustekitajate rnnaku korral B-lmfotsdid aktiveeruvad ja hakkavad tootma antikehi. Aktiivselt antikehi tootvaid rakke nimetatakse plasmarakkudeks, mis on suhteliselt lhiealised.

Immuunsus on ppustel lbittatud strateegia. Kik "sja ajal" ttanud plasmarakud ei hukku. Prast sja lppu jb osa antikehi tootnud rakke alles. Nemad on need targad vejuhid, kes oskavad vita "eelmist sda" ja suudavad sama taktikat kasutavat vaenlast kiiresti hvitada. Selliseid kindraleid nimetatakse mlurakkudeks.
Vaktsineerimine on justkui ppus, mille kgus targad kindralid vlja petatakse. Prisrnnaku korral oskavad mlurakud kiiresti ja otsustavalt antikehasid toota ning juhtida. Haigustekitaja hvitatakse juba enne esimeste smptomite tekkimist.
Sellist kiiret, vljapetatud immuunvastust nimetataksegi immuunsuseks.
Saavutatud immuunsus vib olla eluaegne, ehk: targad kindralid jvad olukorda kontrollima, kuni inimene elab.
Mnede haigustekitajate vastu saavutatakse aga lhiajalisem immuunsus. Kehvema mluga kindralid ttavad eelkige piirkondades, kus inimorganism puutub kokku vliskeskkonnaga. Soolestiku ja hingamisteede nakkuste vastu vitlemiseks peab korraldama rohkem ppusi.

Vaktsiin on kerge(m) vastane. Vaktsineerimise kigus tutvustatakse organismi immuunssteemile vaenlase sdureid ehk siis vraid, haigustekitajatelt prit antigeene. Vaenlase sdureid on aga enamasti vga vhe ja nad on nrgestatud. Organismi tegelikku haigestumist ei toimu, vastavad antikehad on aga tuleviku tarbeks vlja koolitatud.
Niiviisi on vimalik vhemalt teoreetiliselt kllaltki kerge vaevaga ennetada muidu raskelt kulgevate nakkushaiguste teket.
Tnaseks on ttavaid vaktsiine valmistatud kmnete erinevate viiruste ning bakterite vastu.
Olenevalt kasutatavatest vaktsiinidest ning nende valmistamisviisidest, vivad erineda doosid, vaktsineerimise kigus ilmnevad krvalnhud ja ka efektiivsus.
Tna kasutatakse kahte tpi vaktsiine.

Pssideta vastased. Viirusnakkuste vastu on kige paremad nakatamisvimetud elusvaktsiinid. Organismi viiakse nakatamisvimetuks tehtud viirused, kes suudavad siiski edukalt peremeesorganismis paljuneda ning vlja kutsuda tieliku immuunvastuse. Haigeks nakatatu ei j.
Ehk: tegemist on ratuntava mundri, kuid automaadita sduritega.
Viirused/vaenlased on relvitud, sest nende nakatamisvime kaotatud.
Tihti maskeeritakse ks viirus mitmeks vaenlaseks, justkui tuleks vastu kaks meest. Organism pib tundma mlemaid. Paljud seda tpi vaktsiinid on judnud kliiniliste katsete jrku.
Tulevikus loodetakse kasutusele vtta vaktsiinid, mis nevad vlja nagu veoautod, milles istuvad erinevate vaenlaste prototbid. Veoautodena kasutatakse baktereid. Immuunvastus ttatakse sel juhul vlja kigi veoauto kastis istujate vastu.

Puupssidega vastased. Inaktiveeritud viirusvaktsiinid on saadud viiruste keemilisel ttlemisel. Need viirused ei ole vimelised organismis paljunema ega haigust phjustama, kuid on siiski silitanud vime kutsuda esile immuunvastust.
Tegemist on justkui puupssidega sduritega. Ja kuna organism ei tea, et vaenlase kaelas rippuvast tukist pauku ei tule, saab sissetungija silmngu phe pitud.
Sedasorti vaktsiine on immuunvastuse silitamiseks vaja manustada suhteliselt suurtes kogustes ning mitmekordselt.
Selliste vaktsiinide hulka loetakse veel ka puhastatud valgulised vaktsiinid, mis sisaldavad ainult hte, immuunvastust esile kutsuvat komponenti. Snaga ppevahendiks on valge vineerist sdurikujutis, mille puusale on naelutatud granaat. Selle granaadi jrgi vaenlast hiljem tuntaksegi.
Puhastatud vaktsiinide saamine on siiski kllaltki tmahukas ning kallis.

Raske ppustel...? Ennast vaktsineerides petame oma organismi haigustekitajaid tundma ja nende vastu vitlema.
Globaalse vaktsineerimisega on hvitatud maailmast ruged ning vhendatud paljude haiguste levikut.
Sellest hoolimata ei thenda vaktsineerimine siiski veel inimkonna vitu haiguste le.
Nagu kogu elusloodus, arenevad ka haigustekitajad, proovides leida uusi vimalusi enda silitamiseks ja levitamiseks.
Niteks gripp ttab pidevalt vlja uut varustust, millega organismi llatada ja seal siis rmsat laastamistd teha. Korraga vib olla sjameeleolus mitu gripitve. Enne igat oodatavat gripiepideemiat tuleb valmistada uus vaktsiin just sel aastal enim levinud viirustvede vastu. Edasi jb vaid loota, et inimene puutub kokku selle viiruse tvega, mille vastu ta vaktsineeriti.
Nagu on kunagi elnud ks kuulus samblikust habemega lastejutu tegelane: looduses peab valitsema tasakaal.

VAKTSINEERIMISE VANEM VEND VARIOLATSIOON
Ruge-epideemiate ajal panid inimesed thele, et kui haigestunu teda tabanud tvest paranes, siis teda enam hda ei ohustanud.
Vib arvata, et suuresti nendest thelepanekutest tulenevalt hakkasid hiinlased kasutama kaitsepookimist rugete vastu variolatsiooni (ld variola ruged). Variolatsiooni korral kanti nakatunud inimestelt vetud rugelima le mitte-nakatunud inimestele, mis phjustas tavaliselt kerge haigestumise ning seejrel kestva immuunsuse.
Euroopasse toodi variolatsioon Trgi Inglise suursaadiku abikaasa Mary Wortley Montagu poolt 18. sajandi alguses.
Eestis viis esimese sellelaadse protseduuri lbi doktor August Wilhelm Schulinus 1756. aastal Tartus. Vaatamata kllaltki headele tulemustele kaasnes variolatsiooniga mnigi kord rugeepideemiate vallapsemine. Mistttu loobuti variolatsioonist enamuses riikides 1780. aastate lpupoolel.
Kuigi variolatsioon ja vaktsineerimine nivad sarnased, on neil tegelikult suur vahe.
Variolatsiooni korral kanti tervele inimesele le sisuliselt puhast haigustekitajat ning phjustati sellega eeldatavalt kergekujuline nakkus, mis lbipetult tagas immuunsuse rugete vastu. Kahjuks kaasnes variolatsiooniga ka surmajuhtumeid, kus haiguse kulg muutus kergeloomulisest raskeloomuliseks.
Vaktsineerimise korral kasutatakse aga eelnevalt tdeldud haigustekitajat, mis ei ole vimeline haigust phjustama, kuid tagab siiski immuunsuse.
Vaktsineerimise korral inimene haigeks ei j, variolatsiooni puhul toimub tegelik haigestumine, mille puhul loodetakse kergemat psemist.

DNA VAKTSIINID ON TULEVIKURAVIMID
DNA vaktsiine on kahte sorti. Organismi viidud DNA vaktsiini molekulid kituvad prilikkusmaterjalina.
Esimesel juhul viiakse "paljad" DNA jrjestused (nagu nrijupike) otseselt organismi kudedesse, kus hakatakse snteesima immuunvastust phjustavaid valke.
Teisel juhul sstitakse kudedesse "kogukam" plasmiidne DNA ringikujuline DNA molekul, mis ei ole suuteline iseseisvalt paljunema ning sisaldab ainult meid huvitavaid geene.
Sisuliselt paneb organism kigepealt vaenlase salarelva ise kokku ja pib siis selle vastu vitlema. Oma olemuselt meenutab DNA vaktsiinidega vaktsineerimine viirusinfektsiooni; philiseks erinevuseks on see, et sellega ei kaasne tegelikku nakkust.
DNA vaktsiinide tootmine, kui nad on juba vlja ttatud, on oluliselt lihtsam kui lejnute saamine, ka on DNA vga stabiilne seda on lihtne silitada ja transportida.
Ning ehk isegi kige thtsam olemasolevaid DNA vaktsiine on vimalik vga kergelt muuta ja edasi arendada.
Esimest korda nnestus DNA kasutamine vaktsiinina 1992. aastal, praeguseks on loom- vi kliiniliste katsete staadiumisse judnud mitmed DNA vaktsiinid, laialt levinud kasutuses neid aga kahjuks veel pole. Kuid nagu teistegi teadussaavutuste puhul, on DNA vaktsiinidega seotud mitmed ksimused siiani vastuseta.



Rainer Kerge, Lauri Peil
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet