2/2009



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Väikesed nipid võsas: kuidas määran raagus oksi?

Maikuus on päike juba väga kuum, aga põõsad-puud veel tihti paljad, ei mingeid lehti. Ent see ei tähenda, et nad oleks kaotanud oma isikupära – neid suuri taimi saab väga edukalt määrata ka ilma lehtedeta.

Ajapikku olen leidnud, et kõige kergem on raagus puid ja põõsaid ära tunda nende üldilme järgi. Paarikümne meetri kauguselt haarab silm võra rütmi ja okste hargnemise iseloomu. Järgnevatel lehekülgedel üritan anda näpunäiteid, kuidas mõningaid vähem või rohkem tuntud puid-põõsaid määrata kevadisel ajal. Mis oluline – mõned puud on just talvel kergemini äratuntavad. Raagusolekus ei tule pähegi, et miskit võiks ühtemoodi olla paakspuul ja türnpuul, aga määrajate järgi on nad suvel üsna sarnased ja eristamiseks on tarvis lehti ja vilju lähemalt vaadelda. Puude puhkeperioodil pole see aga mure. Kindlasti maksab tähele panna ka pruuni-halli varjundeid, õnneks ju roheline toon veel ei sega. Heleda värviga hakkab juba kaugelt silma näiteks alusmetsa elanik kuslapuu. Mõned puud, mida suvel on kerge määrata ja üksteisest väga erinevad paistavad, on raagus olles tihti jälle üsnagi sarnased. Näiteks võivad nii pärna, sanglepa kui ka tamme koored olla kaunis ühtemoodi väljanägemisega. Ilusat võimsat tüve oskavad nad samuti kõik kolm kasvatada. Aga siin aitab okste lähem vaatlemine hädast välja. Need on kõik väga erinevad, nagu edasi lugedes ise võite veenduda.

Metsaskäigud saavad palju rikkamaks, kui me selle elanikke nimepidi ära tunneme. Kosutav tunne silitab hinge, kui sul kõik tuttavad sõbrad ümberringi.

Sarapuu – vaata võrseid
Sarapuu kasvab enamasti põõsana ja moodustab metsa all tiheda pintsli, kus vanemad tüved nooremate võrsetega, sekka ka surnud tüvesid, on tihedalt koos. Noored võrsed on tihti peaaegu pulksirged. Muidugi on meie pähklipuu äratundmisel abiks ka urvad, tuntud põõsastest neid teistel pole. Kui olla metsas ja vaadata värve, siis paistab sarapuu silma oma koorekohvi karva üldvärviga. See kõigub mitme tooni vahel, tumedamast kuni keskmise heledusega koorekohvini ja teinekord on tüvi kogunisti hallikat värvi. Üldine ilme on aga selgesti teistest eristuv pruun.

Kuslapuu – pane tähele väikeste okste sümmeetriat
Üks kergemini äratuntavaid alusmetsa põõsaid on kuslapuu, mis on küll tihti väga erineva kujuga. Sageli on ta põimunud ka teiste põõsaste, näiteks toominga ja paakspuuga. Juba kaugelt tunneb kuslapuu põõsa ära koore värvuse järgi. Kuslapuul on hele, kreemjas hallikaspruun üldvärv. Lähemal vaatlusel on nähtav temale omane ribadena kestendav koor. Põõsa alaosas on need ribad lausa lahti. Oksad on piitspeened, hargnevad sümmeetriliselt jämedamatele okstele ja kasvavad üksteisele vastassuunas. Nagu suvisel ajal lehtede puhul, on ka raagus põõsal üks selgemaid määramistunnuseid paarina asetsevad piklikud ja sihvakad pungad. Nagu oksadki, asetsevad nad teineteisele peegelpildis.

Paakspuu – vaata okste hargnemise rütmi
Tumedatest, peaaegu, et mustjatest alusmetsa kodanikest vaatleme järgmisena paakspuud. Põõsa üldvärvus on lillaka varjundiga mustjaspruun. Valge lume taustal paistab paakspuu üpris must. Segi võib teda ajada ehk toomingaga, kes on ka väga tumeda koorega. Kui toomingas on tihti põimunud teiste põõsaste ja puudega, moodustades rägastikke, siis paakspuud võivad küll kasvada kõrvuti, kuid põõsa üldmulje on siiski iseseisev. Paakspuu nooremad oksad hargnevad vanematest okstest mitmekaupa enam-vähem sama koha pealt, kuid on kerges nihkes. Mõni võib olla sattunud hargnema täpselt sama koha pealt, aga üldiselt võib võtta määramistunnuseks, et hargnevad üksteisest veidi erineva kõrguse pealt. Siis on jupp maad vahet, sile oks, kuni järgmine punt oksi hargneb. Pungad on praktiliselt olematu suurusega.

Türnpuu – otsi astelt
Suvel ja sügisel on paakspuule sarnane üks teinegi haraline põõsas. Mõlemal on pea ühesuurused ja sarnase kujuga lehed ning mustad marjadki on sarnased. Lehtedeta ajal on türnpuu paakpuust aga väga erinev. Põõsa üldmulje on väga oksane: jämedamad põhioksad on täis lühikesi kõrvaloksi. Mõnede okste tipus või siis hargnemiskohtades asetsevad ligi sentimeetripikkused astlad on märgiks, et meie ees on türnpuu. Kui enamasti esineb türnpuu põõsana, siis erinevalt paakspuust võib ta sirguda päris suureks puuks ja olla ligi meetrise tüveümbermõõduga ja üle viie meetri kõrge.

Toomingas – sile ja tume koor
Toomingas on väga sage alusmetsa puu, tumepruuni koorega. Vigastades oksa, võib tunda toomingale väga iseloomulikku tugevat lõhna. Alusmetsas liikujale on ta tihti väga tülikas teesulgeja. Moodustab sellise põimunud rägastiku, mis niidab jalust ja tirib mütsi peast. Targem on sellistest rägastikest isegi ringiga mööda minna. Kui metsas ei ole toomingal sihvakate võrsete kõrval muud iseloomulikku kuju, siis avamaastikul või mujal valgusküllases kohas kasvab ta korraliku tüve ja laia võraga kauniks puuks.

Vaher – ilus võra välisring
Vahtra võra on tihti väga korrapärane: suure puu välimisi oksi oleks nagu kärbitud ja pöetud, niivõrd selgepiiriline võib see taeva taustal paista. Vaher on üks kõige elegantsema üldilmega puid. Kaugemalt vaadates on vanade puude äratundmisel abiks eelmise aasta viljadest järelejäänud rootsud. Koos niigi lühikeste ja mitmes suunas hargnevate tipmiste okstega annavad need rootsud võra välisringile huvitava ilme. Puu kogu võimas olemus lõpeks nagu peenikeste kapillaaridega. Nooremate puude võra on teistsugune ja siis tunneb ehk selle puu ära pungade järgi. Vahtra pungad on üsna suured ja läbi talve punakana piimaðokolaadi värvi okste otsas.

Pärn – maitse punga
Tihti on see tumeda koorega puu kasvamas mitmekesi koos, moodustades justkui ühise võra. Koor on tal sarnane sanglepaga või ka noore tammega. Pärna määramisel on ehk kõige rohkem abi okste kujust. Need on ilusad korrapärased ja kujult sarnased halli lepaga. Pungad on suhteliselt suured ja ümarad. Teinekord on ka mõni tiivakesega seeme veel võra külge kinni jäänud. Mina näksan tihti pärna suuri pungi põske, mitu tükki korraga, sest need on liimjad ja maitsvad. Nagu mingisugused seemned kohe! Teiste puude sarnased pungad on mõrkjad.

Saarepuu – otsi „pintslit”
Saare tunneb kergesti ära. Halli tüvega oksad on jämedad ja selgepiirilised. Viimase aasta juurdekasvud sirguvad ainult üles. Saarel ei olegi justkui neid kõige peenemaid oksi. Okste tipus olevad järgmise aasta võrse pungad on väga suured ja paari külgmise lehepungaga meenutavad lambatalle sõrgasid. Pungad on tumedad nupud, peaaegu mustad. Lisaks hõlbustavad saare määramist ka tihti võrasse jäänud seemned, mis moodustavad piklike helmestega pruunikaid kimpe.

Sanglepp – märka graafilisust ja tumedamat võra
Sanglepp ehk must lepp on ilus ja selgepiirilise võraga tumeda ja võimsa tüvega hiid. Ühest tüve kuju on tema puhul raske kirjeldada. Noorematel on see enamasti ühe sirge põhitüvega ja korrapärase võra moodustavate külgmiste okstega. Mõnikord võib isegi kohata lausa kuuse kujuga võrasid. Vabalt sirguda saades võib sanglepp väga jämeda ja ilusa tüve kasvatada. Mitmed vanad puud annavad ka tammedele silmad ette oma suursuguste võrade elegantsusega. Ei ole enam ühtset tüve, vaid see hargneb tüsedate ja kaunite põhiharudena. Kõige kindlamaks määramistunnuseks on tal võra välisringi kontrast. Tipmiste okste otstes on tihedalt koos nii järgmise kevade urvad kui ka eelmise aasta käbid. Need annavad tugeva, peaaegu läbipaistmatu tooni ja võra lõpeb ära täidlasena ja järsult. Mitmekümne meetri pealt vaadates joonistub väga selgepiiriline võra. Segi teda sellisel vaatlusel kellegagi ei aja. Paistab, nagu oleks julge käega kunstnik sanglepa võra taevataustale tõmmanud.

Hall lepp – otsi urbasid ja käbisid
Selle aasta rattaretke mail tuntakse teda ka kui valget leppa. Valge just sellepärast, et tema suguvenda, musta leppa on siinkandis ohtrasti. Peab ju sel puhul nimi asja selgemaks tegema. Ka valgel lepal on eelmise aasta käbid koos järgmise kevade urbadega okstel, kuid need ei anna sellegipoolest mustale lepale omast üldpilti. Lepal on ilusad korrapäraselt hargnevad oksad ja ümarad pungad.

Tamm – märka haralisust, üksikut lehte
Võimsa tamme tunneb ära vast igaüks. Võimsad ja harulised tumedad tüved, tihti muhklikud. Vanade puude korp on sügavate lõhedega. Nooremate puude puhul võib aga tulla raskusi. Tammel on meile siis varuks sageli mõni vihje oksale kinni jäänud lehe näol. Mõni hoiab ka kevadeni suurt osa lehtedest alles. Enamasti on aga neid võras üksikult. Tamme pungad on kergelt tahulised, meenutavad tatratangu. Loodan, et nii mõnigi raagus vits sai nüüd ära määratud ja jalutuskäik on järgmisel korral juba põnevam, sest puud on kaugelt ära tuntavad. Järgmisel sügisel võib puid jälgida ka lehtede langemise aegu. Kui hetkeks nende juures peatuda ja nad nimepidi ära määrata, kujuneb vilumus. Võibolla tekivad ka muud huvitavad tunnused, isiklikud seosed, mille järgi igaüks puid ära tunneb.



Mats Kangur
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?