Tartu koolinoored osalesid mainekal noorteadurite konkursil.

Küllap on uhke tunne seista Stockholmis Nybrokajeni kaldapealsel asuva muusikaakadeemia laval ja võtta vastu autasu konkursil, mille patroon on Rootsi kroonprintsess Victoria. Tõsi, seda "päris-päris" auhinda on vaid üks: veetilka meenutav kristallskulptuur ja 5000 dollarit. Aga kõik lõppvõistlusele pääsenud pälvivad diplomi. Ja nii auhinna kui ka diplomid annab üle Stockholmi Veeauhinna laureaat, tänavu Venezuela hüdroloog Ignacio Rodriguez-Iturbe. Stockholmi Veeauhinna üleandja omakorda on aga ei keegi teine kui Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf.
See konkurss, mille lõputseremoonia meeleolu refereerida püüdsin, kannab eesti keeles üsna kohmakat nime – Stockholmi Veeauhind Noortele (katsuge seda nime käändes kasutada!), inglise keeles Stockholm Junior Water Prize. "Noor" tähendab siin seda, et eluaastaid võib osavõtjail olla kuni kakskümmend.
Auhind asutati 1995. aastal sihiga tõsta noorte inimeste keskkonnateadlikkust ning arendada nende teadustöö oskusi ja analüüsivõimet. Puhas vesi on teadagi muutumas meie planeedi defitsiitseimaks loodusrikkuseks; tulevikus saab just oskus veega peremehelikult ümber käia inimeksistentsi üheks võtmeküsimuseks.
Esimesel kahel aastal võistlesid noored rootslased omavahel, 1997. aastal muudeti auhind aga rahvusvaheliseks. Noorte veeauhinna komitee esimees, hollandlane Johan Rockström on seda konkurssi nimetanud noorte veeuurijate maailmameistrivõistlusteks. Tõepoolest, eelvoorudes proovivad jõudu tuhandete koolide võistkonnad üle kogu maailma, uurimisprojektidega kaetakse kõikvõimalikke veega seotud ainevaldu. Lõppvooru pääsevad vaid rahvusliku vooru võitnud võistkonnad.
Mitte juhuslikult ei peeta konkursi lõppvooru Stockholmis just augustis, ülemaailmse veenädala ajal, millel mullu osales 123 riiki. Sel moel on noortel teadusesse pürgijatel võimalus vahetult osa saada selle valdkonna tõelisest tippüritusest – kohata maailma juhtivaid eksperte, kes täiesti vabalt võivad tulla vaatama ka just teie ettekandestendi; võtta osa rohketest seminaridest, külastada teadusasutusi ja tehnilisi rajatisi, lüüa kaasa veenädala kultuuri- ja seltskonnaprogrammis, mille küllap meeldejäävaimad hetked, muidugi konkursi enda lõpetamise kõrval, on vastuvõtt Stockholmi raekoja Sinises saalis (samas, kus peetakse Nobeli auhinnatseremoonia pidusöök!) ja veenädala õhtueine Vasa muuseumis. Aga võistlus ise on kõike muud kui formaalne: Stockholmi konverentsikeskuses, sealsamas, kus toimuvad ka veenädala seminarid, tuleb oma stendide ees palehigis anda seletusi nii rangetele þüriiliikmetele kui ka kellele tahes veenädala osalejaist. Ja muidugi inglise keeles. Nii et lisaks teadustöö vilumustele kuluvad marjaks ära ka hea esinemisoskus koos võimega oma seisukohti kaitsta ja hea keeletundmine.
Mullu finaali jõudnud 18 riigi esinduste seas olid esmakordselt ka eestlased, Tartu Kivilinna Gümnaasiumi 11. klassi õpilased Martin Kõre, Lauri Plato ja Tanel Toots, konkurentideks Ameerika Ühendriikide, Argentina, Austraalia, Hispaania, Hollandi, Iisraeli, Itaalia, Kanada, Leedu, Lõuna- Aafrika Vabariigi, Läti, Mehhiko, Nigeeria, Norra, Poola, Rootsi, Taani, Tshiili ja Ühendatud Kuningriigi eakaaslased. Mõne riigi esindus koosnes vaid ühest, mõnel kuni viiest noorest uurijast. Eestlaste kõrval olid konkursi debütantideks veel Kanada, Leedu, Nigeeria ja Tšiili võistkonnad.
Tartlaste uurimus Raadi järve integreeritud veekasutusest pälvis konkursil omajagu tähelepanu, kindlasti aitas sellele kaasa ka heal kunstilisel tasemel vormistatud stend, nii et lõpu eel olid ootused kruvitud üsna kõrgeks. Peaauhinda siiski ei tulnud; selle said Stockholmi Veeauhinna laureaadilt 2002, Jaapani päritoluga ameerika professorilt Takashi Asanolt noored rootslased, Bromma kooli õpilased, kes olid uurinud metalliioonide eraldamist leelise lahusest. Varem on noorte veeauhind pärast rahvusvaheliseks muutumist kahel korral rännanud Ameerika Ühendriikidesse, korra on võidurõõmu maitsnud Hispaania ja Saksamaa õppurteadlased.