Oma pikal teekonnal lõunast põhja – Baikali järve lähistelt Põhja-Jäämerre – on Leena jõgi elu allikas nii inimestele, loomadele kui lindudele. Seda Siberi suurimat jõge ei pidurda ükski tamm, isegi sildu kohtab ainult ülemjooksul.

Kui olime Moskva loodusfilmimehe Vasili Saranaga lõpetamas„Muskusveise tagasitulekut”,
pidasime plaani, mida edasi teha. Panin ette võtta järgmise filmi teemaks Siberi jõgi Leena. Jõe 150haruline delta on maailmakuulus, see on tohutu territoorium, mis pakub pesitsuspaika miljonitele lindudele. Kuulsad on keskjooksul moodustunud sambad ja muljetavaldav on maksimaalne laius 30 km. Möödunud suve lõpus otsustasime Vasiliga oma silmaga üle vaadata, kuidas kõik see prominentsus sünnib.

Birjulka külas
Irkutskis asuvast oblastikeskusest on 4–5 tunni autosõidu kaugusel idas Birjulka küla, kus erinevalt paljudest naabruses olevatest küladest tõuseb enamike majade korstnast suitsu. Asula on läbi ime säilitanud paljuski revolutsioonieelse ilme – ristpalkmajad, nikerdustega aknaraamid, mõned tsaariaegsed kaupmeeste häärberidki veel püsti. Maju on külla ehitatud ka nõukogude ajal, kuid neistki paljud on tehtud tsaariaegsete majade palkidest.
Birjulkas elab Baikalo-Lenski looduskaitseala inspektor Gennadi Ponomartshuk, meile määratud teejuht. Gennadi on Birjulkas elanud kogu elu, välja arvatud taigas küti ja looduskaitsjana veedetud aeg. Mees on kõige ehtsam siberlane, nii nagu mina seda ette kujutan – räägib vähe, on tähelepanelik, ei tunnista lootusetuid olukordi.

Teekond ülesvoolu
Birjulka all on Leena juba mitmekümne meetri laiune. Meid tõmbas aga kohta, kus sellest jõehiiust saab veel vabalt oma jalaga üle astuda. Leena läte on Baikali järve põhjakaldast tosina kilomeetri kaugusel, järvelahmaka ja jõenire vahele jääb Baikali ahelik.
Esialgu ootas meid ees kolmepäevane paadisõit ülesvoolu, seejärel matk läbi taiga ja soode, üle kuru orgu, kus kõik voolavad nired koonduvad mingil hetkel Leenaks.
Madalaveelises jões liikumine on sealsete siberlaste rahvakunst. Pikk, piroogile sarnanev paat on oma kuju saanud aastakümnete pikkuse praktika käigus. Mõnevõrra künale sarnanev veesõiduk on võimeline üles ronima kärestikest ja kandma ligi pooletonnist lasti. Selleks, et meie paati pakitud tehnika ja toiduvaru saaks hiljem Leena lättele kantud, tellisime kaks hobust, kes pidid mööda maismaad meile baaslaagrisse järele tulema.

Hobuseid oodates
Kolmandal päeval jõudsime evenk Saharka talionni ja jäime hobuseid ootama. Olime mööda jõge läbinud üle 200 kilomeetri. Tegelikult olid selle ristpalkidest talionni ehitanud evenki põdrakarjuse kunagisse laagripaika looduskaitseala töötajad. Olime juba mitukümmend kilomeetrit Baikalo-Lenski looduskaitseala sisemusse tunginud. Evenkid siin enam ei liigu, sest Venemaal on sellised paigad inimestele täiesti suletud. Meil oli eriluba.
Kuniks hobused teel olid, tutvusime ümbrusega ja püüdsime kala. Kalavarud pole siin nii rikkalikud kui näiteks Taimõri poolsaare põhjaosas, kuid oma kõhutäie püüdsime ikka välja. Esimesel õhtul täitsid panni harjused, kes valmisid õhtusöögiks koreapäraselt, see tähendab täies pikkuses, lahti lõigatud kõhud ülespidi.
Järgmisel päeval läksime ümbruskonda matkama ja kohtasime teel hulgaliselt laanepüüsid ja mänsakuid. Viimast peetakse siin ülioluliseks linnuks, sest ta aitab levitada siberi leivapuuks peetavat seedermändi – peidab pähklid ära, hiljem unustab, kuhu, ja uus puu saab idanema hakata.
Meie talionni taga oli soolak. Esmapilgul tundus, et tegemist on tavalise paljandiga, üksnes loomajäljed reetsid, et tegemist on soolakuga. Nägime hirvlaste – maralite – jälgi, kuid ka väiksemad elukad – jänesed ja isegi oravad – saavad seal kosutust.
Õhtuks ei olnud hobusemehed ikka veel saabunud, järgmisel hommikul õnnestus raadio teel teada saada, et hobused pidid peaaegu sohu uppuma ja pöördusid seetõttu Birjulkasse tagasi. Gennadi oli väga vihane. Tal oli toimunu kohta oma teooria.
„Mehed võtsid viina kaasa ja võtsid esimesel õhtul korralikult. Sidusid hobused kehvasti kinni, need pääsesid minema ja põrutasid omapead koju. Hiljem ütlevad mehed, et karu ehmatas hobused põgenema.”
Vasjal oli oma nägemus: „Võtsid viina, aga võtsid liiga vähe. Üks pudel jäi puudu, tuli tagasi pöörduda.”

Napi varustusega teele
Pärast lühikest arupidamist otsustasime optimeerida varustuse ja ilma kandjateta kohale minna. Toiduvaru normeeris Vasja kuiviku- ja kommi täpsusega. Toitu oli kümneks päevaks, lisa võisime loota üksnes taigas kasvavate marjade ja seente näol.
Filmimise varustusest võtsime kaasa ainult hädapärase.
Alguses sõitsime paadiga veel pisut ülesvoolu kuni Saharka teeraja alguseni. Kunagi liikus Saharka siin oma põhjapõtradega. Nüüd hoiavad seda käigus metsloomad ja harva siia sattuvad inimesed. Läbisime soo ja jõudsime taigasse. Raja kõrval kasvas hulgaliselt sinikaid, pohli ja kuslapuid. Kahjuks ilmusid korralikud marjakohad me teele alati siis, kui kandamid just selga vinnatud ja kõva hoog sees.
Teel nägime esimesi tõeliselt jämedaid seedermände. Kõikjal oli jälgi karu tegevusest. Kõige enam andsid nende kohalolust märku väljaheited, kuid ka sügamise kohad ja küüniste jäljed puutüvedel, murtud oksad ja karvad. Looduskaitseala muide moodustati algselt siia just pruunkaru kaitseks.
Päeva lõpus jõudsime lagendikule, kus õnnestus näha marali, kes rahulikult kaski nosis. Leena lätte piirkonnas elab ka põhjapõtru, ent Gennadi sõnul nende ja marali vahel toidu peale konkurentsi ei ole, sest maral sööb puulehti, põhjapõder samblikku. Marali ohustavad inimesed, kes himustavad kevadisi veel luustumata sarvi, mis on laialdaselt kasutusel hiina meditsiinis. Ka marali liha ja nahk ahvatlevad kütte. Et täielikku hävingut vältida, on see kuninglik liik mitmel pool Siberis kaitse alla võetud.

Võserikus
Kui taigas oli hea tahtmise juures veel võimalik aimata, kus enne meid keegi astunud on, siis võserikus oli see peaaegu võimatu. Siin on ainsaks orientiiriks vasakule ja paremale jäävad mäed ja metsatukad. Gennadi, kes seda teekonda viimati läbis kuue aasta eest kooliõpilaste saatjana, suutis peaaegu eksimatult õigesse kohta välja jõuda.
Meie esimene ööbimiskoht asus Leena lisajõe Anai kaldal. Lisaks talionnile oli seal ka postidel ladu – sammasait. Mina keerasin ennast sinna magama. Vaatamata öösel valitsenud miinuskraadidele sain esimest korda normaalselt magada. Talionnis köetakse alati öö hakuks saun, sest „hommikuks läheb jahedaks”.
Sammasait on mõeldud moona kaitsmiseks karude eest, aga Gennadi kogemuste kohaselt see oti vastu ei aita. Karu röövib toiduvarud igalt poolt – talionni murrab sisse, sammasaida rapib lihtsalt maha. „Nii kaua mässab, kuni putka kukub alla”.
Ainus viis toitu karu eest säästa on Gennadi kogemuste kohaselt tõmmata kraam trossiga kahe puu vahele üles. Üksteisest 4–5 m kaugusel asuvate puude vahele kinnitatakse piisavalt kõrgele tross ja vinnatakse mant sinna.
Karu ronib mööda üht tüve üles ja lööb käpaga trossi, see aga ei purune. Pettumus on suur, aga tuleb õppida ka kaotama. Karu ei röövi ainult inimestelt. Vöötorav ehk burundukk on hull seedripähklite järele. Ta rajab puujuurte või kiviplaatide alla lao, kuhu kannab kilode viisi puhastatud pähkleid. Karu tunneb pähklite lõhna ja lammutab kasvõi kogu kivimurru laiali, et pähklivaru kätte saada. Gennadi rääkis, kuidas karu ronib seedri otsa ja üritab käbide järele upitada. Nii kaua upitab, kuni plärtsatab alla.
Ühe päeva veetsime vihma tõttu talionnis ja oli aega uurida Gennadilt kõike, mis seotud taiga ja siberlase eluga.
Järgmise päeva hommikul jätkasime teed. Oli udune ja taevas hall, kuid pisitasa hakkas selginema. Põõsad olid vihmast märjad ja püksid märgusid korralikult.
Esmalt voolas meie kõrval Trudnõi jõgi. Teed jõime Kamenistõi kaldal, sealt algas tõus pikki orgu kurule, mis oli tõsiselt ohtlik teelõik, sest seedri juured ja kiviplaadid olid läbisegi, kõik kaetud sambla, sambliku ja taimedega. Kui kummikus jalg satub mõnda auku ja hoog on suur, võib ilma naljata jalaluu murda. Seljakott seljas viiks ülakeha edasi, jalg aga oleks nagu raami vahel.
Tihti nägime jälgi karu kaevetöödest vöötorava lao kallal. Seedreid kasvas nüüd päris tihedalt, matkameeste taskud täitusid vaiguste käbidega. Silma hakkas siin seal kasvav kuldjuur, millest siberi rahvameditsiin sügavalt lugu peab.
Viimane päev venis 10 tunni pikkuseks, aga täpselt pimeda tulekuks jõudsime talionni, mis seisis paari kilomeetri kaugusel ihaldatud Leena lättest.
Taevas kattus mõne hetkega tähtedega. Ei mäletagi, et oleks kunagi nii tihedat tähistaevast näinud.

Hommik vöötoravaga
Laagripaiga ümbruses kasvas hulgaliselt seedreid ja kõikjal oli näha vilgast liikumist. Vöötorav. Hommik oli külm, kõik taimed olid härmatisest valged. Proovisin ühe langenud puutüve juures vöötoravat fotoaparaadiga varitseda, aga midagi ei tulnud välja. Gennadi tõi neli seedrikäbi ja kattis laagri lõkkeplatsil toidulaua. Seni, kuni me ise hommikust sõime, oli keegi juba hea maitsnud. Istusime lõkkeaseme kõrval olevatele pakkudele ja lausa nautisime etendust. Vöötorav ilmus platsile, vaatas meid, nägi, et ohtu ei ole ja asus põski täitma. Ajas põsed lõhkemiseni täis, jooksis minema ja oli peagi tagasi. Nii lugematu arv kordi. Pildistasime ja filmisime isu täis. Vahepeal ilmus areenile ka teine vöötorav, see aeti ilma pikemata minema.
Võtsime ette käigu Leena lättele, kus seisis väike torniga kabel. Tegelikult on nii, et vaidlused selle üle, kas kabel seisab ikka tõesti Leena alguses või ainult ühe haru alguses, ei vaibu. Nagu öeldud, koonduvad kõik nired, mis voolavad Baikali ahela põhjanõlval, lõpuks Leenasse. Kindel on see, et ka siit kabeli juurest niriseb Leena. Seisin Gennadi palvel ühe jalaga Leena vasak- ja teisega paremkaldal, hea sõber tahtis välismaalasest kindlasti just sellises asendis pilti teha.
Tõusime jõe vasakkalda nõlvale, kust avanes suurepärane vaade kogu niidistikule, mille jõeharud oru põhja joonistavad. Org ise oli soine, kuivemates kohtades kasvasid võimsad seedermännid. Mäe nõlval aga lömitasid maadjad seedermännid – selle asemel, et taeva poole sirutuda, laiusid nende oksad maa kohal. Matkamehele on sellised võserikud kõige suuremaks nuhtluseks, sinna ei taha isegi karu tungida. Käbid on maadjal seedermännil suurest sugulasest väiksemad, pähkleid aga võib süüa tükkis kestadega, see on kogenematule tarbijale suur eelis.

Pohlamägi
Kui 1. septembri hommikul tagasiteed alustasime, oli sügis mõne päevaga silmnähtavalt võimust võtnud. Viimases laagripaigas otsustasime minna mäenõlvale õhtuseid kaadreid filmima. Nõlv oli paksult küpseid pohli täis. Jäin kohe teistest maha, sest ma ei suutnud marjade peal tallata. Üritasin endale tee sisse süüa. Arvatagi, et liikusin väga aeglaselt. Mõne aja pärast hakkasin kõigevägevamat paluma, et kõrgemal ometi pohlakasv kinni jääks. Aga ei miskit. Sõin tunni ajaga rohkem värskeid pohli, kui senise 43 aasta jooksul kokku. Pohlad kasvasid ka 928 m kõrgusel mäeharjal. Tagasiteel juhtus paha lugu – kaotasin äsja sissesöödud raja ja pidin uuesti marjamere keskel loovima. Magu polnud enam uue tee rajamiseks valmis, nii pidin lõpuks vastu oma põhimõtteid küpseid marju lömastama.

Kohtumine mesikäpaga
Viimasel päeval kohtasime lõpuks ka karu. Sadas päris tihedat vihma, kui ületasime järjekordset seljandikku. Vöötorava ladu rüüstav karu magas meid tõenäoliselt maha tänu tugevale krabinale. Ikkagi märkas tema meid, mitte vastupidi ja lasi suure raginaga jalga. Arvasin alul, et see oli maral. Siis nägi Vasja värskelt segi paisatud maad. Mõnekümne meetri pärast nägime karu ennast. Ta oli jõudnud uue augu kaevata ja oli just tööga ametis. Kuigi heitsime kohe maha, olime juba avastatud. Suur pea vaatas otse meile otsa umbes 30–40 m kauguselt. Gennadi lükkas kuuli rauda – see heli ja meie liikumine ei meeldinud loomale ja ta otsustas jalga lasta.
„Kunagi ei või teada, mis tal arus on,” põhjendas Gennadi oma tegu. „See karu otsustas jalga lasta, aga sama hästi oleks ta võinud meie peale tulla.”
Samas ei osanud Gennadi nimetada ühtki juhtumit, kus karu oleks siinkandis inimest rünnanud.
Kolme tunniga olime sedavõrd läbi vettinud, et Gennadi tegi ettepaneku lõke läita. Kuivad kuuseoksad polnud lõkke süütamiseks piisavalt süttiv materjal, kasetoht päästis meid. Saime lõkke põlema ja kuivatasime end kuigivõrd.
Edasi läks tee lõbusamalt, vihm lakkas. Õhtu eel olime paadi juures. Saharka oli täpselt selline, nagu me ta maha jätsime. Üksnes viis vöötoravat oli meie äraolekul leivakoti kallal peremehetsema asunud.

Leenast
• Leena on üks maailma kümnest suurimast jõest.
• Maksimaalne laius 30 km.
• Pikkus ligi 4 400 kilomeetrit.
• Leena keskjooksul (Saha pealinnast Jakutskist 200 km ülesvett) on sambad, mis koos võimsate jäänuk-kaljuseintega palistavad Leena kallast 80 km ulatuses. Katkendlikud, täiesti püstloodis kaljud, on moodustunud kambriumi lubjakivist. Aeg, sademed, jõevesi ja tuul on loonud neist imelisi vorme. Kuivõrd kivimid on erineva vastupidavusega, kerkivad sambad Leena kohale mitmes järgus.