Werner Legère
Saksakeelse väljaande järgi tõlkinud V. Perli
Illustreerinud Henn Rooneem
Eesti Riiklik Kirjastus, 1959
256 lk

Kevadel, kui Eestimaa loodus taas pungade puhkedes ärkab, on akadeemilistel linnainimestel enamasti nii kiire, et ei ole aega seda imet nautida: kel eksamid, kel lõputööd, kel granditaotlused. See kõik muserdab ja ajab ägama. Rahataotluse kirjutamine üleilmse majanduskriisi ajal tundub täiesti lootusetuna, mõtted otsivad väljapääsu ja korraga meenub Timbuktu ja üks teravmeelne lugu selle nimega seoses. Kahetsusega pean tunnistama, et ma ise ka päris täpselt ei teadnud, miks see linn nii tähtis on. Teadsin, et Timbuktu on kõrbelinn kuskil Aafrika südames. Käsi tõusis juba internetiotsinguks, aga siis kerkis silme ette ühe vana raamatu kaanepilt.
Igasugune asendustegevus tundus hetkel rahataotluse kirjutamise edasilükkamiseks väga sobiv ja nii ma läksin ja vaatasin riiulis „Maailm ja Mõnda“ sarjale otsa ning leidsingi Werner Legère’i „Ma olin Timbuktus“, selline paras, umbes 250 lehekülge.
Sirvisin raamatut. Kas ma ikka olingi seda pool sajandit tagasi ilmunud raamatut ise lugenud või oli isa mulle selle sisust jutustanud? Lõpptulemusena neelasin kahe päevaga jutustuse salapärase rikka moslemite kõrbelinna Timbuktu otsingutest, mida ülemöödunud sajandil edutult püüdsid leida nii Prantsuse kui Briti ekspeditsioonid.
See on lugu ärksast prantsuse noormehest, kes ihuüksinda eesmärgikindlalt lõpuks selle linna leidis ja esimese eurooplasena ka eluga tagasi pöördus, kulutades vaid 2000 franki, kuid mõõtmatult oma hinge- ja ihujõudu. See on sihikindluse lugu, aga kui soovite, siis kohati ka valskuse ja variserlikkuse lugu, peaaegu et spioonilugu. See on ka unelmate purunemise lugu: kuigi püstitatud eesmärk saavutatakse, on selle esialgne sisu vahepeal muutunud – leitud Timbuktu erineb tunduvalt legendide Timbuktust.
Raamatuga seoses tõstaksin eraldi esile ka kodumaa armastuse ideed, mis praeguses üleilmastumises kipub kaduma. Peategelasele prantslasele René Caillié’le pakub Briti Impeerium seikluse lõpus kogutud info eest suurt preemiat, aga noormees keeldub ja kingib oma saavutused kodumaale. Jutustus on dokumentaalne ja tugineb René Caillié’ reisimärkmetele.
Selle ränga kõrbeteekonna läbimine raamatulehekülgedel oli väga asjakohane ning tekkis piinlikkus tühiste takistuste pärast enese eesmärkide saavutamise teel ja ind uue hooga tööle asuda.
Muide Timbuktu linn on kaasajal täiesti olemas, asub endiselt Lääne-Aafrikas Sahara kõrbe lõunaserval Nigeri jõe käärus, kuid kuulub nüüd ühe maailma vaesema riigi Mali Tombouctou piirkonda. Turistina saab seda külastada. Kahju, et ma ei tunne kedagi, kes teaks kedagi, kes on seal käinud.